Vikipeedia

Antonio Canova

Antonio Canova [kan'oova] (1. november 1757 Possagno – 13. oktoober 1822 Veneetsia) oli itaalia skulptor ja üks tuntumaid klassitsismi esindajaid.[1] Koos kunstnik Jacques Louis Davidiga oli ta teerajajaks uuele korrapärase vormiga ja rahulikule, justkui uinunud esteetikale.[2]

Antonio Canova
Antonio Canova Selfportrait 1792.jpg
Autoportree, 1792, Uffizi galerii, õli, 68 × 55 cm
Sündinud 1. november 1757
Possagno, Itaalia
Surnud 13. oktoober 1822
Veneetsia, Itaalia
Rahvus itaallane
Tegevusala skulptuur, maal
Kunstivool klassitsism
Tuntud teoseid "Theseus ja Minotauros" (1781–1783), "Amor ja Psyche" (1786–1793), "Paolina Borghese võiduka Veenusena"(1804–1808)

ElukäikRedigeeri

Possagno ja VeneetsiaRedigeeri

Nii Canova isa Pietro kui ka vanaisa Pasino tegelesid kivitahumisega. Pärast isa surma 1761. aastal võttis poisi kasvatamise üle vanaisa. Olles vaid 11-aastane, asus Canova tööle skulptor Giuseppe Bernardi (tuntud ka kui Torretti) töökojas Pagnanos. Samal, 1768. aastal, kolis Bernardi oma ateljee provintslikust Pagnanost Veneetsiasse, kuhu võttis endaga kaasa ka noore Canova.[1][2]

Pärast Bernardi surma 1774. aastal jätkas Canova õpinguid Bernardi vennapoja Giovanni Ferrari ateljees. Veneetsias veedetud aja jooksul mõjutasid teda antiikteoste koopiad, eriti Filippo Farsetti kollektsiooni kuuluvad tööd. Farsetti tellimusel lõi Canova 1774. aastal ka oma esimese iseseisva töö "Kaks puuviljakorvi".[2]

Veneetsias avas Canova 1775. aastal enda ateljee, milles 1779. aastal valmis tema esimene oluline töö "Daidalos ja Ikaros", mille telljaks Veneetsia prokuraator Pietro Pisani. Oma stiililt kohati rokokoolikku skulptuuri peeti niivõrd elutruuks, et Canovat süüdistati elus modellide kipsi valamises.[1][2]

Aastad 1779–1780 veetis Canova mööda Itaaliat reisides. Grand Touril tutvus ta kollektsioonidega Bolognas, Firenzes, Roomas ja Napolis. 1781. aastal rajas ta õitseva kultuuri- ja kunstieluga Rooma enda ateljee, kus valmistas ka oma esimese uues, klassitsistlikus, stiilis töö "Theseus ja Minotauros", millega kehtestas end ühe parima skulptorina Euroopas.[2]

RoomasRedigeeri

1783. aastal telliti Canovalt paavst Clemens XIV hauamonumendi teostus Rooma Santi Apostoli kirikus, samal aastal sai ta tellimuse ka paavst Clemens XIII hauamonumendi loomiseks Rooma Peetri kirikusse. Viimane, valminud 1792. aastal, näitab Canova arengut ja paremat klassikalise esteetika mõistmist, kui Clemens XIV loodud hauamonument. Siiski võib mõlemat tööd pidada klassitsistlikult vaoshoituks, kuid samas tundeliseks.[1]

VälismaalRedigeeri

Prantsuse invasioon Rooma 1798. aastal põhjustas Canova lahkumise Viini, kus ta alustas tööd vürstinna Maria Christina (1798–1805) hauasambaga Augustinuse kirikus ehk Augustinerkirches. 1802. aastal võttis Canova paavsti õhutusel vastu Napoleoni kutse Pariisi, kus temast sai viimase õukonnaskulptor. Pariisis töötas ta nii Napoleoni büsti kui ka 1806. aastal Joseph Bonaparte tellitud Napoleoni ratsamonumendi kallal.[1]

1808. aastal lõpetas Canova ühe oma kuulsaima töö, mis kujutas Napoleoni õde Pauline Bonaparte'i. Paulinet kujutatakse, peaaegu paljalt nõjatumas diivanile, Venus Victrixina – segu klassikalisest jumalannast ja kaasaegsest portreest. 1811. aastal lõpetas Canova kaks kolossaalset skulptuuri Napoleonist, millel teda kujutatakse kangelasliku klassikalise aktina. Napoleoni perioodi jäävad ka ühed tema ambitsioonikamad ja ekspressiivsemad tööd "Perseus Medusa peaga" (1801) ja "Pugilists" (1802).[1]

Tagasi ItaaliasRedigeeri

1805. aastal määrati Canova paavsti valduste kaunite kunstide ja muinasesemete inspektoriks. 1810. aastal sai temast Roomas asuva Accademia di San Luca president, seda ametit pidas ta oma elu lõpuni. 1812–1816 töötas Canova ühe oma tuntuma skulptuuri "Kolm graatsiat" kallal. 1815 reisis Londonisse, kus Georges IV tellist temalt elusuuruses grupiskulptuuri "Veenus ja Mars". Teiste hiliste tellimuste hulka jäävad ka 1819. aastal valminud Stuarti monument Rooma Peetri kirikus, Napoleoni ratsamonumendi muutmine Charles III kujuks (1819) ning 1820. aastal tules hävnud George Washingtoni skulptuur.[1]

Viimasel seitsmel aastal Canova elus domineerisid tellimused Briti patroonidelt, keda lummasid kunstniku looklevad figuurid ning tema kodulinnas, Possagnos, toimuva kiriku ehitus. "Tempio" (Tempio Canoviano) ehitus lubas Canoval näidata mitte ainult oma oskusi skulptorina, vaid ka maalija ja arhitektina. Olles segu Rooma Pantheonist ja Ateena Parthenonist on kirik ülimalt klassikalises stiilis ehitis, mille peamiseks sõnumiks ülistus Kristusele.[2]

Accademia di Belle Arti di Firenze

Canova surma järel peeti mälestusteenistusi nii Roomas, Veneetsias kui ka Possagnos ning lein levis üle kogu Euroopa. Canova keha on maetud Tempiosse Possagnos, tema süda asetatud Canova enda kujundatud Santa Maria Gloriosa dei Frari kirikus asuvasse hauakambrisse ning tema kätt säilitatakse Veneetsias Accademia di Belle Artis.[2]

Accademia di Belle Arti di Firenze

LoomingRedigeeri

Antonio Canovat võib pidada üheks parimini klassitsistlikule maitsele ja teooriale vastavaks skulptoriks. Klassitsistliku kunsti ideaaliks peeti Johann Joachim Winckelmanni määratlust "üllas lihtsus ja rahulik suursugusus", mis väljendus joone ja kontuuri selguses ja kuju monumentaalsuses. Canova töödes säilis lisaks eelmainitule ka kontakt loodusega. Oma päeva alustas ta natuurist maalimisega, lõpetatud töödes taotles loomulikkust, mis vastaks filosoof Immanuel Kanti looduskäsitlusele.

 
Antonio Canova portree, George Hayter, 1817, õli lõuendil, 98 × 74 cm.[3]

Oma töödes jäljendas Canova pigem rooma skulptuuri või hellenistliku skulptuuri roomaaegseid koopiaid, kuna Vana-Kreeka kujudega õnnestus tal kokku puutuda alles 1815. aastal, mil ta külastas lord Elgini türklastelt ostetud Parthenoni figuuride kogu. Canova oli nähtust vaimustunud ning leidis, et neis töödes on "looduse tõde ühinenud kõige ilusama vormiga".[4] Ka palus lord Elgin Canova abi lagunevate ja transpordi käigus viga saanud kujude taastamisel. Töö, millest Canova keeldus, pidades peitliga kujude kallale minemist pühaduseteotuseks.[5] Canova loodud maalid moodustavad vaid väikese osa tema loomingust.[1]

MõjuRedigeeri

Canova kuulsust ja skulptuuride kogu ulatust omas ajas saab mõõta ka tema Roomas asuva ateljee populaarsuse järgi, mida võis pidada üheks turistide meelispaigaks. Tema ateljees töötas suur hulk assistente, kes mahukate tööde puhul kunstnikku abistasid. Samuti oli ateljee tunnustatud peatuspaik Grand Touril olevate huviliste jaoks, kes lootsid oma silmaga kunstniku töös näha.[2]

Külalistele tutvustati ateljees kõiki Canova töid ning nii sai sellest omamoodi protomuuseum, kus lisaks valmis skulptuuridele sai näha ka skulptuuri valmimise protsessi: väikesed terrakota bozzettid, suured savi mudelid, valik kips mudeleid ning valmis marmorkujud.[2] Tema järgjate hulgast silmapaistvamad on Bertel Thorvaldsen (1770–1844), Gottfried Schadow (1764–1850) ning John Flaxman (1755–1826).[4]

Canova surmale järgnenud aastatel püsis ta kuulsus niivõrd suurena, et ateljees olevad tööd lõpetati ning saadeti innukatele patroonidele. Kuigi Canova maine langes 19. saj lõpus ja 20. saj alguses, on see alates 1950ndatest taas tõusul olnud ning teda peetakse tänini üheks olulisimaks skulptoriks kunstiajaloos.[2]

Tähtsamad töödRedigeeri

  • "Orpheus ja Eurydice", 1775–1776, kivi, Museo Correr, Veneetsia. Varajane töö, mille figuurid on tahutud eri aegadel, Eurydice varajasem.[6]
  • "Theseus ja Minotauros", 1781–1783, marmor, Victoria ja Alberti Muuseum, London. "Theseus ja Minotauros" telliti 1781. aastal Veneetsia suursaadiku Girolamo Zulian'i poolt. Canova skulptuur ei kujuta Theseuse võitlust, vaid võitjat istumas mõtlikult alistatud vaenlasel. Selline, kergelt melanhoolne, kujutluslaad sobis paremini kokku uue stiiliga, mis erines traditsiooniliselt dramaatilisest Theseuse ja Minotaurose võitlusstseeni kujutamisest.[7]
  • "Amor ja Psyche", 1786–1793, marmor, Louvre, Pariis. Selles töös on Canova sidunud klassikalise stiili viimistletud erootikaga, mis muutab skulptuuri oma žanri meistriteoseks. Skulptuur kujutab Amor'it ja Psyche't, kes üksteise poole keeratult väljendavad Kreeka mütoloogiale omast sensuaalset armastust.Tegemist on suletud skulptuuriga, kus vaatajal pole võimalik korraga näha mõlema tegelase silmi.[4] Kõnealune töö kutsus Canova austajate seas esile suurt kiitust, kriitikute seas aga halvustavaid märkusi.[8]
  • Vürstinna Maria Christina hauakamber, 1798–1805, Carrara marmor, Augustiniuse kirik, Viin. Vürstinna Maria Christina oli keisrinna Maria Theresia tütar.[9] Monument on väga sümboliterohke: keskne figuur Halastus kandmas tuhka avatud uksega hauakambrisse ning talle järgnevad voolavad figuurid. Lõvi kujutab Kindlameelsust ning tema kõrval lamab Lein, ka geenius.[4]
  • "Perseus Medusa peaga", 1804–1806, marmor, Museo Pio-Clementino, Vatikan. Perseus seisab võiduka rahulikkusega, hoides käes maharaiutud Medusa pead. Perseuse poos meenutab antiikkunsti üht hinnatumat kuju – Belvedere Apollonit. Perseuse esimene versioon oligi mõeldud asendama Vatikanist Pariisi viidud Apolloni kuju, ent osutus niivõrd edukaks, et jäi sinna ka pärast Apolloni naasmist.[10]
  • "Paolina Borghese võiduka Venusena", ka "Venus Victrixina", 1804–1808, valge marmor, Borghese galerii, Rooma. See täispikkuses Paolina figuur ei olnud mõeldud avalikuks eksponeerimiseks, kuna tegemist on aktiga. Kuigi Canova soovis Paolinat kujutada Dianana, kellele oleks saanud lisada rüü, soovis Paolina, et Canova kujutaks teda Venusena, andmaks põhjenduse tema alastusele.[11] Kuna tegemist oli allegoorilise portreega õldistas Canova Paolina näojooni, samas kujutas ta Kreeka kanapeed meisterliku realismiga.[4]
  • Paavst Clemens XIV hauamonument, 1787, Santi Apostoli kirik, Rooma.[1][12]
  • Paavst Clemens XIII hauamonument, 1792, marmor, Rooma Peetri kirik, Vatikan. Kuigi hauamonumendi loomisel tuli Canoval arvesse võtta Rooma Peetri kiriku barokset ilmet, tõi ta endaga kaasa mitmeid muudatusi. Canova lihtsustas varem liiga dramaatilisi figuure selgete žestidega. Eriti paistab silma Surma karakter, keda varasema skeleti asemel kujutati noore leinajana alla poole suunatud tõrvikuga.[12]
  • "Kolm graatsiat", 1814–1817, marmor, Victoria ja Alberti muuseum, London. Sama skulptuuri 1816. aastal valminud versiooni võib näha ka Peterburis Ermitaažis.[13] Skulptuuri figuure on kujutatud voolavalt liigutuste sooritamise hetkel.[14] Selline figuuride omavaheline põimumine loob võimaluse valguse ja varju mänguks. Samas näitab skulptuur ka Canova andekust ja teravat maitsemeelt – skulptuur suudab vältida nii antiigile omast liigset emotsioonitust kui ka kaasajale omast tööle klassitsistlike sümbolite kuhjamist.[13]

GaleriiRedigeeri

  • Antonio Canova hauamonument, s.a. Santa Maria dei Frari basiilika, Veneetsia.

  • Daedalus ja Ikarus, 1777–1779, marmor, 200 × 95 × 97 cm, Museo Correr, Veneetsia.[15]

  • Kolm graatsiat, 1813–1816, kõrgus 182 cm, Ermitaaž, Peterburi.[16]

  • Perseus Medusa peaga, 1804–1806, marmor, kõrgus 235 cm, Museo Pio-Clementino, Vatikan.[17]

  • Paolina Borghese võiduka Venusena, 1804–1808, valge marmor, 160 × 192 cm, Borghese galerii, Rooma.[18]

  • Orpheus ja Eurydice, 1775–1776, kivi, Museo Correr, Veneetsia.[19]

  • Theseus ja Minotauros, 1781–1783, marmor, 145,4 × 158,7 × 91,4 cm, Victoria ja Alberti muuseum, London.[20]

  • Amor ja Psyche, 1786–1793, marmor, kõrgus 155 cm, Louvre, Pariis.[21]

  • Napoleon rahutooja Marsina, 1803–1809, pronks, kõrgus 325 cm, Brera pinakoteek, Milano.[22]

  • Vürstinna Maria Christina hauakamber, 1798–1805, Carrara marmor, kõrgus 574 cm, Augustinuse kirikus, Viin.[23]

ViitedRedigeeri

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 David Irwin (28. okt 2018). "Antonio Canova, Marchese d'Ischia. Italian sculptor". ENCYCLOPÆDIA BRITANNICA. Vaadatud 18. nov 2018.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 Christina Ferando (juuli 2016). "Antonio Canova (1757–1822)". The Metropolitan Museum of Art. Vaadatud 18. nov 2018.
  3. ↑ Government Art Collection. "Antonio Canova (1757–1822), Sculptor". Art UK. Vaadatud 21. nov 2018.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 David Piper (2006). Kunstiajalugu. Varrak. Lk 308-309.
  5. ↑ Juan Pablo Sánchez (Märts/Aprill 2017). "How the Parthenon Lost Its Marbles". National Geographic. Vaadatud 25. nov 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  6. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Orpheus and Eurydice". Web Gallery of Art. Vaadatud 18. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Theseus and the Minotaur". Web Gallery of Art. Vaadatud 18. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Cupid and Psyche". Web Gallery of Art. Vaadatud 18. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Tomb of Duchess Maria Christina of Saxony-Teschen". Web Gallery of Art. Vaadatud 18. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Perseus with the Head of Medusa". Web Gallery of Art. Vaadatud 18.nov 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Paolina Borghese as Venus Victrix". Web Gallery of Art. Vaadatud 18. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  12. ↑ 12,0 12,1 Emil Krén; Daniel Marx. "Tomb of Pope Clement XIII". Web Gallery of Art. Vaadatud 19. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ 13,0 13,1 Emil Krén; Daniel Marx. "Thre Graces". Web Gallery of Art. Vaadatud 19. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  14. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "The Thre Graces". Web Gallery of Art. Vaadatud 19. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  15. ↑ Emil Krén ja Daniel Marx. "Daedalus and Icarus". Web Gallery of Art. Vaadatud 18. nov 2018.
  16. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Thre Graces". Web Gallery of Art. Vaadatud 19. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  17. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Thre Graces". Web Gallery of Art. Vaadatud 19. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  18. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Thre Graces". Web Gallery of Art. Vaadatud 19. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  19. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Orpheus and Eurydice". Web Gallery of Art. Vaadatud 20. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  20. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Theseus and the Minotaur". Web Gallery of Art. Vaadatud 20. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  21. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Cupid and Psyche". Web Gallery of Art. Vaadatud 20. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  22. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Cupid and Psyche". Web Gallery of Art. Vaadatud 20. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  23. ↑ Emil Krén; Daniel Marx. "Tomb of Duchess Maria Christina of Saxony-Teschen". Web Gallery of Art. Vaadatud 20. nov 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Antonio_Canova&oldid=6205203"