Jean-Baptiste Lully
Jean-Baptiste de Lully [ʒɑ̃ batist də lyˈli]; (itaalia keeles Giovanni Battista di Lulli; 28. november 1632 – 22. märts 1687) oli itaalia päritolu prantsuse helilooja, kes töötas suure osa oma elust Louis XIV õukonnas. Prantsusmaa kodakondsuse sai ta 1661. aastal.
Elulugu muuda
Lapsepõlv muuda
Jean-Baptiste de Lully sündis Itaalias Firenze linnas. Lully ei saanud nooruses mingisugust haridust, ent tal oli erakordset annet nii tantsimises kui ka pillimängus – ta mängis kitarri ja viiulit. Itaalia päritolu poisi avastas 1646. aastal Guise'i hertsog Charles de Lorraine, kes viis ta Prantsusmaale. Seal asus tulevane helilooja nõudepesijana Mademoiselle de Montpensier' teenistusse. De Montpensier' abiga arendati Lully andeid ning ta õppis solfedžot Nicolas Metru käe all.
Teenistus õukonnas muuda
Louis XIV teenistusse asus Lully 1652. aastal ning tema ülesandeks õukonnas oli tantsimine. Kuningat võlusid tema kompositsioonid "Ööballetile" (prantsuse "Ballet de la nuit"). Mõnda aega dirigeeris noor helilooja kuninglikku orkestrit, kuid olles tüdinenud ansambli nõrgast distsipliinist, asutas kuninga nõusolekul kammerorkestri Les Petits Violons ('väikesed viiulid').
1650. ja 1660. aastatel lõi Lully mitmeid ballette, kus koos autoriga astus üles ka kuningas ise. Tohutu menu saatis muusikat, mis oli kirjutatud Molière'i komöödiatele (sh "Kodanlasest aadlimees" ja "Armastuse tohter"). Kohtumine Molière'iga pani aluse uue žanri – komöödiaballeti – tekkele.
Kuninga balletivaimustuse raugemisel pühendus Lully ooperite kirjutamisele. Halvenes ka Lully tervis, mistõttu pärast 1670. aastat ta enam tantsida ei saanud.
Pereelu muuda
Jean-Baptiste de Lully abiellus oma sõbra ja kolleegi Michel Lamberti tütre Madeleine Lambertiga. Tema vabameelsus põhjustas õukonnas alatihti intriige ning pingelised olid suhted ka kuningaga, ent tänu oma talendile Lully viimase ebsoosingusse ei sattunud. Lullyl oli teadaolevalt kolm poega: Louis, Jean-Louis ja Jean-Baptiste Lully II.
Surm muuda
8. jaanuaril 1687 juhatas Lully Louis XIV tervenemise auks Ambroosiuse hümni, mille käigus põhjustas jalga tabanud taktikepp põletiku. Hoolimata haava ohtlikkusest keeldus Lully jala amputeerimisest, mistõttu levis gangreen peagi üle terve keha, põhjustades helilooja surma 22. märtsil 1687.
Looming muuda
Lully kuulus barokiajastu heliloojate hulka, kelle muusikas kohtab tihti tollele ajastule omast võtet basso continuo't. Lully loomingut iseloomustab jõulisus, emotsionaalsus ja rütmikus. Tänu Lullyle kogusid õukondades populaarsust tempokad tantsud. Oluline oli Molière'iga koostöös tekkinud uus žanr komöödiaballett, mis ühendas nii teatrit, balletimuusikat kui ka komöödiat. Lully kirjutas küll peamiselt viiulile, ent ka kitarri-, lauto-, oreli-, fagoti-, plokkflöödi- ja klavessiinimuusikat.
Kui helilooja pühendus ooperile, otsustas ta muuta Itaaliast pärit žanri prantslastele vastuvõetavamaks. Põhilisteks muudatusteks olid varem selgelt eraldatud retsitatiivsete osade segamine aariatega pinge tõstmise eesmärgil ning süžee hoogsam areng. Lullyd peetakse prantsuse ooperi pioneeriks.
Tähtsamad teosed muuda
Ooperid muuda
- "Cadmus et Hermione" („Cadmus ja Hermione”), Bel-Airi tenniseväljak, 27. aprill (?) 1673
- "Alceste ou le Triomphe d'Alcide" („Alceste ehk Alcide triumf”), Bel-Airi tenniseväljak, 19. jaanuar 1674
- "Thésée" („Theseus”), St-Germain-en-Laye, 11. jaanuar 1675
- "Atys", St-Germain-en-Laye, 10. jaanuar 1676
- "Isis", St-Germain-en-Laye, 5. jaanuar 1677
- "Psyché", Théâtre du Palais-Royal, 19. aprill 1678
- "Bellérophon", Théâtre du Palais-Royal, 31. jaanuar 1679
- "Proserpine" („Prosperiin”), St-Germain-en-Laye, 3. veebruar 1680
- "Persée", Théâtre du Palais-Royal, 18. aprill 1682
- "Phaëton", Versailles, 6. jaanuar 1683
- "Amadis", Théâtre du Palais-Royal, 18. jaanuar 1684
- "Roland", Versailles (Grande Écurie), 8. jaanuar 1685
- "Armide", Théâtre du Palais-Royal, 15. veebruar 1686
- "Achille et Polyxène" „Ahilleus ja Polyxena”, Palais-Royal, 7. või 23. november 1687)
Balletid muuda
- "Les Saisons" (1661) ("Aastaajad")
- "Le Naissance de Vénus" (1665) ("Veenuse sünd")
- "La Jeunesse" (1669) ("Noorus")
- "Le Temple de la paix" (1685) ("Rahutempel")