Küüditamine

inimeste sunniviisiline ümberasustamine
(Ümber suunatud leheküljelt Deporteerimine)

Küüditamine (ka deporteerimine, deportatsioon) on inimeste sunniviisiline ümberasustamine. Massiline küüditamine võib olla toime pandud genotsiidi täidesaatmisel.[1]

Küüditatute mälestuskivi Paldiski raudteejaamahoone ees

Küüditamised Eestis muuda

Küüditamised Nõukogude okupatsiooni ajal muuda

 
2016. aastal Võru raudteejaama juures avatud mälestusmärk aastatel 1941–1952 Võrumaalt küüditatutele

Eestist küüditati üle 30 000 inimese Nõukogude okupatsiooni ajal Siberisse ja teistesse piirkondadesse, et hävitada Eestis nõukogude võimu aktiivsed ja potentsiaalsed vastased ning nende lähedased ja perekonnaliikmed, kogu iseseisvusaegne poliitiline ja majanduslik juhtkond. Hirmu ja terroriga loodeti maha suruda juba eos igasugune mõte vastupanust ja iseseisvuse taastamisest[2].

Juuniküüditamine algas 14. juunil 1941. Selle käigus deporteeriti üle 10 000 inimese. Täisealised mehed kuulutati arreteerituiks ja lahutati perekondadest. Enamik neist hukkus vangilaagrites. Naised ja lapsed saadeti asumisele Kirovi ja Novosibirski oblastitesse. Neist jäi ellu umbes pool küüditatute arvust. Samal ajal toimusid massiküüditamised ka Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes, Lääne-Ukrainas ja Moldovas.

Läänemaailmas mälestati juuniküüditamise päeva, 14. juunit, Ikestatud Rahvaste Päevana.

30. juunist 1. juulini 1941 pandi Lääne-Eesti saartel toime uus küüditamisaktsioon (juuliküüditamine), mille käigus viidi ainuüksi Saaremaalt ära 654 inimest, kellest üle 400 (naised ja lapsed) pääses tänu Saksa vägede kiirele edasitungile kuuajalise vangistuse järel Tallinnast tagasi koju.

15. augustil 1945 toimunud sakslaste küüditamisoperatsiooni käigus saadeti Eestist Permi oblastisse asumisele 407 sakslast ja nende perekonnaliiget.

Märtsiküüditamine algas 25. märtsil 1949. Selle käigus deporteeriti üle 20 000 inimese, enamasti naised ja lapsed. Suurem osa neist saadeti Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse.

1. aprillil 1951 küüditati Eestist Operatsiooni Sever käigus Siberisse 282 Jehoova tunnistajat.

Küüditamisi korraldasid okupatsioonivõimud, NSV Liidu ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) töötajad, koos kohalike abilistega. Relvadega ähvardades sunniti inimesi oma kodudest lahkuma ja toimetati loomavagunites minema. Nende vara konfiskeeriti.

Alates 1956. aastast lubati küüditatutel Eestisse tagasi tulla, kuid nende vara ei tagastatud. Vara tagastamine sai võimalikuks alles pärast okupatsiooni lõppu ja Eesti taasiseseisvumist.

Varasemaid küüditamisi Eestis muuda

  • 1572. aastal küüditas Moskva suurvürst Ivan IV osa Tartu linna sakslastest kodanikest pärast nende Vene-vastast ülestõusu Venemaale.
  • 1701–1708 küüditasid Peeter I väed üle 10 000 eestlase Siberisse.[viide?]
  • 1708. aastal küüditati suur osa Tartu saksakeelsest elanikkonnast (oskustöölistest) – 831 inimest – Venemaale Vologda piirkonda.[3]
  • 4.–27. märtsini 1708 küüditati[4] 1357 narvalast. Vologdasse, Moskvasse, Peterburi, Novgorodi, Kaasanisse ja mujale jõudis kokku umbes 1700 endist Narva elanikku. Narva jäi alles umbes 300 sakslast, eestlast ja soomlast. 1714. aastal lubati narvalastel tagasi tulla, kuid tagasi jõudis neist üle 700 endise narvalase.[5]
  • 3. märtsil 1781 andis Katariina II määruse Hiiumaal elanud rootsi perekondade deporteerimiseks Lõuna-Venemaa steppidesse.

Küüditamised Nõukogude Liidus muuda

Küüditamised mujal maailmas muuda

Aita täiendada seda artikli alaosa!

Teise maailmasõja ajal küüditati Ameerika Ühendriikides kõik Vaikse ookeani läheduses elanud jaapanlased tükk maad ida poole.

Teise maailmasõja järel (peamiselt aastail 1945–1948) küüditati Saksamaast ida poole jäävatelt aladelt (sh Saksamaalt sõja tulemusena äravõetud aladelt) vähemalt 10 miljonit sakslast Saksamaale. Mitme allika kohaselt hukkus selle protsessi käigus vähemalt pool miljonit sakslast. Kuna Saksamaa oli sõja kaotanud riik, siis palju aastakümneid oli sakslaste küüditamisest rääkimine tabuteema.

Türgi on enam kui 70 viimase aasta jooksul korduvalt küüditanud Türgi idaosas elavaid kurde Türgi keskosasse, viljatutele või väheviljakatele aladele. Kokku on küüditatud üle 2 miljoni (mõnedel andmetel aga üle 3 miljoni) kurdi. Pärast Teist maailmasõda toimunud küüditamiste alusel on Türgi kõige enam inimesi küüditanud riik maailmas.

2022. aastal toimub küüditamine Venemaa okupeeritud Ukraina aladelt Venemaal asuvatesse filtreerimislaagritesse. Küüditatute edasine saatus on jäänud ebaselgeks.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Artikkel 49, III jagu OKUPEERITUD TERRITOORIUMID, Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon Kaitstud isikute üksikud või massilised ümberasustamised, samuti nende deporteerimine okupeeritud territooriumilt okupeeriva riigi või mõne muu riigi territooriumile, olgu see okupeeritud või mitte, on mis tahes põhjusel keelatud.
  2. Toomas Karjahärm, Toomas Karjahärm: Laagritesse viiduist hukkus ja hukati 90%, Delfi.ee, 14. juuni 2012
  3. "Puhjalane jäädvustas venelaste hävitustöö. Postimees, 17. september 2008". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. september 2008. Vaadatud 12. aprillil 2009.
  4. Katrin Kõpp, Narva elanikkonna küüditamine Põhjasõja ajal, Tartu Ülikool Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Ajaloo ja arheoloogia instituut Arhiivinduse osakond, Tartu 2021
  5. Arhiivikeskuse digiarhiiv Dspace: Narva elanikkonna küüditamine 1708. aastal[alaline kõdulink]
  6. ДВА ПРИКАЗА НКВД/МВД ПО БЫВШЕЙ ВОСТОЧНОЙ ПРУССИИ (1945 – 1947 гг.), Государственный архив Российской Федерации. Ф. 9401с. Оп. 12. Д. 229.Л. 104–106.
  7. Aigi Rahi-Tamm, Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis (Tartu, 2004), lk 39

Kirjandus muuda

Välislingid muuda