Serbia despootkond
See artikkel vajab toimetamist. (August 2015) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2015) |
Serbia despootkond (serbia: Српска деспотовина / Srpska despotovina) oli serblaste riik, viimane, mille Osmanite riik vallutas. Kuigi Kosovo lahingut aastal 1389 peetakse üldiselt keskaegse Serbia riigi lõpuks, kestis Serbia tsaaririigi ja Morava Serbia järglane despootkond veel 70 aastat, kogedes 15. sajandi esimesel poolel kultuurilist ja poliitilist renessanssi, enne kui see Osmanite poolt aastal 1459 vallutati. Isegi siis jätkas see kuni 16. sajandi keskpaigani olemist maapaos keskaegses Ungari kuningriigis. Pavle Bakić oli viimane Serbia despoot, keda tunnistasid nii Osmanite riik kui ka Habsburgide monarhia.
|
Српска Деспотовина 1402–1459 | |
 Vapp
| |
-en.svg) 1422 | |
| Valitsusvorm | feodaalmonarhia |
|---|---|
| Pealinn | Belgrad, Smederevo ja Bar |
| Religioon | Serbia õigeusu kirik |
| Riigikeeled | serbia |
Ajalugu muuda
Despootkonna päritolu muuda
Pärast vürst Lazari tapmist Kosovo lahingus 28. juunil 1389 sai tema järglaseks tema poeg Stefan Lazarević. Kuna ta oli alaealine, valitses regenina tema ema Milica. Targa ja diplomaatilise naisena suutis ta Osmanite ohtu tasakaalustada, kui Osmanite riik oli pärast Kosovo lahingut ja sultan Murad I tapmist segaduses. Ta andis oma tütre Olivera järgmisele sultanile Bayezid I naiseks.
Pärast lahingut, aastal 1390 või 1391, olenevalt allikast, muutus Serbia Osmanite riigi vasalliks, nii oli Stefan Lazarević kohustatud osalema lahingutes, kui Osmanite sultan käskis. Ta tegi seda Rovine lahingus mais 1395 Valahhia vürsti Mircea I vastu ja Nikopolise lahingus aastal 1396 Ungari kuninga Sigismundi vastu. Pärast seda autasustas sultan Bayezid Stefanit suurema osaga Vuk Brankovići maast Kosovos, kuna Branković asus Nikopolises Ungari kuninga poolele.
Kui mongolid Timuri juhtimisel tungisid Osmanite riiki, osales Stefan Lazarević aastal 1402 Ankara lahingus, kus Osmanid kaotasid ja sultan Bayezid langes vangi. Tulles tagasi Serbiasse, külastas Stefan Konstantinoopolit, kus Bütsantsi keiser Manuel II andis talle tiitli despoot. Varasematel aastatel võis tiitel tähendada, et despoot võis valitseda mõnda vasallriiki, kuid kuna Bütsants oli liiga nõrk sellise võimu maksmapanemiseks ja Serbia ei olnud tema vasallriik, võttis Stefan Lazarević seda tiitlit kui Serbia monarhide isiklikku stiili, seega Serbia vürstkond muutus Serbia despootkonnaks.
Stefan Lazarević muuda
Konsolideerumine muuda
Juba Konstantinoopolis oli Stefanil vaidlus oma õepoja Đurađ Brankovićiga, Vuk Brankovići pojaga, kes kuulus tema saatjaskonda ja arreteeriti Bütsantsi võimude poolt. Đurađ sai hiljem Stefani järglaseks. Stefani vend Vuk Lazarević oli samuti saatjaskonnas ja kui nad läbi Kosovo tagasi koju läksid, ründas neid Tripoljes, Gračanica kloostri juures Brankovići armee. Vuk juhtis Lazarevići armeed, mis oli võidukas, kuid jõudes Novo Brdosse, läksid vennad riidu ja Vuk läks Osmanite, uue sultani (tegelikult kaasvalitseja koos oma kolme vennaga) Süleyman Çelebi poolele.
Arvestades rahutusi Osmanite riigis (Osmanite interregnum), nõustus Stefan 1404. aasta algul hakkama vasalliks Ungari kuningale Sigismundile, kes kinkis talle Belgradi, Mačva piirkonna ja Golubaci linnuse, mis olid seni olnud Ungari kuningriigi valduses, nii sai Belgrad teist korda Serbia pealinnaks pärast kuningas Dragutinit.
Mõned järgmised aastad märgivad sündmusi Stefani eraelust. Tal õnnestus vabastada oma õde ja Türgi sultani Bayezid I lesk Olivera. Aastal 1404 tegi ta rahu oma venna Vukiga, aastal 1405 abiellus ta Lesbose saare valitseja Francesco II Gattilusio tütre Caterina Gattilusioga. Samal aastal suri tema ema Milica.
Aastal 1408 vaidlesid vennad taas ja Vuk koos sultan Süleymani ja Brankovići perekonnaga ründasid Stefanit 1409. aasta algul. Olles Belgradis ümber piiratud, nõustus Stefan andma Serbia lõunaosa oma vennale ja nõustuma taas Osmanite vasall olema. Süleymani vend Musa mässas tema vastu ja Stefan asus aastal 1410 Kosmidioni lahingus Konstantinoopoli lähedal Musa poolele. Musa armee sai lüüa ning Suleiman saatis Vuki ja Đurađ Brankovići venna Lazari Serbiasse enne, kui Stefan tagasi jõuab, kuid mõlemad vangistati Musa toetajate poolt ja hukati juulis 1410. Läbi Konstantinoopoli, kus Bütsantsi keiser Manuel II kinnitas tema despoodiõigusi, tuli Stefan Belgradi tagasi ja annekteeris Vuki maad.
Aastal 1410 hõivas Ungari kuningas Sigismund mitmeid territooriume Kirde-Bosnias. Tasuks Stefan Lazarevići abi ja ustavuse eest andis ta Srebrenica koos ümbruskonnaga aastal 1411 või 1412 Serbia despootkonnale.
Kui Musa end ise Osmanite riigi Euroopa-osa sultaniks kuulutas, ründas ta 1412. aasta alguses Serbiat, kuid sai Stefani käest Novo Brdo juures Kosovos lüüa. Stefan kutsus siis riigi Anatoolia-osa valitsejat, sultan Mehmed Çelebit koos Musat ründama. Tagades Ungari abi, ründasid nad Musat 5. juulil 1413 Çamorlus, Vitoša mäe juures (tänapäeva Bulgaarias) ja võitsid ta, Musa tapeti lahingus. Tasuks sai Stefan Koprijani linna Niši lähedal ja Serbia-Bulgaaria Znepolje ala. Järgmiseks kaheteistkümneks aastaks jäi Stefan sultan Mehmediga headesse suhetesse, mis tegi võimalikuks keskaegse Serbia taassünni.
28. aprillil 1421 suri Stefani õepoeg ja Zeta valitseja Balša III ilma pärijata, pärandades enne surma maad oma onule. Koos selle ja Ungari kuningriigilt saaduga (Belgrad, Srebrenica jne.) taastas Serbia enamuse oma etnilisest territooriumist, mida omas enne Kosovo lahingut.
Aastal 1425 tungis Osmanite riik Serbiasse, põletades ja rüüstates Južna Morava orus. Samal ajal püüdis Bosnia kuningas serblastelt tagasi vallutada Srebrenicat, kuid ebaõnnestunult. Despoot Stefan võitles vallutuse tagasi ja algatas kõnelused sultaniga, pärast mida Osmanite väed lahkusid Serbiast. Sellegipoolest oli see rünnak pahaendeline märk tulevastest asjadest.
Renessanss muuda
Poeedi, mõtleja ja kunstniku, despoot Stefan Lazarevići valitsemine oli Serbia kunstilise arengu taassünni periood. Stefan Lazarević ise oli poeet, kirjutades ühe suurema keskaegse Serbia ilukirjandusliku teose Slovo ljubve ('Armastuse sõna') ja omades üht suurimat raamatukogu Balkanil sel ajal. Peale poliitilise stabiilsuse, mis oli Stefani võime tulemus hoida end eemal nii Osmanite riigist kui ka Ungari kuningriigist, aitasid stabiilsusele kaasa ka väga rikkad hõbedakaevandused Srebrenica ja Novo Brdo, ühed rikkamad selle aja Euroopas. Belgrad muutus sel ajal üheks suuremaks linnaks Euroopas, arvuliselt üle 100 000 inimese.
Đurađ Branković muuda
Esimene valitsusaeg muuda
Kuna despoot Stefanil ei olnud lapsi, pärandas ta juba aastal 1426 despootkonna oma õepojale, Đurađ Brankovićile, kes järgnes talle pärast tema surma 19. juulil 1427. Olles tähtsuselt teine isik despootkonnas juba viimased 15 aastat, kinnitati ta aastal 1429 Bütsantsi keisri Ioannes VIII poolt despoodiks.
Stefani surma vahetu tulemusena pidi Serbia Belgradi Ungari kuningriigile tagastama, kuid säilitas Mačva. Kuna lõunapoolsed rikkad linnad (nagu Novo Brdo) olid Osmanitele liiga lähedal, et neid uueks pealinnaks kuulutada, otsustas Đurađ ehitada uue, suurejoonelise Smederevo kindluse Doonaul, Ungari kuningriigi piiri lähedale. Ehitatuna aastatel 1428–1430 oli Smederevo allikaks paljudele tulevastele ajaloo väärtõlgendustele, eriti mis puudutab Đurađi naist Jerinat. Seoses Jerina kreeka rahvusega ja tema vendade mõjuga uuele despoodile hakkas rahvas teda mitte sallima ning omistas talle palju kõlvatuid ja kurje omadusi, sealhulgas Smederevo ehitamine kapriisi tõttu. Rahvaluules sai ta hüüdnime Prokleta Jerina (Neetud Jerina), kuid midagi sellist pole tegelikud ajaloolised allikad kinnitanud.
Kohe pärast Serbia valitsejaks saamist 1427. aasta suvel seisis Đurađ silmitsi Osmanite sissetungi väljakutsega. Osmanid okupeerisid Kruševaci ja Niši, Dubočica piirkonna koos Leskovaciga ja suure osa Toplica piirkonnast. Nad taandusid pärast edutut mitmekuulist Novo Brdo piiramist.
Bosnia kuningas Tvrtko II sattus novembris 1430 konflikti Bosnia aadliperekonna Zlatonosovićitega, väidetava koostöö pärast Vukašin Zlatonosovići ja Serbia despootkonna vahel. See konflikt lõppes Vukašini surma ja Zlatonosovići perekonna täieliku hävitamisega, kuid viis otseselt teise konflikti Serbia endaga. 1433. aasta kevadel annekteeris despoot Đurađ osa Usorast, koos Zvoniki kaubapunkti ja Teočaki kindlusega.
Đurađ pani oma tütre Katarina aastal 1433 mehele Ungari kuninganna lähedasele nõole, Celje Ulrih II–le, eesmärgiga tagada paremad suhted Serbia põhjanaabriga. Oma teise tütre Mara pidi ta mehele panema sultan Murad II-le. See abielu korraldati aastal 1433, kuid Đurađ lükkas seda edasi aastani 1435, kui Osmanid ähvardasid sissetungiga. Pärast abielu sõlmimist vandus Murad rahu jätkamist Osmanite riigi ja Serbia vahel.
Kuid see vanne murti kaks aastat hiljem. Osmanite riik tungis aastal 1437 Serbiale kallale ja hakkas rüüstama. Đurađ rääkis sultaniga välja ebasoodsa rahu, andes talle Braničevo. Kuid aastal 1438 ründas sultan taas. Seekord loovutas despoot talle Ždrelo ja Višesavi, kuid järgnenud rahu ei kestnud kauem kui eelmine.
Osmanite ajutine okupatsioon muuda
Aastal 1439 ründas ja rüüstas Osmanite armee sultan Murad II enda juhtimisel taas Serbiat. Despoot Đurađ põgenes mais 1439 Ungarisse, jättes oma poja Grgur Brankovići ja Jerina venna Thomas Kantakouzenose Smederevot kaitsma. Pärast kolme kuud piiramist langes Smederevo 18. augustil 1439, samas Novo Brdo, 'kõigi linnade ema' pidas vastu tervelt kaks aastat, langedes 27. juunil 1441. Siit alates oli ainus despootkonna vaba osa Zeta. Kuid Zetat ründasid varsti veneetslased ja vojevood Stjepan Vukčić Kosača. Viimane Đurađi linn piirkonnas vallutati märtsis 1442.
Esimene Osmanite kuberner Serbias oli Ishak-Beg, kelle aastal 1443 vahetas välja Isa-Beg Isaković.
Đurađ Branković taas valitsemas muuda
Ungaris suutis Đurađ Branković Ungari juhte veenda Osmanite minemaajamises, nii edenes lai kristlik koalitsioon ungarlastest (János Hunyadi), serblastest (despoot Đurađ) ja rumeenlastest (Vlad Dracul) septembris 1443 Serbiasse ja Bulgaariasse. Suur kristlik armee, mis ületas 1443. aasta varasügisel Doonau, koosnes umbes 25 000 Ungari ja Poola sõdurist, üle 8000 Serbia ratsa- ja jalaväelasest ja 700 Bosnia ratsanikust. Serbia taastati täielikult Szegedi rahuga 15. augustist 1444. Selle piirid taastati 1437. aasta eelse seisuga, välja arvatud Zeta lõunaosa, mis jäi Veneetsiale, ja Golubaci linnus, mis sai Serbiale, kuigi see oli kaotatud palju varem, kui aastal 1427.
Bosnia kuningas Tomaš algatas aastal 1446 uue sõja despoot Đurađi vastu ja suutis võtta Srebrenica. Kuid septembris 1448 võitis Thomas Kantakouzenose juhitud Serbia armee bosnialasi, vallutades tagasi Srebrenica ja võttes ka Višegrad.
Raskust, mis oli despoot Đurađil tasakaalu säilitamisega kahe tugeva riigi vahel, saab ilmestada faktiga, et aastatel 1447–1448 pakkus despoot Đurađ bütsantslastele raha Konstantinoopoli linnamüüride parandamiseks, kuid olles ametlikult Osmanite vasall, pidi ta mais 1453 saatma 1000 sõdurit sultan Mehmed II-le appi Konstantinoopoli vallutamiseks.
Uus Osmanite sultan Mehmed II, keda hiljem hakati kutsuma Vallutajaks, tagastas Toplica ja Dubočica piirkonnad Serbiale aastal 1451 hea tahte märgiks. Sel korral rääkisid Mehmed II ja Đurađ läbi rahulepingu pikendamise üle.
Ilma ametlikult rahulepingu lõppenuks kuulutamist tungis sultan Mehmed II 1454. aasta juuli keskpaigas Serbiasse. Suurem osa Kesk-Serbiast langes, kuid pealinn oli hästi ettevalmistatud ja Osmanid, kuuldes, et Hunyadi ületab Doonaud serblaste tugevdamiseks, loobusid varsti Smederevo piiramisest. Sultan taandus koos röövsaagi ja orjadega Sofiasse, jättes enamuse oma armeest Kruševaci. Väiksem Serbia armee vojevood Nikola Skobaljići juhtimisel, mis oli Dubočicas, lõikas põhjast ära ja võitis Osmanite armeed Leskovaci juures 24. septembril, samas peaarmee Đurađ Brankovići juhtimisel, koos Ungari väega, mida juhtis Hunyadi, purustas Osmanid Kruševaci juures, vangistades nende juhi Firuz-bei.
Kuid see edu ostis vaid natuke aega juurde. Nikola Skobaljići vastupanu, mis tema armee väiksearvulisuse tõttu muutus lugupeetavaks ka türklaste seas, purustati teise Osmanite väe poolt 16. novembril ja ta hukati. 1455. aasta varakevadel jätkas sultan oma sissetungi Serbiasse. Seekord keskendusid Osmanid esmalt Lõuna-Serbia võtmisele. Novo Brdod piirati raskesuurtükkidega ja see langes 1. juunil 1455 pärast neljakümnepäevast vastupanu. Ülejäänud Lõuna-Serbia okupeeriti varsti pärast seda. Samal ajal püüdis despoot Đurađ veenda ungarlasi veel ühe ristisõja käivitamiseks, kuid naasis Smederevosse tühjade kätega. 1456. aasta alguses nõustus ta rahulepinguga ja Lõuna-Serbia jäi Osmanite kätte.
Mõni kuu pärast rahulepingut ründas Osmanite riik taas. Nii Smederevo kui ka Belgrad, mis oli türklaste peamine sihtmärk, pidasid edukalt vastu, kuid maapiirkondi laastati isegi rohkem.
Despoot Đurađ Branković suri 24. detsembril 1456.
Lazar Branković muuda
Despoot Lazar Branković, ainus Đurađi poegadest, keda Osmanid pimedaks ei torganud, järgnes oma isale. Tundes, et Serbia on liiga nõrk tõrjumaks tulevasi Osmanite rünnakuid lahinguväljal, suutis ta 15. jaanuaril 1457 teha sultan Mehmed II-ga tehingu. Selle tehingu kohaselt anti talle tagasi suurem osa tema isa maadest ja lubadus, et Osmanid ei häiri Serbiat kuni Lazari surmani. Lazar omakorda pidi maksma tribuuti, mida vähendati, kuna ta ei omanud enam rikkaid Novo Brdo kaevandusi. Ajutiselt vaba lõunapoolsest ohust, pöördus Lazar põhja suunas ja Ungari sisemisse võitlusse, kus ta asus kuningas Ladislausi poolele, vallutades aastal 1457 Kovini ja mitu muud linna Doonau vasakkaldal, mis oli esimest korda Serbia ajaloos, kus Serbia ulatus Doonaust põhja poole.
Kohe pärast nende ema Jerina surma 3. mail 1457 puhkes Brankovići perekonna noorema põlvkonna seas päriluskonflikt. Otsides õigust oma vallaspojale Vukile, põgenes pime Grgur Branković Osmanite riiki, koos Mara ja Thomas Kantakouzenosega. Lazari vend, pime Stefan Branković, jäi tema kõrvale.
Despoot Lazar suri äkitselt 20. jaanuaril 1458.
Regentlus ja Stefan Branković muuda
Kuna despoot Lazar Brankovićil ei olnud poegi, moodustati pärast tema surma kolmeliikmeline regentlus. Sellesse kuulusid Lazari vend, pime Stefan Branković, Lazari lesk Helena Palaiologina ja suurhertsog Mihailo Anđelović. Mihailo Anđelović, kelle vend oli Osmanite suurvesiir Mahmud-paša Anđelović, alustas Stefani ja Helena selja taga vandenõu Osmanitega. Märtsis tõi ta Smederevosse väikese väesalga Osmanite sõdureid, et tugevdada oma taotlust despootkonnale. Kuid sõdurid heiskasid vallidele ootamatult Osmanite lipu ja hakkasid sultani nime karjuma. Smederevo raevunud kodanikud tõusid 31. märtsil Anđelovići vastu üles, võtsid ta vangi ning püüdsid kinni või tapsid enamuse Osmanite väesalgast. Stefan Branković, kes kuulutati uueks despoodiks, võttis koos Helena Palaiologinaga kontrolli Smederevos ja despootkonnas.
Kaose ajal, mis ümbritses Lazari surma ja lõhet ajutises regentluses, ründas Bosnia kuningas Stjepan Tomaš despootkonna valdusi Drina jõest läänes ja vallutas enamuse neist, jättes vaid Teočaki despootkonna kätte. Mihail Silagyi hõivas samuti enamuse Lazari linnu Doonaust põhja pool.
Ja kohe pärast Mihailo Anđelovići nurjunud riigipööret alustasid Osmanid veel ühte sissetungi Serbiasse. Kuigi nad ei teinud mingeid märkimisväärseid territoriaalseid vallutusi aastani 1459, oli see Serbia despootkonna lõpu algus.
Stefan Branković valitses 8. aprillini 1459, kui ta tõugati troonilt Helena Palaiologina ja kuningas Tomaši vandenõuga, viimase poeg valitses lühidalt uue despoodina.
Stjepan Tomašević ja despootkonna langemine muuda
Stjepan Tomaševićit peetakse kõige õnnetumaks Serbia valitsejaks keskajal, kuna ta kaotas Osmanitele kaks riiki: Serbia aastal 1459 ja Bosnia aastal 1463. Tema nimetamine uueks despoodiks oli väga ebapopulaarne, kuid seda surus tugevalt läbi tema isa, Bosnia kuningas Stjepan Tomaš. Selleks ajaks oli Serbia kahanenud vaid maaribaks piki Doonaud. Sultan Mehmed II otsustas Serbia täielikult vallutada ja saabus Smederevosse; uus valitseja isegi ei püüdnud linna kaitsta. Pärast läbirääkimisi lubati bosnialastel linnast lahkuda ja Serbia vallutati türklaste poolt ametlikult 20. juunil 1459.
Despootkond maapaos muuda
Aastal 1404 laenas Ungari kuningas Sigismund Sremi, Banati ja Bačka osi Serbia despoodile Stefan Lazarevićile valitsemiseks, hiljem järgnes Đurađ Branković. Pärast seda, kui Osmanite riik aastal 1459 Serbia despootkonna vallutas, uuendasid Ungari valitsejad despootide pärandit Brankovićidele maapaos, hiljem Berislavići Grabarski aadliperekonnale, kes jätkasid suurema osa Sremi valitsemist, kuni Osmanid selle vallutasid, kuid territoorium oli teoreetiliselt ikka keskaegse Ungari kuningriigi halduses. Despootide residents oli Kupinik (nüüd Kupinovo). Despoodid olid: Vuk Grgurević (1471–1485), Đorđe Branković (1486–1496), Jovan Branković (1496–1502), Ivaniš Berislavić (1504–1514), Stefan Berislavić (1520–1535), Radič Božić (1527–1528, Zapolya kildkonna pretendent) ja Pavle Bakić (1537). Stefan Berislavić kolis aastal 1522 Slavooniasse, kuna Kupinik hõivati Osmanite vägede poolt.
Riigivalitsemine muuda
Serbia despootkonnas oli mitu aadliametit tähtsate ülesannete ja rollidega riigi keskvalitsuses, despoodi kui monarhi alluvuses.
- Suurlogoteet (Велики Логотет/Veliki Logotet): tiitlit kasutati algselt Bütsantsis, selle võttis omaks Serbia kuningriik ja säilitas despootkond. Suurlogoteet oli despoodi kantseleiülem, vastutav keskvalitsuse järelevalve eest. Suurlogoteet oli ka ainus isik peale despoodi ja patriarhi, kellel oli teatavaid õigusi kirikuasjade üle.
- Luka
- Bogdan
- Voihna
- Manojlo
- Bogdan
- Todor
- Stefan Ratković
- Suurvojevood (Велики Војвода/Veliki Vojvoda): tähtsuselt teine väejuht riigis, despoodi alluvuses, kuid suurema võimuga kui tavalised vojevoodid.
- Radoslav Mihaljević
- Dmitar Krajković
- Mihailo Anđelović
- Marko Altomanović
- Suurtšelnik (Велики Челник/Veliki Čelnik): laiaulatusliku pädevusega tiitel kohtu- ja teistes tsiviilasjades – valitseja dekreetide elluviija ja valitseja esindaja sündmustes nagu territoriaalvaidluste rahustamine mõisate vahel. Suurtšelniku tiitel oli laias laastus võrdne Lääne-Euroopa tiitliga Comes Palatinus.
- Vuk Kuvet
- Hrebeljan
- Radič
- Mihailo Anđelović
- Đurađ Golemović
- Protovestiaar (Протовестијар/Protovestijar): veel üks Bütsantsi õukonna tiitel (protovestiarios), mis vana Serbia kuningriigi poolt omaks võeti. Protovestiaar vastutas riigi rahanduse eest, sealhulgas tulude ja kulude järelevalve ning rahanduspoliitika eest. Pärast Serbia esimest langust ja vabastamist aastal 1444 protovestiaari tiitel kadus ja tema rolli võttis üle varahoidja (serbia: Ризничар/Rizničar) või Čelnik riznički, tiitel, mis varem oli seotud valitseja isikliku varakambri haldamisega.
- Ivan
- Bogdan
- Nikola Rodop
- Paskoje Sorkočević
- Radoslav
Territoriaalne korraldus muuda
Aastal 1410 kehtestas despoot Stefan Lazarević haldusreformi, mis jagas despootkonna territooriumi ringkondadeks. Ringkonda kutsuti vlast (serbia: власт) ja iga vlasti valitses despoodi nimel vojevood. See reform, mis muutus vajalikuks kasvava türklaste sissetungiohu tõttu, andis vojevoodidele võimu nii tsiviil- kui ka sõjalistes asjades oma ringkonnas. Vlastid säilisid despootkonnas kuni selle langemiseni.
Dokumente on säilinud Smederevo, Novo Brdo, Nekudimi, Ostrovica, Golubaci, Borači, Petrusi, Lepenica, Kruševaci, Ždrelo vlastide kohta; Drina jõest läänes oli neli vlasti: Teočak, Tišnica, Zvonik ja Srebrnica. Pärast Serbia despootkonda liidendamist aastal 1421 korraldati Zeta üheks suureks vlastiks. Selle vojevood asus Baris, kolis hiljem Podgoricasse (1444) ja lõpuks Meduni.
Peaaegu mitte midagi pole säilinud teiste vlastide arvu ja suuruse kohta despootkonnas.
Serbia despootkonna valitsejad muuda
| Nimi | Valitses | Märkused | |
|---|---|---|---|
 (1374–1427) |
august 1402 – 19. juuli 1427 | Lazarevićid | |
.jpg) (1375–1456) |
19. juuli 1427 – 18. august 1439 | Brankovićid | |
.jpg) (1416–1459) |
mai 1439 – 18. august 1439 | kaasregent | |
| Thomas Kantakouzenos | mai 1439 – 18. august 1439 | kaasregent | |
| Ishak-Beg (suri aastal 1443) | 1439–1443 | Osmanite kuberner | |
| Isa-Beg | 1443 – 12. juuni 1444 | Osmanite kuberner | |
| Đurađ Branković (1375–1456) |
12. juuni 1444 – 24. detsember 1456 | taas troonil | |
.jpg) (1421–1458) |
24. detsember 1456 – 19. jaanuar 1458 | Brankovićid | |
| Mihailo Anđelović (suri aastal 1464) | 19. jaanuar 1458 – märts 1458 | kaasregent | |
| Helena Palaiologina (1432–1473) | 19. jaanuar 1458 – märts 1458 | kaasregent | |
.jpg) (1420–1476) |
19. jaanuar 1458 – 21. märts 1459 | kaasregent märtsini 1458 | |
| Stjepan Tomašević (1438–1463) | 21. märts 1459 – 20. juuni 1459 | Kotromanićid | |
 (1438–1485) |
1471 – 16. aprill 1485 | Brankovićid | |
 (1461–1516) |
veebruar 1486 – juuli 1497 | Brankovićid | |
 (1462–1502) |
1492 – 10. detsember 1502 | Brankovićid | |
| Jelena Jakšić (suri aastal 1530) |
10. detsember 1502 – 1503 | Jovani lesk; tegev; Jakšićid | |
| Ivaniš Berislavić (suri aastal 1514) |
1503 – jaanuar 1514 | Berislavići Grabarski | |
| Stefan Berislavić (1504–1536) |
jaanuar 1514 – 1536 | Berislavići Grabarski | |
| Jelena Jakšić (suri aastal 1530) |
jaanuar 1514 – 1522 | teist korda; tegev alaealise poja Stefani eest | |
| Radič Božić (suri aastal 1528) |
29. juuni 1527 – september 1528 | Božićid | |
| Pavle Bakić (suri aastal 1537) |
20. september 1537 – 9. oktoober 1537 | Bakićid | |