Varna ristisõda
Varna ristisõda oli ristisõdijate ja Osmanite riigi vahel vahemikus 1443–1444 aset leidnud sündmuste jada, mis kulmineerus osmanite kindla võiduga 1444. aasta 10. novembril peetud Varna lahingus.
| Varna ristisõda | |||
|---|---|---|---|
 | |||
| Toimumisaeg | Oktoober 1443 – november 1444 | ||
| Toimumiskoht | Balkani poolsaar | ||
| Tulemus | Osmanite otsustav võit | ||
| Osalised | |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
.svg){kind=small}
.png){kind=small}
.svg){kind=small}
Taust muuda
Aastal 1428, mil Osmanite riik sõdis Veneetsia vabariigiga, saavutasid Osmanid ja Ungari kuningriik ajutise rahu, rajades Serbia despootkonna kui puhverriigi. Pärast sõja lõppemist aastal 1430[1][2] naasid Osmanid oma endise kõigi Doonaust lõuna pool asuvate alade kontrollimist hõlmava poliitika juurde ja aastal 1432 hakkas sultan Murad II korraldama rüüsteretki Transilvaaniasse. Rünnakud intensiivistusid pärast seda, kui keiser Sigismund aastal 1437 suri ja Osmanid okupeerisid aastal 1438 Borači ning aastal 1439 Zvorniku ja Srebrenica. 1439. aasta lõpus kapituleerus Smederevo ja sultanil õnnestus teha Serbiast Osmanite riigi provints. Serbia despoot Đurađ Branković põgenes oma valdustest Ungarisse ning aastal 1440 piiras Murad II Ungari peamist piirikindlust Belgradi. Kuna ta ei suutnud kindlust kohe vallutada, oli ta sunnitud naasma Anatooliase, et peatada karamaniidide rünnakud.[3][4]
Vahepeal oli aga Albrecht II, Sigismundi järeltulija Saksa kuninga troonil, 1439. aasta oktoobris surnud: vahetult pärast seda, kui ta oli allkirjastanud seaduse "kuningriigi muistsete seaduste ja tavade taastamiseks". Seadus piiras kuningavõimu, nõudes maaomanikest aadlite osalemist poliitiliste otsuste tegemisel. Neli kuud pärast Albrechti surma ehk ajal, mil Ungaris oli järgmise monarhi valimise üle käimas kodusõda, sündis tema ainus poeg Ladislaus. 1440. aasta 17. juunil krooniti kestvatele tülidele vaatamata Ungari kuningaks Poola kuningas Władysław III.[5] János Hunyadi aitas Władysławi üritusele kaasa, rahustades maha riigi idapoolsed alad ja hankides talle Transilvaania vojevoodi tiitli ning sellest tulenevad kohustused Ungari lõunapiiri kaitsmisel. 1442. aasta lõpuks oli Władysław oma staatuse Ungaris kindlustanud ja keeldunud Osmanite pakkumisest loovutada neile vastutasuks rahu eest Belgradi linn.[4]
Samas oli katoliku kirik juba pikka aega proovinud alustada Osmanite vastu suunatud ristisõda ning pärast Ungari kodusõja ja pea samal ajal aset leidnud Bütsantsi kodusõja lõppemist sai kirik läbirääkimisi ja kavandamist alustada. Plaanide elluviimiseks vajamineva tõuke pakkus kirikule János Hunyadi aastatel 1441 ja 1442. Aastal 1441 alistas ta Ishak Paša poolt Smederevole korraldatud haarangu.[3] Vähe jäi puudu sellest, et ta oleks 1442. aasta 22. märtsil Transilvaanias hävitanud Mezid Bey sõjaväe ja septembris alistas ta Rumeelia kindralkuberner Şihabeddin Paša poolt kättemaksuks sooritatud rünnaku. Kui viimane Serbia linn Novo Brdo oli 1441. aastal Osmanite kätte langenud, asus ettevõtmist toetama ka Serbia despoot Branković.
Ristisõda muuda
Algne sõjategevus muuda
1443. aasta 1. jaanuaril andis paavst Eugenius IV välja ristisõja bulla. Mai alguses kanti ette, et "türklased olid halvas seisukorras ja neid oleks lihtne Euroopast minema kihutada" ning seepeale kuulutati 1443. aasta palmipuudepühal Budas peetud nõupidamisel sultan Murad II-le sõda. 40 000 pealise peamiselt ungarlastest koosnenud sõjaväega ületas noor monarh Władysław III, kelle alluvuses juhtis vägesid Hunyadi, Doonau ning vallutas Niši ja Sofia.[5]
Władysław, Hunyadi ja Branković ründasid oktoobri keskel. Nad olid õigesti eeldanud, et sultan Murad ei suuda oma sõjaväge kiiresti mobiliseerida, kuna see koosnes peamiselt feodaalvaldustega ratsaväelastest, kes pidid maksude maksmise nimel saaki korjama. Ungari eelistele lisandus ka Hunyadi kogemus talviste sõjakäikudega aastatest 1441 ja 1442. Lisaks olid ungarlastel paremad turvised, mis muutsid osmanite relvad sageli kasutuks. Murad võis loota vaid oma Rumeelias asunud vägede lojaalsusele ja tal oli raskusi ungarlaste taktikale vastu saamisega.[4]
Niši lahing muuda
Ristisõdijad olid Niši lahingus võidukad ja sundisid Rumeelia kindralkuberner Kasim Paša ja tema kaasväejuhi Turahan Bey põgenema; viimased suundusid Bulgaariasse Sofiasse, et hoiatada Murati sissetungi eest. Ent nad põletasid oma teel maha kõik külad, püüdes ristisõdijaid põletatud maa taktika abil väsitada. Sofiasse jõudes andsid nad sultanile nõu linn maha põletada ja taganeda linna taga olevatesse mäekurudesse, kus Osmanite väiksem sõjavägi ei oleks niivõrd halval positsioonil.
Zlatitsa lahing muuda
Varsti pärast seda saabus käre pakane ja Zlatitsa mäekuru juures 12. detsembril peetud lahing võideldi juba lumes. Kuni Zlatitsa lahinguni ei olnud ristisõdijad kohanud suuremat Osmanite sõjaväge ja olid teel Adrianoopoli poole võidelnud vaid linnades asunud garnisonidega. Kuid Zlatitsas kohtasid nad tugevat ja hästi paigutatud Osmanite kaitseväge ja said nende käest lüüa.[6]
Kodu poole marssivad ristisõdijad korraldasid aga neid jälitavatele Osmanite vägedele varitsuse ja alistasid nad Kunovica lahingus, mille käigus võeti vangi ka sultani väimees ja suurvesiir Çandarlı Halil Paša vend Mahmud Bey (Mahmud Çelebi).[4] Neli päeva pärast seda lahingut jõudis kristlaste koalitsioon Prokuplje linna. Đurađ Branković tegi kuningas Władysławile ja János Hunyadile ettepaneku jääda talveks Serbia kindlustatud linnadesse ja jätkata kevadel oma sõjakäiku Osmanite vastu, ent kuningas ja Hunyadi lükkasid tema ettepaneku tagasi ning taganesid.[7] 1444. aasta jaanuariks olid Władysławi ja Hunyadi väed jõudnud Belgradi[8] ja veebruaris saabusid nad Budasse, kus neid tervitati kui kangelasi.[9]
Vaatamata Zlatitsa kuru lahingus saadud kaotusele lõi edukas varitsus ristisõdijatele mulje üldisest kristlaste võidust ja nad naasid võidutsevatena. Kuningas ja kirik kibelesid seda muljelt säilitama ning andsid välja juhtnöörid, mille järgi tuli levitada teateid võitude kohta ja rääkida vastu igaühele, kes kaotust mainis.[4]
Samal ajal naasis sultan Murad koju oma vägede ebausaldusväärsuse tõttu vihase ja masendununa. Pärast seda, kui ta oli sõjaväe tagasilöökides ja Mahmud Bey vangistamises süüdistanud väejuht Turahani, lasi ta viimase vangistada.[4]
Rahuettepanekud muuda
Arvatakse, et kõige enam soovis rahu sõlmida Osmanite riigi sultan Murad. Muuhulgas anus tema õde teda, et ta saavutaks Mahmudi vangist vabastamise ja tema abikaasa Mara, kes oli Đurađ Brankovići tütar, lisas täiendavat survet. 1444. aasta 6. märtsil saatis Mara saadiku Brankovići juurde ja nende arutelu pani aluse rahuläbirääkimistele Osmanite riigiga.[4]
Sama aasta 24. aprillil saatis Władysław Muradile kirja, teatades, et tema saadik Stojka Gisdanić reisib Adrianoopolisse koos täielike õigustega tema nimel läbi rääkida. Władysław palus, et kui jõutakse kokkuleppele, saadaks Murad oma saadikud koos lepingu ja tema poolt vannutatud vandega Ungarisse, kus ka Władysław annaks oma vande. Samal päeval aga pidas Władysław Budas nõupidamise, kus ta vandus kardinal Julian Cesarini ees, et võtab suvel ette uue sõjakäigu osmanite vastu.[4]
Läbirääkimised rahu üle leidsid aset vahemikust 1444. aasta juunist augustini: esmalt Adrianoopolis ja seejärel Szegedis. Ent ristisõdijad ei olnud rahust väga huvitatud ja eriti kardinal Cesarini püüdis saavutada ristisõja jätkumist. Kardinal leidis lõpuks lahenduse, mis võimaldas nii võitlemise jätkumist kui ka rahulepingu ratifitseerimist ja 1444. aasta 15. augustist hakkas kehtima Szegedi rahuleping.[4]
Viimane vaatus muuda
Varsti pärast seda, kui rahulepingu lühiajalised nõuded olid täidetud, jätkasid ungarlased koos oma liitlastega ristisõda. Vahetult pärast lepingu lõpetamist erru läinud Murad kutsuti tagasi Osmanite riigi sõjaväge juhtima. 1444. aasta 10. novembril kohtusid mõlemad sõjaväed Varna lahingus (Musta mere lähedal asunud Bulgaaria Varna kindluse lähistel) ja vaatamata suurtele kaotustele said osmanid otsustava võidu. Ristisõdijad kaotasid aga lahingus nii oma kuninga kui ka üle 15 000 sõjamehe.[10][11]
Tagajärjed muuda
Paljud ristisõdijad sandistusid külmakahjustuste tõttu või surid väiksematest järellahingutes ja suurem osa eurooplastest vangidest kas tapeti või müüdi orjaks. Ungaris puhkes taas kodusõda, mis kestis seni kuni Hunyadi valiti 1446. aasta juunis lapseeas Ladislausi regendiks. Branković aga säilitas kontrolli Serbia üle.
Osmanite võit Varnas, millele järgnes veel osmanite võit teises Kosovo lahingus aastal 1448, tõi kaasa selle, et Euroopa riigid ei soovinud saata Bütsantsile olulist sõjalist abi kui osmanid aastal 1453 Konstantinoopoli vallutasid. Kuigi paavst Pius II kuulutas Mantovas aastal 1459 peetud nõukogul Konstantinoopoli osmanitelt tagasi vallutamiseks ametlikult välja kolmeaastase ristisõja, taganesid 80 000 sõdurit lubanud riigijuhid oma kohustusest.[12] Seejärel ei tehtud mitmel aastakümnel täiendavaid tõsiseid katseid Osmanite riiki Euroopast välja ajada.[4]
Viited muuda
- ↑ Ganse, Alexander. "History of Warfare". 06.06.2005.
- ↑ Toim. Stearns, Peter N. "The Encyclopedia of World History: Ancient, Medieval, and Modern", peatükk "5. Venice". 6th edition. New York. 2002. ISBN 0-395-65237-5.
- ↑ 3,0 3,1 Sugar, Peter. "Southeastern Europe Under Ottoman Rule, 1354–1804". Peatükk 1: "The Early History and the Establishment of the Ottomans in Europe". University of Washington Press. 1977.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 Imber, Colin. "The Crusade of Varna, 1443–45". Ashgate Publishing. 2006. Lk 9–31. ISBN 0-7546-0144-7. Peatükk "Introduction".
- ↑ 5,0 5,1 Classic Encyclopedia. Artikkel "Wladislaus III".
- ↑ Fine, John Van Antwerp. "The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest". Lk 548. University of Michigan Press. 1994. ISBN 0-472-08260-4.
- ↑ Jireček 1978, lk 367.
- ↑ Калић-Мијушковић 2006, lk 405.
- ↑ Setton, Hazard & Zacour 1990, lk 293.
- ↑ Ervin Liptai. "Magyarország hadtörténete". ISBN 963-326-337-9.
- ↑ Csaba Csorba-János, Estók-Konrád Salamon. "Magyarország képes története". ISBN 963-548-961-7.
- ↑ Madden, Thomas F. "The New Concise History of the Crusades". Peatükk 9, lk 202. Rowman & Littlefield. 2006. ISBN 978-0-7425-3823-8.