Veduut
Veduut on topograafiliselt tõetruu maastiku- või linnavaade maali, joonistuse või gravüürina.
Kuigi žanr tekkis 17. sajandil, on sel oma eellugu. Äratuntavaid maastiku- ja linnamotiive on teada juba 15. sajandist. Selliste teoste eesmärk oli jäädvustada erilise tähendusega sündmusi või kaasahaaravaid pidustusi nende loomulikus keskkonnas.[1]
Tõeliselt populaarseks said veduudid 18. sajandil, mil noored inglise aristokraadid sooritasid oma suurt Euroopa ringreisi Grand Tour. Reisimarsruuti kuulusid Veneetsia, Firenze, Rooma ja Napoli. Muidugi oli itaalia linnades külalisi ka teistest maadest. Kõik nad vajasid suveniire ning loomulikult oli sobiv mälestusese pilt külastatud linnast. Vaatemaale paljundati graafiliselt ja levitati harilikult sarjadena, kuid jätkus turgu ka maalidele. Kõrvuti suurte meistritega töötasid ses vallas keskpärased kunstnikud ja lausa diletandid, ostjaid leidus kõigele.[1]
Veduutgraafika kuulsamad esindajad on olnud Canaletto (Giovanni Antonio Canal), Bernardo Bellotto, vennad Guardid, Giovanni Battista Piranesi jt.
Eestis oli veduutgraafika silmapaistvamateks esindajateks Karl Ferdinand von Kügelgen (1772–1832) ja Johannes Hau (1771–1838).
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Anu Allikvee. Tundmatu itaalia kunstnik. Doodžide palee Veneetsias. 18. saj. lõpp. Mikkeli muuseum. 2012