Jean Racine
Jean Racine [ža(n) ra'sinn] (22. detsember 1639 Valois La Ferté-Milon – 21. aprill 1699 Pariis) oli prantsuse näitekirjanik, üks suurimaid prantsuse klassitsistliku tragöödia meistreid.
Racine pärines kodanlikust notariperekonnast. Ta jäi varajases nooruses orvuks ning kasvas Pariisi lähedal asuvas Port-Royali kloostris, kus omandas jansenistlikud usulised vaated. Ta õppis 1653–55 Beauvais' ja 1658 d'Harcourt'i kolledžis.
Racine kirjutas mitu näidendit klassikaliste müütide ainetel. Kirjaniku näidendites on tegevustik minimaalne ja tegelased analüüsivad oma kirgi kaunis luulekeeles.[1] Ta sai tuntuks tragöödiaga "Andromache" (1667), milles käsitles inimese võitlust oma kirgedega ning hukkumist. Tragöödias "Phaidra" ("Phèdre et Hippolyte") (1677) rõhutab autor kangelanna õilsust ja muudab jutustust.[1] Oma ainsas komöödias "Protsessijad" ("Les Plaideurs") (1668) kujutas ta Aristophanese eeskujule tuginedes kohtuskäimise kirge.
Racine arvas, et inimesed ei satu traagilistesse olukordadesse mitte juhuse tõttu, vaid traagika ongi neile loomuomane.[1]
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Aleksander Aspel, "Racine. Ta 300-nda sünnipäeva puhul". "Looming", 1940, nr. 1, lk. 82-97. Sama artikkel on ilmunud ka Aspeli kogumikus "Kirjad Pariisist", "Ilmamaa", Tartu 2000, lk. 64-87
- Franz Schiller, "Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu", I köide, RK "Teaduslik Kirjandus" Tartu 1941, lk 22–24