Barokkaed on aiatüüp, mis sai alguse 16. sajandil Prantsusmaal. Enne seda kasutusel olnud regulaaraaed muutus kanalaiaks või parteraiaks. Barokkaiale on iseloomulikud tugevad kompositsioonitsentrid, dünaamilisus, illusoorsus, teatraalsus, kontrasti kasutamine ja eri kunstiliikide ühendamine.

Versailles' loss

Teenistusse kutsutud itaalia ehitusmeistrite, kunstnike ja aednike tegevuse tagajärjel kinnistusid Prantsuse aiaplaneerimises sümmeetria-geomeetria põhimõtted. Barokkaed saavutas oma kõrgpunkti 17.–19. sajandil (Prantsusmaal, Saksamaal, Madalmaades).

Disain

muuda

Väljapaistvaks arenguks nendes ametlikes aedades oli nende tohutu suurus. Enamikul neist oli disaini ühtsus tänu residentsi ja aedade üheaegsele ehitusele, koos sobiva arhitektuuri ja ornamentidega. Hoone oli tihti paigutatud tsentraalselt suurele lamedale alale keskteljele. Ruum jagati geomeetrilistesse, sümmeetrilistesse kujundustesse ja tihti mängiti seda perspektiivis. Suured ja laiad alleed olid põhilised kujunduselemendid, mille kaudu juhatati algul aiakujundusteni, siis metsamaale, maapiirkonda. Hiljem hakkasid nad kiirgama igas suunas, et austada aiaomaniku ligipääsu.[1]

Parter

muuda

Parter on lossi aiapoolses küljes otse lossi ees kunstipäraste peenardega kujundatud tasane pind. Prantsuse kuningate aednikudünastia Mollet'd arendasid edasi parterite (lillepeenar) istutusstiile. Peamiselt oluliseks sai tasane kunstipärastest peenardest kujundatud pind lossi ees, mida vaadeldi tavaliselt kõrgemalt kohalt või lossist. Partereid ümbritses pukspuuhekk või ka lilleserv. Väiksemate parterpeenarde asemele hakati rajama suuri terviklahendusi, mis omakorda jagunesid kaheksaks või rohkemaks osaks, kuid oluline oli jälgida planeeringus sümmeetriat. Parteri kujundusse lisavärvi saamiseks kasutati pinnakattena eri värvi mulda, sütt, kivipuru, liiva- või killustikpuru. Intiimsemaks viibimiseks püstitati parterite lähedusse paviljone või ronitaimedega varjatud pergolaid. [2][3]

André Le Nôtre (1613–1700)

muuda

André Le Nôtre'i kujundatud Vaux-le-Vicomte'i park on olnud eeskujuks Versailles', Sceaux', Chantilly ja muudegi barokkparkide loomisel. Tuginedes Prantsuse aia- ja pargikunstis valitsenud regulaarstiilile, muutis Le Nôtre senist Itaalia mõjudega korrapärast kujundust ning tõi esile peahoonest lähtuva keskteljelise ruumi ja eri aiaosade hierarhilise suhte.

 
André Le Nôtre

Üks Le Nôtre'i olulisemaid uuendusi oli pargi otsene ja vaateline sidumine teadlikult kujundatud telgede abil maastikuga, millele lisandusid veel temast alguse saanud kujunduspõhimõtted:

  • arvestada tuli pargiala rekonstrueerimisel maastikupildi positiivseid külgi ja kõrvaldada negatiivsed;
  • barokkaed pidi tunduma tegelikust suurem ja pakkuma eri kohtadest erinevaid perspektiivvaateid;
  • planeeringus tuli kasutada partereid, boskette, purskkaeve;
  • planeeringu perspektiivmõju suurendasid teljeline kompositsioon ja sümmeetriline teedevõrgustik;
  • hoiduda tuli liigsetest varjudest.

André Le Nôtre rekonstrueeris ja hooldas järgmisi parke:

  • Fontaineblau – aeda ja kasvuhoonet;
  • Versailles' – vana jahiparki;
  • Tuileries' – lossi parki;
  • Vaux-le-Vicomte'i – lossi pargiansamblit. [4][5]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. "The Baroque garden".
  2. M. Nõmmela esitlus "6. Renessanss-barokk Prm.ppt"
  3. Nurme, S., Nutt, N. ja Terrae, A. Pargiterminite seletussõnaraamat.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. "André Le Nôtre".
  5. Nurme, S., Nutt, N. ja Terrae, A. (2012). Pargiterminite seletussõnaraamat.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)