Armeenlased Osmanite riigis
Armeenlased olid Osmanite riigis üks suuremaid vähemusrahvusi. Erinevalt islamiusulistest türklastest kuulusid nad kas Armeenia Apostlikku Kirikusse, Armeenia Katoliku Kirikusse või Armeenia Protestantlikku Kirikusse. 19. sajandi lõpuni kuulusid nad osmanite juriidilises terminoloogias usulis-kultuurilisse omavalitsusse Armeenia millet'isse, millel oli ka omaette kohtusüsteem.
Armeenlaste asuala on ajalooliselt paiknenud Vahemere, Musta mere ja Kaspia mere vahelisel alal. Armeenlased kujunesid põlisasukate segunemisel sküüdi ja teiste hõimudega omaette rahvaks hiljemalt 4. sajandil eKr. Aastal 301 võttis Armeenia esimese riigina vastu kristluse. Armeenlastest said kristlased (monofüsiidid) ja enamjaolt kuuluvad nad Armeenia Apostlikku Kirikusse. Armeenlastel on küll olnud iseseisev riik, kuid enamuse ajast on nad pidanud elama võõrvallutajate võimu all.
Osmanite riik oli paljurahvuseline ja mitmekultuuriline riik, mida kaasaegsed tundsid Türgi impeeriumina. Osmanite riigi sünniajaks loetakse 1299. aastat; Osmanite riik lakkas olemast 1923. aastal, kui kuulutati välja Türgi Vabariik.
Osmanite riigi algusaastatel elasid armeenlased Iraani, Bütsantsi, Gruusia, Ida-Anatoolia ja Kaukaasia piirkonnas. Aastatel 1080–1375 oli Kiliikia põhjaosas armeenlaste kristlik Kiliikia kuningriik. Esimesed kokkupuuted osmanitega toimusid Lääne-Anatoolias sultan Osman I (1258–1326) ajal.
13.–16. sajand muuda
13. sajandil toimusid Armeenia kuningriigi aladele pidevad mongolite vallutus- ja rüüsteretked.
13. sajandil on Armeenias käsikirjakunst arenenud kõrge tasemeni. Tuntumad selle ala kunstnikud olid Toros Roslin ja 14. sajandil Sarkis Pitzak. Kõrgelt arenenud oli armeenia juveliirikunst, mis oli seotud ka kirikuesemete ja raamatuköitmisega. Armeenia vaibad olid kuulsad naaberriikides.
14. sajandi lõpul ründasid Armeeniat Egiptuse mamelukid, tatarlased, järgnevatel sajanditel türklased ja pärslased. 1375. aastal vallutasid Egiptuse mamelukid Kiliikia kuningriigi pealinna, 1374. aastal kroonitud Armeenia viimane kuningas Levon VI põgenes ja suri 1393. aastal Pariisis. Kolmel korral riigi valdustesse tunginud Timur lasi elusalt matta tuhandeid armeenia sõdureid ja hobusekapjade all surmata armeenia lapsi
13.–14. sajandil oli ajaloolise Armeenia kõrgkoolides kõrgelt arenenud loodusteaduste ja meditsiini uurimine ning õpetamine, suurim selle aja mõtleja oli Grigor Tatevatsi.
Konstantinoopoli langemine Osmanite riigi võimu alla 1453. aastal pani aluse Armeenia eraldatusele Euroopast. Osmanite riigi poliitika ja armeenlaste rõhumine 15. sajandil põhjustas tõsise väljarände Belgiasse. 1461. aasta leping andis Osmanite riigis armeenlastele küll teatud autonoomia ja sultan Mehmed II andis armeenlastele loa luua oma kirik Konstantinoopolis. Esimene armeenia Konstantinoopoli patriarh oli Hovakim I, keda armeenlased tunnistasid nii usulise kui ka ilmaliku juhina. Armeenia kloostrid kujunesid oma kultuuri ja hariduse keskusteks. Kuid nagu kreeklased, nii kannatasid ka armeenlased rängalt oma siseasjadesse sekkumise läbi Osmanite võimude poolt.
Aastatel 1514–1516, pärast sultan Selim I vallutusi Lõuna-Kaukaasias ja Ida-Anatoolias, ühendati ka nende piirkondade armeenlased Istanbuli (Konstantinoopoli) patriarhi kogudusega. Aastatel 1532–1555 toimusid ajaloolise Armeenia aladel taas sõjad Pärsia ja Osmanite riigi vahel. 1567. aastal asutati Konstantinoopolis armeenia trükikoda. Armeenlastel oli usulise tõrjutuse tõttu raske jõuda riigivalitsemisel kõrgetele kohtadele, küll aga teostasid nad end tublide kaupmeestena. Konstantinoopoli armeenia kaupmeeste kaubareisid jõudsid Indiani välja ja nende edukas tegutsemine täitis Osmanite riigi riigikassat.
16. sajandist alates hakkasid armeenia kunsti mõjutama naaberriikide idamaise kultuuri esteetilised kaanonid. Arhitektuur ja hatškarid säilitasid armeenlaste rahvusliku omapära ja kõrge kunstilise taseme.
1603. aastal tungis Pärsia valitseja Abbas I Osmanite Armeeniasse. 1605. aastal toimus Abbasi käsul paljude Armeenia linnade ja külade hävitamine, üle 300 000 armeenlase deporteeriti Pärsiasse, neist ainult pooled jäid ellu. Armeenlased asutasid uue linna – Djugha, millest sai erakordselt õitsev kaubandus- ja kultuurikeskus. Selle majanduslikud sidemed ulatusid Indiasse, Itaaliasse ja Suurbritanniasse.
16.–17. sajandi Sebastiani kooli arstidega lõppes keskaegse Armeenia meditsiini areng.
17.–19. sajand muuda
17. sajandi esimesel poolel põhjustasid Türgi ja Pärsia sõjad Ida-Armeenias tõsiseid kannatusi. 1620. aasta lepinguga jäid Pärsiale valdused Karabahhi orus (armeenia: Ղարաբաղ Gharabagh või Արցախ), kus armeenia vürstid säilitasid de facto iseseisvuse. Teine leping allkirjastati 1639. aastal, mis aga autonoomiat ei taganud.
1648. aastal toimus hävitav maavärin Vanis.
Aastal 1677 kaalus "salajane nõukogu", mis koosnes armeenia aristokraatia liikmetest, võimalust teiste riikide abil vabaneda Pärsia ja Türgi võimu alt. Toetust otsiti Roomast ja Moskva tsaaririigist, kuid mitmesugustel asjaoludel see ei õnnestunud.
Ligi neljasaja aasta jooksul, sultan Mehmed Vallutaja valitsusajast sultan Mahmut II-ni, elasid erinevad usulised kogukonnad koos. Mehitar da Pietro oli üks selle ajajärgu tuntumaid õpetlasi ja teolooge.[1] Paljud koolid, trükikojad ja raamatukogud loodi armeenlastest pankurite, kaupmeeste ja ametnike abiga. Armeenia noormehed saadeti Euroopa koolidesse ja ülikoolidesse haridust saama ja kunsti õppima. Sajandeid kestnud võõrvõim ei suutnud hävitada armeenlaste rahvuslikku, usulist ja kultuurilist identiteeti. Armeenlased olid edukad arhitektuuris, kirjanduses, maalikunstis, skulptuuris ja muusikas.
Aastatel 1722–1730 kestis armeenlaste ebavõrdne sõda türklastega, kuni oma surmani aastal 1728 juhtis seda Davit Bek.
18. sajandil tegutsesid armeenia päritolu arstid, kes said oma hariduse Euroopas ja Venemaal. Nende hulgas Petros Kalantarian, Stepanos Šahrimanian, Hovakim Oghullukhian, Mikael Resten. Armeenia arst ja botaanik Stepanos Šahrimanian (1766–1830) sai hariduse Euroopas, lõpetades arstiteaduskonna Padova Ülikoolis. Praktiseeris peamiselt Kaukaasias ja Tiflisis, olles enne seda elanud lühikest aega Konstantinoopolis. Aastatel 1794–1818 kirjutas ta mahuka "Armeenia floora". Käsikirja koopiat säilitatakse Matenadaranis. Stepanos Šahrimanian kirjutas 1796. aastal Konstantinoopolis, kus möllas katkuepideemia, teose katku ravist. Koos teiste ravimitega soovitas Stepanos Šahrimanian armeenia savi, mille raviomadused olid tuntud juba armeenia rahvameditsiinis.
Aastatel 1747–1828 eksisteeris Jerevani khaaniriik, mis hõlmas tänapäeva Armeenia kesk- ja idaosa, ühe Türgi provintsi ja kaks Aserbaidžaani provintsi. Rahvastikust moodustasid enamuse Jerevani ümbruses elanud pärslased, samuti aserid ja kurdid, armeenlasi oli vähe, kuna neid asustati šahh Abbas I ajal 17. sajandi alguses massiliselt ümber Pärsia aladele. Vene-Pärsia sõja tulemusel läks Jerevani khaaniriik (Ida-Armeenia)[2] 1828. aastal Turkmantšai lepinguga Venemaale. 1829. aasta lepingumuudatusega oli Venemaa sunnitud (peamiselt Suurbritannia nõudmisel) tagastama kolm türgi provintsi – Erzerumi, Karsi ja Ardahani.
19. sajandil vallutasid Pärsiale kuuluva Armeenia osa niisiis venelased. Osa kunagisest kuningriigist kuulus Osmanite riigile. 1839. aastal algas Osmanite riigis regionaalreform Tanzimat ja 1863. aastal võeti vastu eraldi Armeenia põhiseadus, mida Osmanite valitsus tunnustas.
Pärast Krimmi sõda 19. sajandi keskel, kui Osmanite riik avanes Euroopale, lõid armeenlased suhteid ning arendasid kaubandust Euroopaga. Armeenia kaupmehed valdasid euroopa keeli ja kombeid ning asutasid kauplusi Euroopa linnades. Armeenlaste kaubandustegevust Osmanite riigis pidurdasid aga mitu korda kõrgemad maksud kui türgi kaupmeestel, ka arestiti või süüdati armeenia omanike kauplusi.
1878. ja 1884. aastal toimus Türgi-vastane ülestõus. Kristlastena olid armeenlased Osmanite riigis diskrimineeritud. Kui nad hakkasid taotlema senisest suuremaid õigusi, korraldas sultan ‘Abdu’l-Hamid II aastatel 1894–1896 vastuseks armeenlaste vastased pogrommid. Eri allikate andmeil hukkus neis 80 000–300 000 inimest. Veresauna tõttu pälvis Osmanite valitseja välismaal hüüdnimed "Verine sultan" ja "Punane sultan". 19. sajandi keskel tekkis Armeenia rahvusliku liikumise organisatsioon Dašnaktshuthjun, mis on aastast 1898 poliitiline partei.
19. sajandi teise poole andekad arstid Margar Arustamian (1854–1901), Vahan Ardzruni (1857–1947), Harutiun Mirza-Avagian (1879–1938), Levon Hovhannissian (1885–1970) ja paljud teised toetusid vana armeenia rahvameditsiini teostele ja arendasid kaasaegset meditsiini.
Armeenia maalikunsti tõi esile 19. sajandil Hovhannes Hajvazjan (Ivan Aivazovski; 1817–1900), kelle merevaated said maailmakuulsaks. 19. ja 20. sajandi vahetusel kerkisid esile silmapaistvad kunstnikud Zakar Zakarian (1849–1923), Meguerditš Dživanian (1848–1906), Gevorg Bašindžaghian (1857–1925) ja Panos Terlemezian (1865–1941). Harutjun Adžemian (1904–1965) õppis läänes ning kajastas oma teostes armeenlaste elu ja probleeme. Sama juhtus ka kirjanduses ja kujutavas kunstis: läänes hariduse omandanud loovisikud kajastasid armeenlaste elu võõrvõimu all.
20. sajand muuda
1909. aastal toimus järjekordne armeenlaste massiline hävitamine. Armeenia poliitilised organisatsioonid püüdsid meeleheitlikult saavutada rahvusvahelise üldsuse tähelepanu ja sekkumist, saavutades lõpuks Prantsusmaa ja Suurbritannia sekkumise.
Esimese maailmasõja puhkedes asusid türklased peagi armeenlasi pagendama Väike-Aasiast. 1915. aastal jätkas Venemaa sõjavägi pealetungi Kirde-Anatoolias. Selles toetasid teda Armeenia vabatahtlike üksused ja ka osa Osmanite riigis elavaid armeenlasi. Seetõttu võttis Osmanite valitsus, kes kartis, et kohalikud armeenlased lähevad massiliselt Venemaa poolele üle, vastu Tehciri seaduse armeenlaste deporteerimiseks rindelähedastelt aladelt. Ehkki seaduses polnud armeenlasi mainitud, algas selle alusel armeenlaste genotsiid. 24. aprillil 1915 arreteeriti armeenia intellektuaalid. Üks neist oli tunnustatud kirjanik Eruhan. Armeenlastest sõdurid, kes olid teeninud Osmanite sõjaväes, kutsuti sõjaväkke tagasi ja lasti maha. Naised, lapsed ja vanurid pagendati Süüria kõrbesse. Ühtlasi käskis siseminister Mehmed Talat vahistada ja hukata armeenlaste kogukonna juhid mujal riigis. Armeenlased tõrjuti oma ajalooliselt kodumaalt Ida-Anatoolias välja ning hävitati suures osas füüsiliselt. Genotsiidi tulemusel hukkus aastatel 1915–1917 eri andmetel 600 000–1,5 miljonit inimest. Hävitati tuhanded armeenia kirikud ja koolid Anatoolia aladel (st kuus Armeenia provintsi või Lääne-Armeenia). Tekkis nn "nähtamatute armeenlaste kogukond" – inimesed, kes loobusid oma identiteedist ja kultuurist, et ellu jääda. Paljud armeenlastest, kes pääsesid tänu türklaste ja kurdide abile, põgenesid Venemaa Armeenia aladele või teistesse Lähis-Ida maadesse. Armeenlasi aitasid päästa ja edasi elada paljude maade misjonärid, ka Haapsalust pärit Hedwig Büll.
1917. aastal püüdsid Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia moodustada Taga–Kaukaasia vabariiki. See ebaõnnestus ning 1918. aastal kuulutati välja Armeenia ehk Jerevani vabariik. Iseseisvus kestis kaks aastat, kuni 1920. aastal jagasid Nõukogude Venemaa ja Osmanite riik Armeenia omavahel, säilitades endised piirid. 1922. aastal liideti Armeenia Taga-Kaukaasia Nõukogude Vabariigiga.
Armeenia kogukonna igapäevaelu Osmanite riigi lõpuaegadel kujutasid vanad postkaardid, mis on nüüd kokku kogutud ja raamatuna välja antud.[3] Postkaartidel on talletatud armeenlaste elu mitme sajandi vältel: armeenlased tööl, armeenia kirikud, töökojad, poed, elu kodudes ja koolides, armeenia arhitektide loodud avalikud hooned, mošeed ja linnavaated.[4]
Helilooja Alexander Spendiarjan lõi aastatel 1918–1928 rahvusliku ooperi "Almast", mis käsitleb Armeenia vastupanu Pärsia vallutusretkedele 18. sajandil. Selle esiettekanne toimus 1930. aastal.
Viited muuda
- ↑ http://www.ermenisorunu.gen.tr/english/relations/ottoman.html
- ↑ Armeenlased Osmanite riigis Eesti entsüklopeedia veebiversioonis
- ↑ [1]
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. detsember 2013. Vaadatud 31. detsembril 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Kirjandus muuda
- "Armies of the Ottoman Turks 1300–1774"
- "Vabaduse viirastus: Kaukaasia ajalugu"
- "Armeenia probleem"
- Kürkman, Garo (2004). "Armenian Painters in the Ottoman Empire". Matusalem Publications
Välislingid muuda
- Armeenia Genotsiidi juured
- Türgi ja Armeenia on lähedal suhete taastamisele delfi.ee 1. september 2009.
- USA teadlane: armeenia kultuur peab vastu https://diplomaatia.ee/usa-teadlane-armeenia-kultuur-peab-vastu/