Ajakirjandusvabadus

Ajakirjandusvabadus ehk pressivabadus (inglise keeles freedom of the press) on kommunikatsiooni- ja väljendusvabadus eri meediumites, nii elektroonilises kui ka trükimeedias. Kuigi pressivabaduse korral ei sekku riik ajakirjanduse tegevusse, võib pressivabaduse säilitamine sõltuda siiski põhiseaduslikest või muudest õiguslikest nõuetest.

Ajakirjandusvabadust võib pidada üheks demokraatliku ühiskonna lahutamatuks ja vajalikuks osaks. Selle ülesanne on luua võimalus jagada informatsiooni ja levitada erinevaid vaateid.[1]

Sõltuvalt vajadusest kaitsta riigi huve on valitsusel võimalik otsustada, millised materjalid on avalikud ja millised avalikustamise eest kaitstud. Nii peab osa valitsusi oluliseks valitsemise läbipaistvust avalikkusele, aga teised eelistavad riigi huvides teabevabadust õigusaktidega piirata.

LühiajaluguRedigeeri

Rootsi parlament võttis 1766. aastal vastu regulatsiooni, mis on tunnistatud maailmas esimeseks ajakirjandusvabadust toetavaks seaduseks. See sisaldas põhimõtet, mis on kujunenud tänapäeval demokraatlike riikide nurgakiviks – kõigil riigi kodanikel on õigus saada avalikku teavet ja seda levitada, kartmata negatiivseid tagajärgi. 25 aastat hiljem lisasid USA põhiseaduse koostajad sama põhimõtte ka esimesse muudatusettepanekusse (first amendment).[2]

Ajakirjandusvabaduse sätestus EestisRedigeeri

Põhiseaduse paragrahv 45 sätestab igaühe õiguse vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Selline sõna- ehk väljendusvabadus on üks demokraatliku ühiskonna arengu põhieeldusi. Peale õiguse levitada on avalikkusel õigus ka informatsiooni saada. Seega lasub ajakirjandusel kohustus anda edasi mõtteid ja avalikkusele huvipakkuvat teavet.[3]

Sõnavabadus ei ole absoluutne. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 lõikes 1 on reguleeritud õigus sõnavabadusele. Lõikes 2 on sätestatud aga kohustused ja vastutus, mis sellega kaasnevad ning mis omakorda kohalduvad ka ajakirjandusele. Euroopa Inimõiguste Kohus koondab kõik need piirangud mõistesse "vastutustundlik ajakirjandus", mis tähendab, et ajakirjanikud peavad tegutsema heas usus ja kooskõlas ajakirjanduseetikaga, tuginema tõestele faktidele ja pakkuma usaldusväärset teavet.[4]

2018. aastal võeti vastu isikuandmete kaitse seaduse uus redaktsioon, mille paragrahvis 4 kirjeldatakse isikuandmete töötlemist ajakirjanduslikul eesmärgil. Selle alusel võib isikuandmeid subjekti nõusolekuta töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on olemas suur avalik huvi ja see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Selle sätte eesmärk on kaitsta ajakirjandusvabadust.[5]

Ajakirjandusvabadus üle maailmaRedigeeri

 
Ajakirjandusvabaduse maailmakaart 2021. aastal. Ajakirjandusvabaduse olukord on tähistatud värvidega: tumesinine – hea; helesinine – rahuldav; kollane – märgatavad probleemid; oranž – keeruline; tumepunane – väga tõsine; hall – klassifitseerimata / andmed puuduvad

Kuigi ajakirjandusvabadus on enamiku demokraatlike riikide üks põhiväärtusi, on see üle maailma endiselt ohus ja reguleeritud. Ajakirjanike tööd mõjutavad suurenev rahaline ja poliitiline surve, kontroll, vägivald ja vangistamine. Alates 2020. aastast on UNESCO Observatory andmetel tapetud maailmas 76 ajakirjanikku, kellele lisanduvad veel väga paljud need, keda on vangistatud või ähvardatud. Suur probleem on ka otseselt naisajakirjanike vastu suunatud sooline vägivald.[6]

Rahvusvaheline organisatsioon Piirideta Ajakirjanikud (RSF) jälgib üle maailma ajakirjanike töötingimusi ja reastab need ajakirjandusvabaduse indeksi järgi. Riigid, mis asuvad nimekirja lõpus, piiravad endiselt suuresti ajakirjandusvabadust ja meediat. Nende riikide hulka kuuluvad näiteks Hiina, Iraan ja Põhja-Korea.[2]

2017. aastal viis USA mittetulundusühing Freedom House läbi uuringu, mille põhjal selgus, et vaid 13% kogu maailma elanikkonnast puutub kokku vaba ajakirjandusega, mida ei piira tsensuur ega poliitilised jõud.[7]

Ajakirjandusvabadus ja massimeediaRedigeeri

Massimeedia koosneb suure levialaga kommunikatsioonivahenditest. See aitab levitada veel laialdasemalt ja kiiremalt teavet, kuid samal ajal võib massimeedia ka takistada teabe levikut. Meediaväljaanded kuuluvad enamasti eraettevõtetele ning omanikel on õigus oma väljaande tegevuse ja sisu üle otsustada. Seega mõjutavad avaldavate uudiste ja arvamuste valikut suuresti ka majanduslikud ja poliitilised huvid ning eesmärk tagada endale võimalikult suur kuulajas- ja lugejaskond. Mida enam kajastuvad omanike huvid, seda vähem jääb ruumi vähemusgruppide seisukohtade jaoks. Selle tulemuseks võib olla ebakvaliteetne ja kitsas infolevik.[1]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eetikaveeb (s. a.). Ajakirjandusvabadus. https://www.eetika.ee/et/225497 (18.10.21).
  2. 2,0 2,1 Cunningham, J., M. (s. a.). A Brief History of Press Freedom. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/story/250-years-of-press-freedom (18.10.21).
  3. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Sihtasutus Iuridicum, 2020. Arvutivõrgus: https://pohiseadus.ee/sisu/3516.
  4. Rohtmets, E. Ajakirjandusvabaduse ja eraelu puutumatuse tasakaal Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Tartu, 2014, lk 5–6.
  5. Isikuandmete kaitse seadus. – Riigi Teataja, RT I, 04.01.2019, 11.
  6. Euroopa Ülemkogu, Euroopa Liidu Nõukogu (2021). Ülemaailmne ajakirjandusvabaduse päev: kõrge esindaja poolt ELi nimel tehtud avaldus.  https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2021/05/02/world-press-freedom-day-declaration-by-the-high-representative-on-behalf-of-the-eu/ (18.10.21).
  7. History. Freedom of the Press. A&E Television Networks, 2018. https://www.history.com/topics/united-states-constitution/freedom-of-the-press (18.10.21).