Vikipeedia

Kadrioru administratiivhoone

Disambig gray.svg  See artikkel räägib Tallinna hoonest; Helsingi hoone kohta vaata artiklit Presidendiloss (Helsingi)

Kadrioru administratiivhoone ehk kantselei- või haldushoone on Tallinnas A. Weizenbergi tn 39 asuv hoone, kus alates 1992. aastast asub Eesti Vabariigi presidendi ametiresidents. Hoone valmis aastatel 1937–1938 Alar Kotli projekti järgi. Administratiivhoone asub Kadrioru pargis barokse Kadrioru lossi taga ning on osa Kadrioru lossi- ja pargiansamblist.[1]

Kadrioru administratiivhoone
Palacio presidencial Kadriorg, Tallinn, Estonia, 2012-08-12, DD 04.JPG
Kadrioru administratiivhoone Eesti presidendi residentsina, 2012
Üldandmed
Asukoht Kadriorg, Tallinn
Ehituse algus 1937
Ehituse lõpp 1939
Aadress August Weizenbergi tänav 39, Tallinn 10127
Omanik Eesti Vabariik
Koordinaadid 59° 26′ 16,8″ N, 24° 47′ 38,5″ E
Projekt ja ehitus
Arhitekt Alar Kotli

Tegemist on 1930. aastate lõpu esindustraditsionalistliku arhitektuurisuuna ühe peateosega, mis on teostatud uusbarokses laadis.[1]

Hoone on Kultuurimälestiste registris arvel nii ehitis- kui ka ajaloomälestisena.[2]

AjaluguRedigeeri

Konstantin Pätsi ametiaegRedigeeri

Vabariigi Valitsusest eraldiseisva riigipea ametikoht loodi Eestis 24. jaanuaril 1934 jõustunud põhiseadusega. Esimene Vabariigi President, Konstantin Päts, astus ametisse 24. aprillil 1938. Iseseisva riigi kasvavad vajadused ja võimalused väljendusid 1930. aastate teisel poolel nii ehitusprojektides kui rõhuasetuses esindusarhitektuurile. Kadriorg kujunes 1930. aastatel riikliku esindusarhitektuuri peamiseks keskuseks.[3]

Kadrioru "presidendilinnak"Redigeeri

Kuni 1929. aastani oli riigivanema residents Toompeal. Presidentliku Kadrioru ajalugu sai alguse 1929. aastal, mil Rootsi kuninga Gustaf V riigivisiidist ajendatuna tõsteti kunstimuuseum Kadrioru lossi ruumidest välja ning selle asemele seati sisse riigijuhtide peatuspaik. Hiljem, kui lossist sai esmalt riigivanema, siis presidendi residents, tekkis vajadus ka läheduses asuva administratiivhoone järele.[2]

"Presidendi ametkonna tööruumideks Kadrioru loss ei sobinud oma väiksuse ja ruumide jaotuse tõttu. Kui seda oleks tahetud kasutada ka Presidendi kantselei jaoks, oleks lossis tulnud ette võtta suuri ümber- ja juurdeehitusi. Vana kultuuriloolise hoone ümberehitamine oleks olnud aga mitte üksnes kulukas, vaid ka barbaarne. Ka juurdeehitamine ei saanud tulla kõne alla, sest sellega oleks olnud hoone üldpilt ning stiilne ühtlus rikutud. ... Presidendi Kantselei jaoks tuli tahes-tahtmata ehitada eraldi hoone. Sobiv koht selleks oli Kadrioru lossi tagune, kus senini olid olnud mingid kuuritaolised ehitised, mäletatavasti tsaariaegsed vene mereväe ohvitseride kasiino paviljonid."[4]

 
Vaade Kumu kunstimuuseumile, Kadrioru pargile ja administratiivhoonele

Samaaegselt administratiivhoone valmimisega 1938. aastal kujundati ümber ka lossi ja administratiivhoone vaheline ala. Haljasala ümberkujundus teostati Berliinis tegutseva saksa aiandusfirma Späth kavandite järgi.[5] Lahendus arvestas 1935. aasta Kadrioru pargi ümberkorraldamise konkursil teise koha pälvinud Alar Kotli põhiideega, mis nägi ette astmeliselt tõusvat vis-à-vis sidet kahe hoone vahel.[3]

Lisaks barokse lossi taga paiknevale kantselei- ehk administratiivhoonele rajati Kadrioru pargis 1930. aastate teisel poolel vahipataljoni paest kasarm (arhitekt Roman Koolmar) ja ohvitseride elamud (R. Koolmar ja A. Kotli). Parki ehitati nüüdseks hävinenud kõlakojaga kontsertväljak (A. Kotli) ja basseinidega lastepark (planeering A. Kotli, paviljon V. Seidra) ning Luigetiigi ümbruses tehti ümberkorraldusi. Suurimaks ettevõtmiseks sai uue administratiivhoone ehitamine.[3]

Administratiivhoone ehitusajaluguRedigeeri

Hoone nurgakivi asetas 1937. aasta 12. augustil riigivanem Konstantin Päts, lausudes: "See hoone peab kestma kaua aastaid ja see võim, mis uue põhiseaduse põhjal siia üle tuuakse, olgu igavene."[6] Hoone projekteerijaks valiti Riigi Ehitusettevõtte "Ehitaja" projekteerimistööde üldjuhataja ja abidirektor Alar Kotli, kes oli varem projekteerinud Toompea linnuse ümberehituse.[3] Hoone valmis üldjoontes 1938. aasta sügisel, kuid tööd viidi lõpuni alles 1939. aasta suvel. Hoones asusid Vabariigi Presidendi kabinet, Vabariigi Presidendi Kantselei, Õiguskantsleri ametkonna, Teenetemärkide Komitee ruumid ning Vabariigi Presidendi Kantselei koosseisu (kantselei ülem, Vabariigi Presidendi vanem käsundusohvitser, raamatupidaja ja autojuhi) ametikorterid. Kadrioru administratiivhoone koosolekusaalis toimusid Vabariigi Valitsuse koosolekud, millel viibis ja mida juhatas Vabariigi President. Vabariigi Presidendi Kantselei ülem Elmar Tambek ja õiguskantsler Anton Palvadre astusid ametisse 6. septembril 1938 ja sama aasta 19. septembril 1938 võttis Elmar Tambek Riigisekretär Karl Terraselt kantselei juhtimise lõplikult üle. Esimene Vabariigi Valitsuse koosolek Kadriorus toimus 26. septembril 1938[7]

Elmar Tambek kirjeldab oma ametikorterit järgmiselt: "Kantseleiülema korter asus adminhoone merepoolses tiivas kahel korrusel. Alumisel korrusel olid köök, teenijatuba, serveerimisruum, vaheruum klosetiga, söögituba ja salong (neid kahte ruumi lahutas teineteisest paks vaheriie, mida tarbe korral sai kõrvale tõmmata, nii et tekkis üks suur ruum – saal, või kuidas teda nimetada), esik, hall ja kabinet. ... Söögitoast läks lai uks otse adminhoone ja Kadrioru lossi vahel olevasse aeda. ... Teisel korrusel oli meie magamistuba, vannituba, lastetuba ja võõrastetuba. ... Presidendi, käsundusohvitseride ja minu töökabinetid olid adminhoones teisel korrusel. Seal ei saanud kurta külma pärast, sest kogu teine korrus oli adminhoones soojem kui esimene. ... Vaatamata mainitud puudustele oli meie uus korter siiski väga hea. Ta oli ruumikas, avar, õhu- ja valguserikas. ... Meil oli vann elektriboileriga, kust võis saada kuuma vett igal ajal. Meil oli isegi sauna- ja duširuum keldrikorrusel. Köögis oli meil elektripliit nelja plaadiga, suur külmutuskapp ja sööginõude pesemise seadeldis. Meil oli majas ka moodne täiesti kindel pommi- ja gaasivarjend keldrikorruse all sügavas. Aga mis peaasi – meil oli väga ilus ümbrus. Ühel pool küljes Kadrioru lossi aed purskkaevudega, tiigikestega ja rooside rohkusega, teisel pool küljes Kadrioru park ise. Ilu, rahu, valgust ja värsket õhku oli külluses."[8]

Administratiivhoone võõrvõimude ajalRedigeeri

Vabariigi Presidendi Kantselei likvideeriti 25. juulil. Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal asus administratiivhoones Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium, mis oli Eesti NSV Ülemnõukogu alaliselt tegutsenud juhtorgan. Hoone ette oli püstitatud August Vommi loodud ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimese esimehe 60. juubeli puhul püstitatud Johannes Vares-Barbaruse mälestussammas. Saksa okupatsiooni ajal oli hoone Eesti kindralkomissari Karl-Siegmund Litzmanni ametkonna käsutuses.[9]

Administratiivhoone pärast taasiseseisvumistRedigeeri

Eesti iseseisvus taastati 20. augustil 1991. aastal ning uue riigipeana andis 1992. aasta 6. oktoobril ametivande Lennart Meri. Kuni sama aasta 18. novembrini, mil taasmoodustati Vabariigi Presidendi Kantselei, oli kestnud üleminekuperiood, mil president töötas juba Kadriorus, kuid presidendi kantseleid veel ametlikult ei olnud.[9]

Lennart Meri ametiajal viidi kantseleihoones läbi ulatuslikke ümberehitustöid. Tema ametiaja algusaastatel ehitati välja presidendi ametikorter ning korrastati esindus- ja ametiruumid. 1995. aastal võeti ette kantselei keldrikorruse kapitaalremont. 1996. aastal ehitati pööningukorrusele kaheksa töötaja jaoks mõeldud bürooruumid, 1997. aastal ehitati esimesel korrusel paiknenud kahe kabineti asemele välja suur söögisaal, eesmärgiga pakkuda vastavat ruumi väiksemate vastuvõttude ja pidulike söömaaegade korraldamiseks. 1998. aastal võeti ette administratiivhoone fassaadide rekonstruktsioon.[9]

Ka president Arnold Rüütli ametiajal võeti kantselei siseruumides ette põhjalikke renoveerimistöid. Esindusruumide interjöör taastati ehitusaegsete jooniste ja juhendite järgi aastal 2002.[9]

Hoone on Kultuurimälestiste registris arvel nii ehitis- kui ka ajaloomälestisena. Kadrioru administratiivhoone võeti kultuuri- ja haridusministri määrusega arhitektuurimälestisena arvele 1995. aasta 19. juulil.[10] 2006. aasta 28. märtsi kultuuriministri käsikirja järgi hõlmas Kadrioru hoonetele, pargile ja kunstimälestistele kehtestatud ühine kaitsevöönd ka administratiivhoonet.[11]

Tänapäeval on hoone kasutuses Eesti Vabariigi Presidendi ametiresidentsina. 2023. aasta seisuga elab seal president Alar Karis.[12]

ArhitektuurRedigeeri

Traditsionalistlik arhitektuurRedigeeri

1930. aastate lõpus hakkas kümnendi esimesel poolel levinud funktsionalism väsima, mistõttu kerkisid taas esile traditsionalistlikumad jooned. Uusklassitsistlikud motiivid levisid üle Euroopa, võimaldades traditsioonilisi väärtusi rõhutada. See nähtus jõudis ka Eestisse.[5]

1930. aastate üleeuroopalise majandustõusuga kaasnes Eestis rohke ehitustegevus, milles riik oli aktiivne osaline. Toona juba kümmekond aastat tegutsenud noore riigi saavutusi taheti näidata ka arhitektuuris. Vastkehtestatud hoonete hierarhias peeti tähtsaimaks ühiskondlikke hooneid, mis oma arhitektuurikeelega pidid edasi andma igavesi väärtusi. Uue arhitektuurilaadi traditsionalismi keskseks märksõnaks sai esinduslikkus.[5]

Hoone kirjeldusRedigeeri

 
Lähivaade Kadrioru administratiivhoone esifassaadist

Kadrioru administratiivhoone koosneb kesksest ametiruumidega põhimahust ning kahest eenduvast korteritele mõeldud risaliidist.[3] Keskse hooneosa esifassaadil on neli pilastrit, mille vahelist keskosa rõhutavad kahe Vasalemma marmorist sambaga altaan ja ehisvaasidega katusebalustraad. Esifassaadile lisavad uusbarokset ilmet aknaid ümbritsevad krohviraamistused ja kolm kaarduvat frontooni. Hoone tagafassaad on tagasihoidlikum, kuid sellele lisab esinduslikkust poolümar eenduv trepikoda.[13] Kuna noorel riigil varem omi riiklikke hooneid polnud, otsiti eeskuju mujalt Euroopast. Kadrioru kantseleihoone eeskujuks on peetud isegi Reichskanzleis (Albert Speer) Berliinis. Uus esindustraditsionalistlik riigihoone ehitati Niccolò Michetti 1718. aastal kavandatud Kadrioru lossiga samale teljele, andes talle koha barokses ansamblis.[2] Uus hoone võttis arvesse barokset arhitektuuri, kuid oma arhitektuurikeelelt see pigem vastandas kui jäljendas Kadrioru lossi. Kui Michetti lossi on peetud lõunamaiselt kergeks ja õhuliseks, siis Kotli uusbarokk on raskepärasem ja sootuks teistsuguse proportsioonitunnetusega ning lähtub põhjamaisest barokist.[5][3]

Peasissepääsu juurde lisati 1939. aastal skulptor Voldemar Melliku loodud pronksist leopardide kujud, mis pidid sümboliseerima Eesti riigivõimu. Saksa okupatsiooni ajal hävitati nii pronksist leopardid kui ka V. Melliku teised lossi taha püstitatud figuurid "Koit" ja "Hämarik".[3]

SisearhitektuurRedigeeri

Erilist tähelepanu pöörati siseruumide kujundamisele, mistõttu selle väljatöötamisse kaasati mitmed nimekad kunstnikud ja Pärnu linnaarhitekt Olev Siinmaa. Administratiivhoone interjööri iseloomustab klassikaliste paleelike võtete modernne interpreteerimine. Hoone kõige esinduslikumad ruumid on presidendi kabinet, vanema käsundusohvitseri kabinet, koosolekute saal ja trepihallid.[2]

 
Richard Wunderlichi kavandatud mööbel

TrepihallidRedigeeri

Kaks trepihalli on lahendatud vastandlike võtetega. Alumise trepihalli põrand on kaetud kummiplaatidega ning laes paigutub modernistlik valge stukkdekoor tumedamal foonil modernistliku valguskuuli ümber. Ülemises hallis on seevastu parkettpõrand, kunstmarmorist külgsambad Vasalemma marmorist historitsistlike kapiteelide ja baasidega, peenemustriline historitsistlik stukkdekoor ja kristall-lühter. Mõlema trepihalli seinu katab kollakas kunstmarmor. Treppi piirab elegantne mustast taorauast balustraad.[2]

Koosolekute saalRedigeeri

 
"Riiginõukogu saalis" kohtub president välisdelegatsioonidega, seal koguneb riigikaitse nõukogu, peetakse poliitilisi kõnelusi ja läbirääkimisi

Teisel korrusel paikneva koosolekute saali lae stukk moodustab ühtlase faktuuri, mida ümbritseb stukist friis. Saali laest ripuvad kaks kristall-lühtrit. Saali seinu kattis algselt Adamson-Ericu kavandite järgi kootud vapileoparde kujutav damasttapeet, mis ei ole säilinud. Kolme tahvelukse kohal on Günther Reindorfi kavandatud intarsias suprapordid, mis kujutavad erinevaid majandusharusid ja kahe samba vahelises nišis asus Aarne Mõtuse kavandite järgi tehtud gobelään, mis kujutas stseeni oda vahetamisest viikingite saadiku ja eestlaste vanemate vahelise lepingu sõlmimisel. Olgugi et tegemist on fiktiivse sündmusega, kandis see olulist ideoloogilist rolli. Ruumi telliti suur koosolekulaud 18 tooliga ning gobelääni alla madal kapp, hiljem lisandus sinna omaette tellimusena veel mööbel. Mööbli kavandas sisearhitekt Richard Wunderlich. Mahagonmööbel on kaetud makassari spooniga ja kaunistatud pronksi ning Valdemar Kaarma tehtud intarsiatega. Laua ühes otsas oli kolm vapileopardi ja teises kiri "Anno Domini 1938". Ruumi põrandat katab monotoonne veluur.[2]

Vanema käsundusohvitseri kabinetRedigeeri

Vanema käsundusohvitseri kabineti laes on A. Kotli kujundatud stukkdekoor ja kristall-lühter. Ruumi seinu kattis hõbetatud puitliistudega piiratud hele tapeet, põrandat kattis monokroomne veluur. Ruumi tahvelustel on intarsiatehnikas geomeetriline dekoor. R. Wunderlichi kavandite järgi tehtud sisustus oli valmistatud poleeritud mustast kasest, piiretega ungari saarest ja vahatatud tammest ning kehtis omas ajas väga moodsana.[3]

Presidendi kabinetRedigeeri

Erinevalt ülejäänud ruumidest on presidendi kabineti kujundanud Olev Siinmaa. Sellele vaatamata haakub presidendi kabineti interjöör üldjoontes ülejäänud hoonega. Kabineti laes on suure lillevanikuga stukkdekoor ja kristall-lühter. Kabineti uksed on tehtud intarsiatehnikas, rikkalikult on kasutatud rahvuslikke motiive. Sarnaselt koosolekusaaliga kattis seinu algselt Adamson-Ericu kavandite järgi kootud sinine damastkangas. Põrandaks on kvaliteetne parkett, mis kaeti monokroomse veluuriga ja idamaisete vaipadega. Ruum on detailideni läbi töötatud: põrandaliist on kõrge ja dekoratiivselt rafineeritud, radiaatorivõred on rikkaliku ornamendiga, akende ees on omas ajas uudsed vabalt langeva kangaga kardinad, mis hiljem eesti kodudes standardiks said. Intarsiatehnikas sisustus telliti firmalt "Uudne mööbel". Raamaturiiul ja kirjutuslaud kasutavad rahvuslikke motiive.[3]

ViitedRedigeeri

  1. ↑ 1,0 1,1 Raam, Villem. Eesti arhitektuur 1. Tallinn. Tallinn: "Valgus". Lk 282. ISBN 5-440-00358-4.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 M. Kalm. Arhitektuuriajaloolised eritingimused. Weizenbergi 39.  Tallinn: LPA MK arhiiv, 2001.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Kalm, Mart (1994). Arhitekt Alar Kotli : monograafia. Tallinn: "Kunst". Lk-d 23–25, 114–124. ISBN 5-89920-087-1.
  4. ↑ Elmar Tambek. Tõus ja mõõn. 2010. Lk. 202.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Kalm, Mart (2002). Eesti 20. sajandi arhitektuur = Estonian 20th century architecture. Tallinn: Sild. Lk-d 171–176. ISBN 9985-9398-1-6.
  6. ↑ Riigivanem pani nurgakivi valitsuse uuele administratiiv-hoonele. Päevaleht (1937) 12. aug., nr. 216, lk. 1
  7. ↑ https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.2.652:2
  8. ↑ Elmar Tambek. Tõus ja mõõn. 2010. Lk. 156–158.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 K. Aher. Vabariigi Presidendi Kantselei. Inimesed. Ajalugu. Institutsioon. Maja. Muutused. Tulemiste ja lahkumiste lood. Tallinn: Vabariigi Presidendi Kantselei, 2012, lk 14–20.
  10. ↑ "Kultuurimälestiseks tunnistamine. Kultuuri- ja haridusministri 19. juuli 1995. a. määrus nr 19/2". 1. juuni 2002. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  11. ↑ "Kultuurimälestiseks tunnistamine ja kaitsevööndi määramine". 28. märts 2006. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  12. ↑ "Presidendi kantselei". Vaadatud 19. veebruar 2023.
  13. ↑ "1066 Administratiivhoone, 1937.-1939. a". Vaadatud 19. veebruar 2023.

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kadrioru_administratiivhoone&oldid=6330475"