Realism (kunst)
Realism on 19. sajandi teisel kolmandikul rajatud maalistiil, mida viljeleti kogu Euroopas ja ka Venemaal 19. sajandi lõpuni.
_002.jpg)
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Realistlikke tendentse on kunstiajaloos esinenud läbi aegade (eriti hollandi barokis), kuid alati on need olnud siiski olnud vaid vahendiks, mitte eesmärgiks. Realism kui omaette stiil sünnib Prantsusmaal. Mõiste võttis 1855. aastal kasutusele maalija Gustave Courbet'.[1] Stiil sai alguse 1830. aastatel, mil grupp prantsuse kunstnikke asus elama maale, Barbizoni külla Pariisi lähedal ning lõi nn barbizoonlaste koolkonna. See tegeles maastikumaaliga nagu mitmed saksa romantikud, kuid loobus kõigest ilutsevast, suurejoonelisest ja võimsast. Realism hülgas romantismile omase kujutluslikkuse ja akadeemilise formalismi. Kui romantikud kujutasid üllaid tundeid, siis realistid leidsid need olevat põlastusväärsed ning üritasid kujutada ümbritsevat tõetruult ja ilustamata.[2]
Realism leidis oma temaatika ümbritsevast keskkonnast ja igapäevasest elust. Eelistatud olid olustiku ja maastikumaal. Realistidelt oodati objektiivsust, nad maalisid seda, mida nägid (lihtsaid heinamaid, metsaservi ja põlluääri). Põlastati ilustamist ning kujutati nii vihma kui ka päikest, sillerdavat vett või pehmet pori, tehes seda isegi vastavaid “ebamaalilisi” toone kasutades. Maalimisel püüti looduses nähtavaid toone kujutada elutruult, neid ei asendatud erksamate ega harmoonilisematega. Enamasti valgustas kujutatut ülevalt vasakule suunatud valgusallikas. Maali kujundasid tumedalt heledale üle minevad värvid.[2]
Realismi levikut soodustas fotograafia tehke ja areng, mis suutis iga eluhetke hetke jäädvustada täpselt nii, nagu see oli.
Kui barbizoonlastele oli ainsaks modelliks loodus, siis veidi hiljem külla elama asunud Jean-François Millet (1814–1875) eelistas kujutada talupoegi ning maaelu. Tuhmid-hallikad toonid, lihtsate inimeste alistuvus saatusele ja nukker meeleolu annavad ta teostele nii teatud ühiskonnakriitilise alatooni. Realismi ideoloogiks ja eestvõitlejaks kujunes 1850. aastatel Gustave Courbet (1819–1877), kes lõi hulga suureformaadilisi ja paljufiguurilisi teoseid, ühendades need aga täiesti argiste süžeedega.[2]
Kiiresti muutusid populaarseks jutustava sisuga žanripildid, mis Saksamaal omasid tihti humoristlikku, Venemaal ühiskonnakriitilist ja Põhjamaades rahvalikkust rõhutavat alatooni. Kiire kunstielu areng ning realismi omaksvõtt toimus peagi ka Vene ja Austria-Ungari impeeriumitesse kuuluvates Ida-Euroopa maades (Ungari, Poola jt), kus kunst teenis oma rahvusliku eripära rõhutamisega ka vabadusvõitluse huve. Nagu kõik 19. sajandi kunstistiilid oli realism algul opositsiooniline kunst, hiljem muutus aga üldtunnustatuks ning sattus omakorda vastuollu uuemate, radikaalsemate kunstistiilidega. Seega langeb tema lõpuperiood kokku teiste paralleelselt levivate stiilidega, sh. sümbolismiga.[2]
Kuna kujutati vaid seda, mida saab tegelikult näha, välistati otsustavalt mütoloogia, allegooria ja ajalooline temaatika. Nähtut püüti edasi anda täpselt ja erapooletult. Viimases osas tehti vahel ka kompromisse, ühendades sündmuste täpsus ja detailide tõepära akadeemilise maali reeglistikuga. Näiteks Ilja Repini ajaloomaalid, rahvuslikust uhkusest kantud ajaloomaalid Ida-Euroopas jne. Realism tõi kaasa graafika õitsengu, mil see muutub raamatuillustratsioonist ja maalide reprodutseerimise vahendist taas omaette kunstiliigiks. Kujutati eelkõige loodus- ja linnavaateid, olustikku ja rahvatüüpe.[2]
20. sajandil arenesid välja sellised realismivormid nagu fotorealism, hüperrealism jt. Neist (kuri)kuulsaim on sotsialistlik realism, milles realistlik vorm oli täielikult ideoloogia teenistuses.
Prantsuse realism
muuda.jpg)
Hollandi realism
muuda
Jätkuks barbizoonlastele tegutses aastatel 1870–1890 Madalmaades Haagi koolkond, mille põhieesmärk oli edasi anda tõelist atmosfääri. Nende maalitud maastikud olid ülimalt plastilised, tubased stseenid olid tulvil siirast poeesiast.
- Jozef Israëls (1824–1911)
- Jacob Maris (1837–1899)
Hispaania realism
muudaHispaanias Sevillas arenes aastatel 1830–1900 välja costumbrismo – rahva kombeid käsitlev maalikunst ja kirjandus. See oli romantismi ja realismi vaheline stiil. Seda viljelesid kunstnikud: José Domínguez Bécquer (1810–1841) ja tema poeg Valeriano Domínguez Bécquer (1834–1870).
Venemaa realism
muuda_-_Volga_Boatmen_(1870-1873).jpg)
Venemaal tegutses Rändnäituste Ühing. Selle liikmed ehk peredvižnikud korraldasid alates 1871. aasta kevadest mitmel pool Venemaal näitusi. Viimane 48 näitusest toimus 1923. aastal. Nende eesmärk oli tutvustada ja propageerida Venemaal vene realistlikku kunsti. Kunstnikud kujutasid stseene rahva elust ja Venemaa ajaloost, esitasid progressiivsete kultuuritegelaste portreid, näitasid kodumaa looduse ilu. Sageli olid teosed teravalt kriitilised ja tsarismi väärnähtuste vastased. Materiaalset abi saadi P. Tretjakovilt. Peredvižnikute juht oli Ivan Kramskoi. Nende hulka kuulusid veel Makovski, Maksimov, Ðiðkin, Vassili Perov,Vassili Surikov ja Ilja Repin.
- Ilja Repin. Burlakid Volgal. 1872
- Ivan Kramskoi. Lev Tolstoi portree. 1834
- Vassili Surikov. Bojaarinna Morozova. 1881–1887
- Vassili Perov. Matus. 1865
- Nikolai Ge
Poola realism
muudaHorvaadi realism
muudaSaksa realism
muuda
Viited
muuda- ↑ Kunstileksikon, Tallinn, Kunst 2000 lk 440
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Anu Allikvee. Stiilikirjeldused õpetajatele. Näituse Mikkel 10 materjalid. Eesti Kunstimuuseum 2007.
Kirjandus
muuda- Fride R. Carrassat, P.; Marcadé, J. 1999. Maalikunst renessansist tänapäevani, "Realism" Larousse Bordas
- Cumming, R. 1998 Suuri kunstnikke "Courbet" Dorling Kindersley
- Remmel, A.; Alas, M.; Utter, Õ.; Nurk, T.; Kuusik, T.; Hinnov, V.; Toom, M.; Ratnik, E.; Viiroja, L.; Eller, M. 1989. Peatükke kunstiajaloost “Realism kunstis”