Ava peamenüü

Tartu piiramine (1558)

Tartu piiramine leidis aset Liivi sõja ajal 1558. aasta juulis, mille tulemusena kapituleerus Tartu piiskopilinnus 18. juulil 1558 Moskva tsaaririigi vägedele ja Tartu piiskopkond lõpetas oma tegevuse.[1][2]

Tartu piiramine
Osa Vene-Liivi sõjast
Tartu 1553.jpg
Tartu kindlus (1553)
Toimumisaeg 8. juuli18. juuli 1558
Toimumiskoht Tartu, Vana-Liivimaa (praegune Eesti)
Tulemus Moskva väed vallutasid linnuse
Osalised
Moskva tsaaririik Tartu piiskopkond
Väejuhid või liidrid
Peavojevood Pjotr Šuiski
Andrei Kurbski
Tartu piiskop Hermann II
Jõudude suurus
2000
Tartu piiskopkond ja selle olulised keskused. Valgega on tähistatud Liivimaa ordu ja halliga Pihkva vürstiriigi valdused

Vene väed aga tungisid 1558. aasta suvel Liivimaale kahes osas, üks osa Narva ja teine osa Pihkva suunalt, 11. mail langes venelaste kätte ootamatult Narva, Pihkva suunast Liivimaale tunginud väed Pihkva vojevoodi Pjotr Šuiski juhtimisel tungisid Tartu piiskopkonda ning venelaste kätte langes 1. juulil Vastseliina piiskopilinnus, mille järel ordu ja piiskopiväed taganesid Kirumpäält Tartusse.

Linna piiramineRedigeeri

Vene väed aga jätkasid pealetungi ning vallutasid Kirumpää piiskopilinnuse, mille järel orduväed Wilhelm Fürstenbergiga taganesid Valga piirkonda ja lahkusid Tartu alt, jättes Tartu kaitsele ainult Tartu linna kaitsjad. Vene väed jätkasid Pjotr Šuiski juhtimisel Tartu piiskopkonna vallutamist. Moskva tsaaririigi väed piirasid Tartu linna sisse ning alustasid selle pommitamist. Vaatamata piiskopi poolt Fürstenbergi juurde saadetud abipalvele ei saatnud too abivägesid ning piiskop ja Tartu raad alustasid alistumisläbirääkimisi vojevood Pjotr Šuiskiga.

AlistumispunktidRedigeeri

Tartu piiskop esitas alistumise tingimustena punktid
  1. piiskop soovis, et talle andaks valdusena heas korras Valkena klooster, mis asus 2 miili kaugusel Tartust, Emajõel, kõigi selle juurde kuuluvate maade, inimeste ja kohtuvõimuga, nii nagu see on olnud määratletud juba vanast ajast; et ta võiks selles kloostris lõpetada oma elupäevad rahus ja et seda kloostrit ei ühendataks Liivimaa küljest Venemaaga.
  2. ta soovis, et suurvürst kinnitaks kloostri juurde mõisa, mis on võimalikult lähedal kloostrile.
  3. et klooster tema, piiskopi surma järel, läheks paavstiusku munga valdusse.
  4. et kapiitli liikmetele jääks paavstiusku katedraal, nende vara ja majad piiskopi jurisdiktsiooni all.
  5. et aadlikud, kes soovivad asuda suurvürsti võimu all, jääks Liivimaale oma mõisades, inimeste ja varaga ja neid ei viidaks Venemaale, kuid jääks piiskopi jurisdiktsiooni alla.
  6. et nende toiduained (leib), kaubad, söögivarad ja joogid, mets ja kõik nende vara oleks vabad maksudest.
  7. et kapiitli liikmete, kloostrite munkade ja aadlike üle ei mõistaks kohut, keegi muu peale piiskopi ja tema nõukogu.
  8. et linnas asuks üks vaba maja tema (piiskopi) viibimise ajaks, kui ta tuleb ja lahkub ja et keegi moskoviitidest, tema juuresolekul ega ka äraolekul ei asuks sellesse majja.
  9. kui tema (piiskop) saadab suurvürsti juurde saadikuid või kui ta ise sõidab suurvürsti juurde, võiks siis kaasa võtta niipalju veovoori, kui vaja, ilma läbisõidumaksuta sinna ja tagasi.
  10. et temal oleks oma aed linne ees ja puuhoov Daugava jõe ääres.
  11. et kõik tema inimesed saaksid vabalt sõita linna ja ka lahkuda sealt.
  12. Kui tema (piiskopi) inimesed on süüdi linnas, suurvürsti inimeste suhtes või kellegi teise suhtes ja antakse kohta alla, siis nende süütegude eest võib kohut mõista vaid tema (piiskopi) marssal.
Tartu raadi ja linnakogukonna alistumise tingimused
  1. Jätta neid kõiki Augsburgi usutunnistuse juurde või luteri usuõpetuse alusel, mitte tehes selles mingeid muudatusi ja mitte kedagi selles survestada (sundida).
  2. Jätta neile, nende kirikud kõikide ornamentidega ja valitsemisega vanaviisi.
  3. Jätta noorte koolid vanaviisi.
  4. Nende saksa magistraat jääb ilma vähimagi muutusteta, raekojaga ja kõigi tuludega, mis tal olid enne, nagu: vanglad, elukohad, leiva ja liha skraad, mündid, apteegid, kantselei, jutlustajad, kooliõpetajad, kõik linnateenistusjate majad, tallid, veskid, mõisad, kalapüügid, kaalud, laulatamine, linna- ja kaubakohtud, vaestemajad ja kirikuhooned, gildimajad, kõigi rentide ja tuludega, ja kõik tulud mis see omas juba vaadest aegadest – veinilt, õlult, meelt ja kõikidelt teistelt jookidelt ja kaupadelt.
  5. Nende protokollid, kinnistus- ja rendiraamatud ja kõik nende vanad ja uued privileegid, ükskõik kelle poolt nad olid antud, peavad olema kinnitatud kõigi pitsatite ja ürikutega.
  6. Sakslaste ja mittesakslaste üle kohut mõisatab vaid linnusefoogt, vene foogtid aga ei sekku ei vaimulikkudesse ega ilmalikkudesse ega kriminaal ega tsiviilasjadesse.
  7. Nad mõistavad kohud mõõgaga vanaviisi.
  8. Nende seadused ja endised kohtupidamise kombed, ametissevalimised, skraad, leivamõõdud, mõõdud, kaalud, jäävad kõik vanaviisi.
  9. Kaks gildikoguduse kambrit, üks kaupmeestele linnakodanike seast, teine käsitöölistele jäävad vanaviisi, et neid kambreid saaks kasutada pulmadeks ja kogunemisteks; samuti jääb vanamoodi nende õigus valida vennaskondadest ametisse, jäävad vanamoodi ka nende tsunftid.
  10. Vanamoodi jäävad Mustpead, kui välismaiste-ülemeremaade kaupmeeste liit, ja nende ühiskondlik hoone, kus võiks koguneda vanaviisi nende kogunemistele.
  11. Nemad (magistraat ja linnakodanikud) võivad oma kaupadega, mis need ka ei oleks, sõita sise- ja välismaale, samuti Venemaale, Saksamaale ja kuhu vaja, ning seejuures ei võeta neil mingit tollimaksu, nii Tartu linnas kui ka maal, nii Venemaal kui ka Liivimaal.
  12. Nad võivad teha õlut ja mett, põletada viina ja villida, mitte makstes aktsiisi üheltki välismaa veinilt, välja arvatud siis, kui selle määrab magistraat oma ametnike ülalpidamiseks.
  13. Nemad ja nende lapsed, nii pojad kui tütred, võivad abielluda välismaal, Saksamaal; võivad saata oma lapsi sinna ja igal ajal võtta vastu sealt tulnuid kui oma lapsi.
  14. Nemad (magistraat ja linnakodanikud) võivad oma maju, koos selle all asuva maaga, samuti aedu, kuure, põlde, mõisu ja muud müüa vabalt teistele ja ilma takistusteta sõita rahadega linnast ära.
  15. Kõigile bürgeritele ja linnakodanikele on lubatud, ja nüüd pärast Tartu linna alistumist ja ka hiljem, sõita ära oma varaga, aga mida nad ei saa võtta endaga ja jätavad hoiule, kas heade inimeste juures või oma majades, võivad ära viia hiljem, kui selleks on võimalus.
  16. kui keegi Tartu bürgeritest sooviks tulevikus uuesti tagasi tulla Tartusse ja elada suurvürsti võimu all, või kui seda soovivad lahkunu lapsed, siis selline tagasipöördumine peab olema lubatud.
  17. Tartu sõjasulastele peab olema lubatud vaba väljapääs linnast, nende vara ja kogu relvastusega, nendele kindlate passide väljaandmisega.
  18. Kui on bürgereid, kes ei taha jääda Tartusse ja kes ei saa kohe linnast lahkuda oma naiste, laste, varanduse ja varaga, siis need bürgerid võivad, 8 päeva möödudes või mõne nädala pärast, lahkuda linnast vajaduse korral, ja neile peab välja andma kindlad passid.
  19. Välismaised saksa kaupmehed, aga samuti suurvürsti inimesed, võivad peatuda oma kaupadega bürgerite juures nende majades, võivad ladustada oma kaupu kaubahoovides ja poodides, võivad kaubelda ja teha tehinguid, kuni magistraat neil seda lubab.
  20. Külaline-külalisega, olgu nad sakslased või venelased, kaupa teha ei tohi, vaid ainult linna bürgeritega nagu vanasti.
  21. Magistraat kinnitab vana kombe kohaselt endale järelevalve ja kohtupidamise õiguse oma ametite (tsunftide) ametnike üle, olgu nad siis sakslased või mittesakslased, samuti kalameeste kompanii või seltsingu üle, keda nimetatakse kraumeningiteks, säilitades õiguse igal ajal, vaatamata asjaoludele vähendada või suurendada nende skraad ja korda, samuti kohut mõista kõigi vaidluste üle ja määrata karistusi.
  22. Tavakohased turud peavad toimuma vana kombe kohaselt ja harilikul ajal, millel müüakse ja ostetakse kõiksugu kalu, leiba, humalat, mett ja muud söödavat ja kaupu, aga magistraat endiselt teostab järelevaatust ja kohut kauplemise üle.
  23. Magistraat võib mõningatel juhtudel anda armu isikutele, kes on kohtus süüdi mõistetud.
  24. Magistraat võib anda oma äranägemise järgi, välja- ja sissesõidupasse reisimiseks, igal ajal.
  25. Bürgereid ei või oma koormata oma kodudes sõjaliste majutamistega.
  26. Suurvürst ei saada bürgereid ja elanikke Tartust välja, Venemaale või muudesse kohtadesse.
  27. Kui keegi, sakslane või mittesakslane, on süüdi suurvürsti ees, avalikult või salaja, siis see kurjategija, kui kinni peetakse magistraadi võimupiirides, mõistetakse tema üle kohut magistraadi ja tema foogtide poolt.
  28. Kui keegi välismaalastest sureb Tartus, siis tema vara antakse tema sugulastele või sõpradele; seda reeglit peab täitma ka teistes kohtades.
  29. Kui keegi sureb ning aasta ja ühe päeva jooksul ei nõua endale tema vara, siis see läheb magistraadi valdusse, nagu vanasti.
  30. Kui tulevikus linna asuvad uued bürgerid, siis pevad nad esitama magistraadile läbivaatuseks nende õiguste alused olla bürgeriseisuses, ning nad peavad truudust vanduma suurvüstile ja magistraadile, bürgeriseisuse saama aga gildist nagu vanastigi.
  31. Magistraat soovib, et apellatsioonid tema kohtuotsustele saadetaks vanamoodi Riia linna ja Riia raadile, kuna Tartu seadused, mille kohaselt magistraad kohut mõistab ja kohtuotsuseid teeb, on üle võetud Riia linnaõigustest, mis on antud Riiale keisri ja paavsti poolt.
  32. Venemaal ei tohi keegi, Tartu bürgeri või kaupmehe äraolekul, konfiskeerida või ära võtta tema vara või raha, ja kedagi ei või seal taga kiusata Tartus tehtud võlgade eest, kuid hageja peab pöörduma kaebusega sellistel juhtudel kohtusse Tartu magistraati.
  33. Tartu bürgerid võivad igal ajal ilma takistusteta viia Venemaale leiba ja söögitagavarasi, samuti mett ja humalat, kui neil seda on vaja.
  34. Kõik kaupmehed Saksamaalt ja Venemaalt võivad omada tollivabalt ja igal ajal ladusi Tartus, ja peavad ainult maksma magistraadile kaupade kaalumise ja riknenu väljapraakimise eest.

Moskva vägede juhataja Pjotr Šuiski võttis vastu ja kinnitas alitumistingimused, kinnitades need suurvürsti nimel ning järgmisel päeval avati talle linnaväravad ning 19. juulil 1558. aastal anti talle linna ja piiskopilossi väravate võtmed.

Tartu loovutamise peamisteks süüdlasteks Tartu viimase katoliku piiskopi Hermann II arvates olid Elert Kruse, Otto Üxküll, Friedrich Dücker ja T. Wrangel Roelast.[3]

Moskva tsaaririigi okupatsioon endisel Tartu piiskopkonna alal kestis 1558. aastast kuni Jam-Zapolski vaherahuni 15. jaanuaril 1582, millega need läksid Poola-Leedu haldusalasse ja sinna moodustati Tartu vojevoodkond.

KirjandusRedigeeri

  • Balthasar Russow, "Liivimaa kroonika". Hotger, Tallinn 1993
  • Tilmann Bredenbach (1526–1587): "Belli Livonici quod Magnus Moschoviae Dux anno 1558. contra Livonos gessit, nova et memorabilis historia, lamentabilem vniversae Torpatensis provinciae vastationem et excidium complectens, bona fide per Tilmannum Bredenbachium conscripta.". Coloniae 1558 ? / Lovanii, Apud Ioannem Bogardum, sub Biblijs aureis, Anno 1564, (Gadebusch. Livland. Biblioth. I. 109. – Recke Lexic. I. lk 246) Digitaalselt

ViitedRedigeeri

  1. Histrodamus: Venelased vallutavad Tartu
  2. Tartu stiftifoogt Elert Kruse teade Riia peapiiskop Wilhelmile, 5. augustil 1558 Ērkuļi (Erkull) mõisas, Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Band 1, 1840, lk 469–477
  3. Andres Adamson: Liivimaa mõisamehed Liivi sõja perioodil, Acta Historica Tallinnensia, 2006, 10, 20–47, lk 23

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri