Väikekodanluse all on algselt mõeldud kodanluse alamat kihti, näiteks käsitöölisi, väikekaupmehi ja rahvakooliõpetajaid. Selle kihi liikmeid nimetatakse väikekodanlasteks.

Et väikekodanlase eluring ja tegevuspiirkond on suurkodanlase võrreldes piiratud, nimetatakse ülekantud tähenduses väikekodanlasteks oma väikese maailmaga piiratud inimesi.

Et väikekodanlased võtsid oma käitumises eeskujuks jõukamad kodanlased, nende majanduslik seisund hakkas aga 19. sajandil halvenema, sugenes neil majanduslikult üle jõu käiv elustiil.

Saksamaa väikekodanlusele on omistatud korraarmastust, pedantsust, puhtusearmastust ja truualamlikku hoiakut. Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei võimuletulek sai võimalikuks tänu väikekodanlaste toetusele.

Venemaal ei lastud väikekodanlusel iseseisva ühiskonnagrupina tekkida, vähesed isendid likvideeriti punase terrori ajal või ka hiljem.

Artur Adson on öelnud: "Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905. a. revolutsioonist peale ja mõningal määral vene pahempoolse kirjanduse mõjul ägedasti halvustatud. Ometi ei ole see väikekodanlus, kõigile ta vigadele vaatamata, iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid, nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.[1]

Viited

muuda
  1. Artur Adson. Väikelinna moosekant, 1946, lk. 9