Ava peamenüü

Plokkflööt on puupuhkpill. Esimesed andmed plokkflöödi kohta pärinevad keskajast, mil pill oli Euroopas väga populaarne. Palju muusikat kirjutati plokkflöödile renessansi- ja barokiajastul.

Plokkflööt
Plokkflööt
Liigitus Puhkpillid (puupuhkpill)/ Aerofonid

Plokkflööte valmistatakse tavaliselt puidust, kuid tänapäeval on levinud ka kunstmaterjalidest pillid.

Plokkflööte jagatakse nende diapasooni järgi. Neist levinumad on sopraniino-, sopran-, alt-, tenor- ja bassplokkflööt.

AjaluguRedigeeri

Kõige varasem teadaolev dokument, mis viitab plokkflöödile, pärineb aastast 1388.[1]

Enamik keskaegseid ja renessansiajastu plokkflööte oli tehtud ühest terviklikust puuplokist. Pillil oli suhteliselt kitsas diapasoon (oktav ja 6 nooti), kuid rikkalik tämber. Plokkflööt oli laialt levinud ansamblipill, mida kasutati väga palju tantsumuusika mängimiseks ja koduseks musitseerimiseks. Sageli jäi plokkflöödi kanda laulu vokaalpartii või meloodiahääl. Ka polüfoonilise madrigali eri hääli sai seltskondliku musitseerimise käigus laulmise asemel sobival pillil esitada. Renessansiajastul muutus armastatud koosseisuks plokkflöödikonsort − ansambel, mis koosnes üksnes plokkflöödiperekonna eri liikmetest. Plokkflöötide hulgast eelistati tol ajal sooja ja pehme kõlaga tenorplokkflööti.

Olenevalt ajastust kuulusid instrumentaalansamblitesse koos plokkflöödiga näiteks psalteerium, dultsimer, vihueela, lauto, portatiivorel, harf, viola da gamba või klavessiin.

Barokiajastul (16001750) kujunes plokkflöödist välja sooloinstrument. Tolleaegsed ansamblid keskendusid keelpillidele koos ühe või mitme sooloinstrumendiga. Plokkflöödile kirjutati palju kontserte, sonaate, mida esitati tavaliselt koos keelpillikoosseisu või klavessiiniga. Seda loetakse ka plokkflöödi kuldajastuks. Tolleaegsetel plokkflöötidel oli võimsam ja rikkalikum kõla kui renessansiaegsetel pillidel. Pilli diapasoon laienes ning küündis 2 ja poole oktavini. Populaarseimaks võib barokiajastul lugeda altplokkflööti.

Pärast barokiajastut vajus plokkflööt aga unustusse. Klassitsismi ajal hakkasid orkestrid suurenema ning mitmeid orkestripille hakati arendama suurema helivaljuse, diapasooni, laiemate mängutehniliste võimaluste ja stabiilse intonatsiooni suunas. Kuna põikflööt oli suuremate dünaamiliste võimalustega ja selle helikõrgust oli pärast klappide lisamist lihtsam juhtida, jäi plokkflööt orkestripillide hulgast välja. Sellest ajast peale ei kirjutatud plokkflöödile umbes 150 aastat peaaegu üldse muusikat.

Ehitus ja mängutehnikaRedigeeri

Ajalooliselt valmistati plokkflööte ühest terviklikust tükist kõvemast puidust ja ka elevandiluust. Tänapäeval on puidu kõrval väga levinud ka kunstmaterjalid (plast) ning üks pill käib kokku kahest või kolmest osast. Levinumad puiduliigid pilli valmistamiseks on vahtra-, pirni-, ploomi-, eebeni-, roosi-, granadillipuu.

Pillil on 7+1 sõrmeava, millest 7 asuvad pilli pealpoolel ja 1 pilli allküljel. Suurematel plokkflöötidel on kõige alumised sõrmeavad asendatud klappidega, et mängija sõrmed iga ava katta saaksid, sest augud asuvad üksteisest liiga kaugel. Klappe kasutatakse peamiselt altplokkflöödist suurematel plokkflöötidel. Tavaliselt mängitakse pilli kahe käega, kattes sõrmedega sõrmeavad või klapid. Vasak käsi asub kõrgemal, kattes pöidlaga pilli all asuva avause ja pöidlast edasi minnes järjest sõrmedega 3 järgmist avaust (väike sõrm ava ei kata). Parem käsi asub all pool, toetades pilli pöidlaga altpoolt ja seejärel järjest sõrmedega kattes 4 alumist sõrmeavaust. Ajalooliselt on plokkflööti aga mängitud ka parem käsi pilli üla- ja vasak allosas.

Pilli ülemises laabiumiosas asub väike piklik puhumisava, kust mängija õhku sisse puhub; plokk, millega on pilli ülemine laabiumiosa seest täidetud, ning laabium ise. Pilli keskosas asuvad 7 sõrmava. Plokkflööt on tavaliselt alt laienev ja selle alumise osa tagumisel küljel asub 1 sõrmeava. Tänapäeva plokkflööt koosnebki nendest kahest või kolmest omavahel lahtivõetavast ja kokkupandavast osast, mille mängija keerab endale sobivasse asendisse. Pilli osi tihedamalt üksteise ligi surudes või üksteisest pisut eemale tõmmates saab muuta pilli tämbrit ja helikõrgust. Väga levinud on kaheks osaks lahti käivad pillid, millel kesk- ja alumine osa omavahel eraldi lahti ei käi.

HeliRedigeeri

Plokkflöödi kõla on kirjeldatud puhta ja rikkalikuna, mida ajaloos on võrreldud lindude ja karjastega. Kõrgemates registrites võib heli olla üsna terav ja vali, madalamas registris aga vaiksem ja sumedam. Heli tuleb pillist kiiresti välja ja muutes keelelööki, pilli asendit, puhumistugevust on võimalik tekitada väga palju erinevaid tämbreid, kõlasid ja heliefekte. Tänapäeval on plokkflöödid, nagu ka klaverid ja orkestripillid, kõige sagedamini häälestatud 440 hertsi (Hz) peale. Nii on lihtne teiste pillidega koos mängida ja häälestuda. Kuid professionaalsete mängijate seas on laialt levinud ka teise häälestusega pillid. Barokkmuusika esitamiseks kasutatakse tihti aga näiteks 415 Hz häälestust ning renessansiaegsed pillid olid 460 Hz häälestusega. Plokkflöödi helikõrguse standardid on läbi ajaloo kogu aeg muutunud, ~392 kuni ~520 Hz.

Plokkflööte jagatakse nende diapasooni järgi, mis omakorda jagatakse nende kõige madalama noodi järgi C- ja F-pillideks. Pillid, mille esimene, madalaim noot on C, ehk C- pillid on tavaliselt tänapäeval pikolo-, sopran-, tenor-, great-bass- ja sub-great-bassplokkflööt. Pillid, mille esimene, madalaim noot on F ehk F- pillid on tavaliselt tänapäeval sopraniino-, alt-, bass-, kontrabass- ja subkontrabassplokkflööt.

Plokkflööt tänapäevalRedigeeri

Tänapäeval on plokkflööt pill, mida laialdaselt õpetatakse eelpillina enne mõne teise puhkpilli õppimist. Plokkflööte õpetatakse nii muusika- kui ka üldhariduskoolides.

Plokkflööte valmistatakse nii kunstmaterjalidest (nt plastist), puidust kui metallist. Kunstmaterjalidest ja ka puidust pille valmistatakse tööstuslikult. Plokkflöödimeistrid valmistavad pille aga tavaliselt kvaliteetsest puidust ja käsitsi.

Plokkflööt EestisRedigeeri

Eestis on plokkflööti kui ettevalmistavat pilli mõne teise puhkpilli mängimiseks õpetatud juba 20. sajandi algusest. Professionaalsemalt hakati Eestis plokkflööti mängima 1970. aastatel.

Eesti tuntumad plokkflöödimängijad on Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt, kelle juhtimisel toimib varajase muusika stuudio Cantores Vagantes ja stuudio plokkflöödiansambel, kus mängivad veel ka Andres Siitan ja Taniel Kirikal (ka vokaal).

Plokkflööte kasutab ka vanamuusikaansambel Hortus Musicus, kus plokkflööte mängivad Tõnis Kuurme, Andres Mustonen ja Olev Ainomäe.

Eestis tegutseb ka plokkflöödiühing ERTA-Estonia, mis on Euroopa Plokkflöödiõpetajate Assotsiatsiooni Eesti haru ja ühendab Eesti kõikide astmete edumeelsemaid plokkflöödiõpetajaid ning -sõpru. Ühing püüab koordineerida ja tugevdada plokkflöödiõpetajate vahelisi kontakte, korraldada kursusi ja koolitusi, levitada erialast informatsiooni, arendada rahvusvahelisi kontakte teiste ERTA harudega, koordineerida plokkflöödialast tegevust Eestis.

Praegu õpetatakse plokkflööti nii üldharidus- kui ka muusikakoolides üle Eesti.

Plokkflööti mängivad ja õpetavad Eestis ka näiteks Tõnu Sepp ja Neeme Punder.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Rowland-Jones, Anthony (Autumn 2016). "The Invention of the Recorder". The Recorder Magazine. Vol. 36 no. 3. Hebden Bridge: Peacock Press. p. 81.

VälislingidRedigeeri