Rahvusvaheline organisatsioon
Rahvusvahelised organisatsioonid on rahvusvahelise tegevuspiirkonna ja liikmesusega organisatsioonid. Eristatakse kahte liiki rahvusvahelisi organisatsioone:
- valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid (intergovernmental organization või international governmental organizations = IGO);
- valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid (international nongovernmental organization ehk INGO). [1]
Valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonidRedigeeri
Valitsustevaheline organisatsioon on vähemalt kolme riigi poolt rahvusvahelise lepinguga ühiste eesmärkide saavutamiseks loodud organisatsioon, mis omab asutajaliikmetest iseseisvat tahet ning on suuteline seda oma organite kaudu teostama. Valitsustevaheliste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeteks on riigid/valitsused. Kuigi valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid moodustavad kõigest 10% kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest, on nende tähtsus suurem kui valitsusteväliste rahvusvaheliste organisatsioonide tähtsus, sest nende liikmeteks on rahvusriigid.
AjaluguRedigeeri
Esimesed valitsustevahelised organisatsioonid tekkisid 19. sajandi alguses, et reguleerida liiklust ja kaubavahetust jõgedel, mis voolasid läbi mitme riigi (Elbe, Doonau, Rein). Esimeseks moodsaks valitsustevaheliseks organisatsiooniks loetakse 1815. aastal Viini Kongressil loodud organisatsiooni, mis organiseeris liikumist Reini jõel (Central Commission for the Navigation of the Rhine) ning mis tegutseb tänapäevani. Koos industrialiseerimise kasvuga 19. sajandi viimasel poolel kasvas hoogsalt ka valitsustevaheliste rahvusvaheliste organisatsioonide arv. 20. sajandil kasvas nende arv samuti väga kiiresti ning tänapäeval eksisteerib umbes 400 valitsustevahelist organisatsiooni.
Valitsustevaheliste organisatsioonide klassifikatsioonRedigeeri
[2].
| Universaalsed eesmärgid | Spetsiifilised eesmärgid | |
|---|---|---|
| Globaalne ulatus | Ühinenud Rahvaste Organisatsioon | Maailma Tervishoiuorganisatsioon, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ÜRO spetsialiseerunud allorganisatsioonid) |
| Regionaalne ulatus | Araabia Liiga, Aafrika Ühtsuse Organisatsioon, Ameerika Riikide Organisatsioon, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon, Euroopa Liit | Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO), Põhjamaade Nõukogu |
Ligi 90% valitsustevahelistest organisatsioonidest kuuluvad spetsiifilise eesmärgi ja regionaalse ulatusega kategooriasse.
TunnusedRedigeeri
1. Moodustatud lepingu alusel ja valitsuste vahel 2. Liikmesus on vabatahtlik ja lahkumine on lubatud 3. Organisatsiooni sees on olemas pärisstruktuur 4. Autonoomsus – teised organisatsioonid ei saa teoreetiliselt siseasjadesse sekkuda
LiikmesusRedigeeri
Liikmed jagunevad kaheks: 1. Täisliikmed – täieõiguslikud liikmed, osalevad otsustamises või delegeerivad õigused. Jagunevad asutajaliikmeteks ja hiljem ühinenud liikmeteks 2. Vaatlejaliikmed: ei osale otsustamises, käivad kohal, kui on huvi
Liikmeks on võimalik saada kui teised liikmed hääletavad fikseeritud häälteenamusega uue liikme vastuvõtmise poolt.
Liikmeks saamise võimalikud piirangud:
1. Liikmed peavad hääletama uue liikme poolt 2. Kuulumine mõnda teise organisatsiooni (riigil ei ole võimalik saada UNESCO liikmeks kui ta ei kuulu ÜROsse) 3. Regionaalsed piirangud (Euroopa Liitu ei saa kuuluda riik, mis ei paikne Euroopas) 4. Tegevusalast tulenevad piirangud (OPECisse ei saa kuuluda riik, mis ei tooda ega ekspordinaftat) 5. Ideoloogilised-kultuurilised (Islamimaade Konverentsi ei saa kuuluda mitte-islami riik) 6. Arengutasemest tulenevad piirangud, mis on eelkõige majanduslikud (OECDsse ei saa kuuluda väga madala arengutasemega riigid) 7. Riigi enda soov liikmeks saada või organisatsiooni poolne kutse
Organisatsioonist on võimalik lahkuda kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt (riik heidetakse välja, kuna täitmata näiteks majanduslikud kohustused).
Valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonidRedigeeri
Valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid on rahvusvahelised valitsustest sõltumatu organisatsioonid. Nende liikmeteks on eraisikud või nendest koosnevad grupid. Valitsusvälised organisatsioonid ei ole rahvusvahelise õiguse subjektid, vaid on tavaliselt riigisisese õiguse alusel moodustatud. Eestis on nende õiguslikuks vormiks tavaliselt mittetulundusühing või sihtasutus. Valitsusvälised organisatsioonid eksisteerivad ühiskondlikul, erialasel, erakondlikul või muul alusel. Nendel organisatsioonidel võib olla ka oma maa valitsuse toetus ning finantsabi, ent tavaliselt kaetakse kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest, annetustest jne. Praegu tegutseb umbes 5500 valitsustevälist rahvusvahelist organisatsiooni, mis moodustavad ligi 90% kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest.
Kuigi valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid on laialt levinud terves maailmas, on nende mõju suurem arenenud riikides kui arengumaades. Selle põhjenduseks on see, et arenenud riikide pluralistlik poliitiline süsteem soosib oma kodanike osalemist sellistes organisatsioonides. Sellepärast on suurem osa rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeid pärit pigem Põhjast kui Lõunast. Üks tuntumaid rahvusvahelisi valitsustevahelisi organisatsioone on Rahvusvaheline Olümpiakomitee, talle järgneb Rahvusvaheline Punane Rist.
Mõnikord liigitatakse ka hargmaised korporatsioonid (multinational corporations – MNG) valitsusväliste rahvusvaheliste organisatsioonide alla, mis ei ole mittetulunduslikud organisatsioonid. Näiteks kuuluvad siia kategooriasse McDonald's, Sony ja The Coca-Cola Company.
AjaluguRedigeeri
Esimeseks valitsusteväliseks organisatsiooniks väidetakse olevat Roosiristlased (asutatud aastal 1694), aga ka vaimulikud ordud, mis tegutsesid juba u 1100. aastal ja mille ülesandeks oli kaitsta palverännakule läinud inimesi. Samuti nagu valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid, kasvasid ka valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid nii 19. kui ka 20. sajandil väga jõudsalt ja tänapäeval on sellised organisatsioone ligikaudu 5500. 55% tegutsevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest on alustanud tegevust pärast 1960. aastat.[3]
Valitsusteväliste organisatsioonide rahastamineRedigeeri
Üldjuhul saavad valitsustevälised organisatsioonid oma kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest ja/või annetustest. Vahel osutab ka riik finantsabi. Eestis puuduvad siiani andmed, mis kajastaksid INGO-de (nn kolmanda sektori) rahastamise ja muu majandustegevuse tegelikku mahtu. Küsitluste ning eelarvestatistika kaudu on siiski võimalik teha kaudseid järeldusi suurusjärkude kohta. Heategevuslikku annetamist 1996. aastal uurinud Jüri Kruusvall hindas Eesti saja suurima ettevõtte rahaliste annetuste mahtu umbes 23 miljonile kroonile. Samas läksid need annetused suures osas valdkondadesse, kus põhirolli täidavad kas väljapaistvad üksikisikud (tippsport, kõrgkultuur) või avaliku võimu institutsioonid (haridus, tervishoid, korrakaitse). Seega kulub ainult osa, arvatavalt väiksem osa, nimetatud summast INGO-de rahastamisele. Teisalt on teiste, väiksemate ettevõtete arv ja seega ka potentsiaalne annetamisvõime üpris suur, kuid INGO-de rahastamise seisukohast on see veel seni läbiuurimata teema.
Valitsusväliste organisatsioonide endi andmetel ei ole aga kõige suuremaks tulude allikaks ei riik, kohalikud omavalitsused ega erasektor. Ka osutub välismaine rahastamine ootamatult väheste organisatsioonide jaoks oluliseks. 2001. aasta uurimus kinnitab, et välismaine rahastamine on ainult harvade organisatsioonide jaoks väga tähtis. Kõige olulisemaks tuluallikaks on antud uurimuse põhjal liikmemaksud, teiseks riigi ja kohalike omavalitsuste toetused. [4]
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Toomla, Rein. 25. oktoober 2012. Loeng: Rahvusvahelised organisatsioonid (aine Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse), Tartu Ülikool
- ↑ Kegley Jr, Charles W ja Eugene R Wittkopf. 1993. World Politics. Trend and Transformation. New York. St.Martin's Press. p.155-158.
- ↑ Sulev Mäeltsemees [1][alaline kõdulink] Maailma ühiskonnageograafia gümnaasiumile“
- ↑ Mikko Lagerspetz: [2] Eesti inimarengu aruanne 2010/2011