Matenadaran

Matenadaran (armeenia keeles 'raamatukogu' Մատենադարան^ⓘ), ametliku nimetusega Mesrop Maštotshi Muistsete Käsikirjade Instituut (armeenia keeles Մեսրոպ Մաշտոցի անվան հին ձեռագրերի ինստիտուտ, Mesrop Maštotshi ankan hin dzeragreri institut) on vanade käsikirjade kogu, uurimisinstituut ja muuseum Armeenia pealinnas Jerevanis.

Matenadaran on üks maailma suurimaid vana- ja keskaegsete käsikirjade kogusid. Ta sisaldab muu hulgas suurimat armeeniakeelsete käsikirjade kogu armeenia miniatuurikunsti suurepäraste näidetega.

Matenadaranis on üle 17 000 käsikirja ja ligi 300 000 arhiividokumenti ajaloo, geograafia, filosoofia, matemaatika, keemia, meditsiini, kirjanduse, kosmograafia ja muudelt aladelt vanaarmeenia, araabia, aramea, vanakreeka, pärsia ja teistes keeltes.

Matenadarani ajalugu ulatub tagasi 5. sajandisse Etšhmiadzini matenadaran'i ja armeenia kirja loomiseni püha Mesrop Maštotshi poolt 405. või 406. aastal.

Etšhmiadzini evangeliaar aastast 989 on peaaegu rahvuslik reliikvia.

Matenadaran on esimeste seas kantud 1997. aastal UNESCO maailma mälu registrisse.^[1] 1940. aastast annab instituut välja armeeniakeelset teaduslikku kogumikku "Banber Matenadarani" (armeenia keeles Բանբեր Մատենադարանի 'Matenadarani Sõnumitooja'), kokkuvõtetega vene ja prantsuse keeles.^[2]

Ajalugu muuda

"Rõõmukuulutamine". Armeenia miniatuurmaal evangeeliumist. 1287, Matenadaran, Ms. 197

Matenadaran tähendab vanaarmeenia keeles käsikirjade kogu ning ühtlasi käsikirjade ümberkirjutajate tööruumi (skriptooriumi). Keskajal leidus neid paljudes Armeenia kloostrites. Teadaolevalt kõige varem on seda sõna kasutanud 5. sajandi ajaloolane Ghazar Pharpetshi, märkides, et Etšhmiadzini kloostris on matenadaran, kus hoitakse kreeka- ja armeeniakeelseid käsikirju.^[3]

Sõdades hävis arvukalt käsikirju. 1441. aastal, seoses kirikukeskuse kolimisega endisest pealinnast Sisist Vagharšapati, viidi sinna ja paigutati ümbruskonna kloostritesse ka raamatukogu.^[3] Et Armeeniast oli saanud lakkamatute sõdade tallermaa, siis rüüstati Etšhmiadzini raamatukogu korduvalt, viimati 1804. aastal.^[3] Venemaa võimu algusajal ajaloolise Armeenia idaosas järgnes rahulikum aeg ka Etšhmiadzini matenadaran'ile, kuni 1915. aastal saadeti 4660 käsikirjani kasvanud kogu Esimese maailmasõja eest varjule Moskvasse.^[4] 17. detsembril 1920 konfiskeerisid bolševikud Armeenia Apostlikult Kirikult kõik varad, sealhulgas käsikirjade kogud, ning kuulutasid need riigi omandiks. 1922. aasta 6. märtsi dekreediga otsustati, et Moskvasse viidud kogu tuleb tagasi tuua Armeeniasse, ja sama aasta aprillis jõudis see koju. Peagi täienes see käsikirjadega Moskva Ida Keelte Instituudist, Thbilisi Nersesi vaimulikust seminarist, Armeenia Etnograafia Ühingust ja Jerevani Kirjandusmuuseumist.^[4] 1939. aastal viidi käsikirjad Etšhmiadzinist Jerevani ja paigutati Alekhsandr Mjasnikjani nimelisse Riiklikku Raamatukokku. 3. märtsil 1959 asutas Armeenia NSV Ministrite Nõukogu praeguse Muistsete Käsikirjade Instituudi. 1962. aastal sai see armeenia tähestiku looja Mesrop Maštotshi nime.

Matenadarani hoone projekteeris arhitekt Mark Grigorjan. Ehitus algas 1945. ja lõppes 1957. aastal.^[3]^[4] Linnasüdamest veidi põhja poole jääv Matenadaran paikneb künka jalamil ning on üks Jerevani tuntumaid hooneid. Selle välisviimistluses on kasutatud basaltkivi, siseviimistluses ka muid materjale, nagu marmor. 1960. aastatel püstitati hoone esiküljele armeenia õpetlaste Toros Roslini, Grigor Tatevatsi, Anania Širakatsi, Movses Khorenatsi, Mkhitar Goši ja Friki kujud; Mesrop Maštotshi ja tema õpilase kujud paigutati hoone terrassi jalamile. Aastatel 2009–2011 ehitati peahoone kõrvale juurdeehitus, mille arhitekt on Arthur Mestšian.