Hulagiidid

Hulagiidide dünastia ehk Ilkhaniidide dünastia oli mongolite dünastia, mis valitses suurtel aladel Lähis-Idas aastatel 1256–1355 mongolite riigi lagunemisel tekkinud riiki, mille teine nimi oli ka Ilkhanaat.

Aastal 1251 sai mongolite riigi uueks suurkhaaniks Tšingisiidist Möngke-khaan, kes jätkas oma eelkäija Tšingis-khaani poliitikat ehk vallutamist. 1253. ja 1258. aasta kurultaidel Karakorumis otsustas ta rünnata Lähis-Ida ja Lõuna-Hiinat. Islamimaailma keskpunkt oli tol ajal Bagdad, kuid selle võimsus ei suutnud vastu panna mongolite hordidele. Möngke-khaan andis oma vennale Hulagule, Tšingis-khaani pojapojale, valitseda Pärsia alad tänapäeva Iraanis, Iraagis, Türgis jm. Ainuke probleem nende aladega oli, et need tuli alles vallutada. Hulagu asuski seda tegema.

Hulagu valitsusaeg ja riigi loomine

Hulagu asuski seda tegema. 1256. aastal jõudis ta Iraani. Enamus alasid alistus mongolitele ilma võitluseta, hirm nende ees oli niivõrd suur. Tõsisemat vastupanu ei osutanud isegi assasiinid, keda moslemid ometigi pidasid võitmatuteks – nende kindlused vallutati vähem kui aastaga. Kui Abbassiidist Bagdadi kaliif al-Mustasim keeldus mongolitele alistumast, vallutati Bagdad aastal 1258. Bagdadis resideerivat kaliifi alguses tappa ei kavatsetud, vaid taheti ta ellu jätta tingimusel, et ta khaanile allub. Viimase ülbuse ja ignorantsuse tõttu seda tehti aga siiski.

Hulagiidide Ilkhanaat oma suurimas ulatuses, 1256–1353

Mongolid rüüstasid ja tapsid kümneid tuhandeid ning seda sündmust loetakse üheks kõige katastroofilisemaks islami ajaloos. Abbassiidide kalifaadi hävitamisega olid mongolitel Lähis-Idas vabad käed ning peagi ründasid nad teel Süüriasse teisi piirkonna riike. Mongolite ülemvõimu tunnistasid Kiliikia armeenlased, Antiookia ja Tripoli kristlased ning Rumi sultanaadi Seldžukid, kelle abil jätkasid mongolid muslimite alade vallutamist. Mõned linnad alistusid ilma vastupanuta, teised, näiteks Mayafarriqin, üritasid end kaitsta, kuid nende elanikud tapeti ning linnadest jäid järele ainult varemed.

Hulaguga üritasid koostööd teha ka Euroopa riigid, näiteks prantslased, kes olid samuti huvitatud moslemite vallutamisest. Nemad soovisid tagasi saada püha maad.

Möngke-khaan suri 1259. aastal ja mongoli väed üle kogu riigi lõpetasid sõdimise ja kogunesid kurultaile, sest järjekordselt tuli valida uus khaan. Mönkge vend Hulagu lõpetas oma eduka kampaania Süürias, jättes vallutatut kaitsma väikse üksuse kindral Kitbuqa juhtimise all. Muslimid kasutasid mongolite ajutist nõrkust ära ning ainsad, kes osutasid Hulagule tõsisemat vastupanu, olid mamelukid, kes olid Egiptuses võimule tulnud 1250. aastal. Palestiinas Ain Jaluti lahingus 1260. aastal purustasid nad mongolite väe. Selle lahingu tähtsust on tihti üle hinnatud – tegelikult võitles seal u 120 000 moslemit umbes 10 000 mongoli vastu.

Pärast Ain Jaluti ei olnud mongolitel võimalust mamelukkide alasid vallutada, liiga palju tegemist oli oma alade kooshoidmisega. Pärast seda lahingut ei suutnud mongolid enam kunagi tungida Süüriast kaugemale. Ilkhanaadis tegutsev Hulagu jäi Hubilaile lojaalseks, kuid aastal 1262 algasid kokkupõrked Kuldhordi valitseva nõo Berke-khaaniga, kellega olid tülid piiriküsimuste üle Kaukaasias ning kes olid islami usku ning seetõttu Hulagu vallutustele vastu. Hulagu suri 1265. aastal ning Berke-khaan tahtis seepeale Hulagu maid vallutama minna, kuid suri teel olles.

Abaqa

Abaqa hobuse seljas. Tema kõrval on Abaqa poeg Arghun, kelle õlal istub Gazan.

Järgmine sultan hulagiidide riigis oli Abaqa (valitses 1265–1282). Tema oli budist ning ehitas moslemite õuduseks arvukalt budistlikke templeid Iraani aladele.

1282. aastal langes hulagiidide riik kriisi. Riik nõrgenes suuresti tänu sellele, et valitsesid nõrgad valitsejad. Riigi majanduse edendamiseks üritati katsetada ka paberrahaga, see aga viis riigi täielikku majanduslikku kaosesse. Kaoseperiood kestis aastatel 1282–1295.

Gazan-khaan

1295 sai hulagiidide riigi valitsejaks Gazan (valitses 1295–1304). Tema tõi riigi majanduslikust ja poliitilisest kaosest välja. 1295. aastal oli mongolite impeerium lagunenud, uut suurkhaani enam valitud ei olnud ning riik jagunes neljaks. Seega sai ka hulagiidide riik iseseisvaks. Gazan-khaan viis läbi mitmeid reforme, likvideeris kaose, taastas majanduse. Ta tegi pealinnaks Tabrizi, lõi võimeka bürokraatiasüsteemi, kinnistas talupojad maa külge. Ta tegi islami riigiusuks, hulagiidide riigist sai šariaatlik islamiriik. 1303. aastal sai ta aga mamelukkidelt hävitavalt lüüa.

1316. aastal algas taas hulagiidide riigi allakäik, 1335. aastal lõpetas riik eksisteerimise.