Muusikažanr

Muusikažanr ehk muusikaline žanr on muusikas heliteose või esituse kokkuleppeline kategooria.

Puudub ühtne kriteerium, kuidas muusikažanrit määrata. Määramise aluseks võib olla näiteks

muusikaline struktuur;
orkestratsioon;
kõla;
tekst;
muusikastiil;
muusikavorm;
esituse omadused nagu aeg, koht, otstarve ja kontekst.

Mõiste Redigeeri

Muusikažanr põhineb kordusel, mis ühest küljest tähendab mineviku korduste määratlemist ning teisest küljest kutsub esile kordumist tulevikus.

Muusikažanrit määravad kriteeriumid jagunevad kaheks: ühed määravad muusikažanri vastavalt heliteose omadustele ning teised eeldavad heliteose poolt kuulajas põhjustatud kogemuse arvessevõtmist. Esimene on tegelikult poeetika haru ja selle järgijaid on Aristotelesest kuni tänapäeva analüütilise esteetika esindajateni. Teine puudutab pigem esteetilist kogemust, mida tuleks eelkõige mõista kommunikatsiooni suunava tegurina. Seda vaatenurka on pooldanud paljud tänapäeva kirjandus- ja muusikateadlased ning see peegeldab üldisemat tendentsi problematiseerida kunstiteose ja selle vastuvõtu suhteid.

Muusikažanr ja muusika funktsioon Redigeeri

Muusikažanri ja muusika funktsiooni seos on olnud ajalooliselt kõige rohkem avatud ümberdefineerimistele ja žanrite algse olemuse kadumisele.

Muusika funktsioon võib olla seotud kohaga, kus muusikat ette kantakse, näiteks:

kammermuusika mõiste oli algselt seotud esitamisega aristokraatlikes "kambrites" vastandina näiteks kirikule. Samas alates 18. sajandist, kui muusika muutus järjest kättesaadavamaks ka madalamatele seisustele, mängis muusika "kammermuusikaks" määratlemisel rolli pigem esituskoosseis või -stiil, sest kammermuusikat hakati žanri piire ületades mängima ka kodanlikes kontserdisaalides
koomilise ooperi (opéra comique) žanr on saanud 19. sajandil nimetuse samanimeliselt Pariisi teatrimajalt, kus vastavaid teoseid esitati. Aja jooksul hakati koomilist ooperit järjest enam esitama ka varem ainult n-ö tõsisele ooperile spetsialiseerunud teatrites.

Muusika žanriline nihe võis toimuda seoses piiravate tingimustega, milles helilooja töötas, näiteks:

kiriku teenistuses olevad heliloojad olid tihti sunnitud kohandama algselt ilmalikud žanrid kantaadi, sonaadi ja ooperi ümber vaimulikuks kantaadiks, kirikusonaadiks või oratooriumiks.
algne seltskonnatants menuett leidis aristokraatliku publiku nõudmisel tee ka sümfooniasse.
romantismi ajal tekkinud tarbemuusika (Gebrauchsmusik) emantsipatsioon ja jõudmine n-ö absoluutsesse muusikasse näitab, et muusikažanrid ei ole muutumatud.

20. sajandi heliloojad on üldiselt loobunud puhastest muusikažanritest ja eelistavad pigem segatud žanre, näiteks kammersümfoonia või performance. Näiteks John Cage loobus oma radikaalsete, muusika mõiste piire kompavate eksperimentidega täielikult nii heliteose kui ka muusikažanri mõistest.

Muusikažanr ja muusikavorm Redigeeri

Muusikažanr võib saada nimetuse samanimeliselt muusikavormilt. Sellest hoolimata on muusikažanr ja muusikavorm erinevad mõisted. Muusikavorm on heliteose struktuurset ülesehitust kirjeldav kategooria, näiteks sonaadivorm ehk sonaat-allegro, mida kasutatakse tihti nii sonaadi, sümfoonia kui ka instrumentaalkontserdi esimeses osas. Samas muusikažanrites nagu sonaat, sümfoonia või instrumentaalkontsert võib sonaadivorm ka puududa.

Muusikažanr ja muusikastiil Redigeeri

Levimuusikas ei tehta tihti vahet muusikažanril ja muusikastiilil.

Muusikažanrite ajalooline areng Redigeeri

Kuni 18. sajandini määras muusikažanri eelkõige muusikateose funktsioon (nt ilmalik, vaimulik), teksti sisu (nt motett, missa) ning kompositsioonitehnika (nt fuuga). Seejärel tõusid tugevamini esile esitus koosseis (nt keelpillikvartett), muusikavorm (nt sonaat), esteetika ja sisu (nt opera seria, opera buffa, sümfooniline pilt, sümfooniline poeem). Muusikateose kasvava individualiseerumisega kunstmuusikas kaotavad žanrid oma mõjujõu. Wolfgang Marxi arvates mõjutab tänapäeval muusikažanri nimetuse kasutamine heliteose pealkirjas oluliselt teose retseptsiooni.