Vikipeedia

NATO

sõjaline liit
(Ümber suunatud leheküljelt Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon)
 See artikkel räägib sõjalisest organisatsioonist; teiste asjade kohta vaata lehekülge NATO (täpsustus).

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (inglise keeles North Atlantic Treaty Organization (NATO), prantsuse keeles Organisation du traité de l'Atlantique nord (OTAN)) on sõjaline liit, millele pandi alus 4. aprillil 1949 Põhja-Atlandi lepingu ehk Washingtoni lepinguga. NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu, mida juhib NATO peasekretär. Organisatsioon põhineb kollektiivkaitsel, mille kaudu liikmesriigid nõustuvad välise rünnaku korral vastastikust kaitset osutama. NATO peakorter asub Brüsselis. Viimati laienes NATO 2024. aastal, kui 32. liikmena ühines liiduga Rootsi. Lisaks liikmesriikidele osaleb NATO rahupartnerlusprogrammis veel 18 riiki.

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon
NATO logo
Lühend NATO, OTAN
Deviis Animus in consulendo liber
Asutatud 4. aprill 1949
Tüüp sõjaline allianss
Peakorter Brüssel, Belgia
Liikmed 32 liikmesriiki
Ametlikud keeled inglise, prantsuse
Veebileht nato.int
NATO liikmesriigid

Kuni Korea sõjani oli NATO peaasjalikult poliitiline organisatsioon. Militaarstruktuur ehitati üles Ameerika Ühendriikide juhtimisel. Külma sõja käigus tekkinud vastasseis viis 1955. aastal rivaalitseva organisatsiooni, nn Varssavi pakti ehk Varssavi Lepingu Organisatsiooni asutamiseni, mis oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon. Samal ajal olid Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikide vahelised suhted ebastabiilsed ning kaheldi NATO kaitses Nõukogude Liidu rünnaku korral. Need kahtlused viisid Prantsusmaa iseseisva tuumarelvastuse väljaarendamiseni ning 1966. aastal väljus Prantsusmaa järgmiseks 30 aastaks NATO sõjalisest tiivast. Pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal oli organisatsioon segatud Jugoslaavia lagunemisse, NATO esimesed sõjalised operatsioonid toimusid Bosnia sõjas aastatel 1992–1995. Endiste Varssavi pakti riikidega tekkisid aga head suhted ning paljud neist astusid 1999. ja 2004. aastal NATO-sse, nende hulgas ka Eesti.

NATO artikkel 5, mille kohaselt käsitletakse ühe liikme ründamist rünnakuna kogu alliansi vastu, on aktiveerunud vaid ühel korral pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides[1] ning NATO väed saadeti Afganistani. Pärast seda on NATO läbi viinud mitmesuguseid operatsioone, näiteks osalenud Liibüa-vastastes õhurünnakutes ja piraatlusvastastes operatsioonides. Artiklit 4, mis tagab kõikidele liikmesriikidele õiguse sõjalisele konsultatsioonile, on kohaldatud neljal korral: 2003. aastal käivitas selle Türgi seoses Iraagi sõjaga, 2012. aastal käivitas Türgi selle kahel korral seoses Süüria sõjaga ning 2014. aastal käivitas artikli 4 Poola seoses 2014. aasta Krimmi kriisiga.[2]

NATO peasekretär on alates 1. oktoobrist 2014 Jens Stoltenberg.

Ajalugu

muuda
 
Põhja-Atlandi leping allkirjastati 1949. aasta 4. aprillil Washingtonis

NATO lepingu eelkäijaks loetakse 1948. aastal Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahel sõlmitud Brüsseli pakti, mis viis samal aastal Lääneliidu loomisele, mis oli sõjajärgse Euroopa esimene sõjalis-poliitiline organisatsioon.[3] Aga Ameerika Ühendriikide osalust peeti oluliseks ning läbirääkimised uue sõjalise liidu loomiseks algasid peaaegu kohe. Põhja-Atlandi leping (ehk Washingtoni leping) allkirjastati 4. aprillil 1949 Washingtonis ning leping jõustus sama aasta 24. augustil. Lisaks Brüsseli pakti viiele osapoolele osalesid ka Ameerika Ühendriigid, Kanada, Portugal, Itaalia, Norra, Taani ja Island.[4] Osapooled leppisid kokku, et rünnakut neist ühe vastu käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu. Rünnaku alla sattunud liikmesriiki pidid kõik teised abistama, kuid konkreetne meetod jäi igaühe enda otsustada: leping ei näinud tingimata ette sõjalist aktsiooni agressori vastu.[5]

Toona ei olnud NATO-l poliitilist struktuuri, ühtset sõjalist juhtimist ja spetsiaalselt alliansi kaitseks määratud vägesid, kuid Korea sõja puhkemine 1950. aastal ilmestas ohtu, mida kujutasid koostöötavad kommunistlikud riigid, ning see sundis NATO-t välja töötama konkreetseid sõjalisi plaane.[6] Seda tööd alustati 1951. aastal Dwight D. Eisenhoweri juhtimisel.[7] 1952. aastal peeti Lissabonis kohtumine eesmärgiga leida vahendid NATO kaitseplaanide täitmiseks. Sama aasta septembris algasid esimesed NATO sõjalised õppused, kus harjutati Taani ja Norra kaitsmist merel.[8] Samuti astusid 1952. aastal alliansi liikmeteks ka Kreeka ja Türgi.

1954. aastal avaldas Nõukogude Liit soovi NATO-ga ühineda, tagamaks rahu Euroopas. See ettepanek lükati tagasi, kuna selles nähti soovi alliansi nõrgestada.[9]

17. detsembril 1954 võeti vastu dokument "MC 48", milles sätestati, et sõja puhkedes Nõukogude Liiduga võib NATO kasutada aatomipommi, ükskõik kas Nõukogude Liit kasutab seda esimesena või mitte. See andis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhatajale (SACEUR – Supreme Allied Commander Europe) samasugused õigused tuumarelvade käsitlemiseks, nagu olid Ameerika Ühendriikide õhujõudude ülemjuhatajal.

 
Külma sõja ajal oli suurem osa Euroopast jagatud kahe alliansi vahel. NATO liikmed on näidatud sinise värviga, Varssavi pakti liikmed punase värviga

Lääne-Saksamaa inkorporeerimist NATO-sse 9. mail 1955 kirjeldas Norra tollane välisminister Halvard Lange kui "meie kontinendi ajaloo otsustavat pöördepunkti".[10] Selle otsuse peamine põhjus oli see, et ilma Saksamaata poleks Nõukogude Liidu invasioonile olnud piisavalt jõudu vastu astuda.[11] Otsese vastusena sellele käigule loodi Varssavi pakt, mille allkirjastasid 14. mail 1955 Nõukogude Liit, Ungari, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Albaania ja Ida-Saksamaa. Külma sõja osapooled olid seega välja joonestatud.

1957. aastal korraldati alliansi siiani kõige ambitsioonikam sõjaline õppus: kolmel samal ajal toimunud operatsioonil osales ühtekokku üle 250 000 mehe, 300 laeva ja 1500 õhusõiduki Norrast Türgini.[12]

NATO ühtsus pandi proovile Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle'i valitsemisajal.[13] De Gaulle protesteeris Ameerika Ühendriikide juhirolli vastu ning selle vastu, mida ta tõlgendas Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi eriliste suhetena. President Dwight D. Eisenhowerile ja peaminister Harold Macmillanile saadetud kirjas 17. septembril 1958 nõudis ta alliansi kolmepoolset juhtimist, kus Prantsusmaa oleks Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga võrdväärsel positsioonil.[14] Kui reageering jäi de Gaulle'i jaoks ebarahuldavaks, otsustas ta hakata Prantsusmaa kaitsejõude arendama ülejäänud alliansist sõltumatult. De Gaulle'i eesmärgiks oli võimalus sõjaolukorras idablokiga eraldi rahu sõlmida, kaasamata end laiemasse NATO ja Varssavi pakti riikide vahelisse sõtta.[15] Märtsis 1959 võeti NATO väejuhatuse alt ära Prantsusmaa Vahemere laevastik ning keelduti lubamast rajada Gallia pinnale tuumarelvade ladu.

Kuigi Kuuba kriisi ajal 1962. aastal näitas Prantsusmaa ülejäänud NATO suhtes üles solidaarsust, jätkas de Gaulle iseseisva kaitse planeerimist. 1966. aastal viis Prantsusmaa kõik oma väed NATO integreeritud sõjalise juhtimise alt ära ning kõigil NATO võõrvägedel paluti riigist lahkuda. Prantsusmaa jäi siiski NATO liikmeks. Aastast 2001 on Prantsusmaa osalenud Afganistani operatsioonis ning hakanud taas liikuma täieliku integreerumise suunas.

 
Pingelõdvenduse käigus toimus NATO ja Varssavi pakti juhtide vahel palju kõrgetasemelisi kohtumisi

Külm sõda ei viinud kunagi reaalse relvakonfliktini NATO ja Varssavi pakti riikide vahel. 1969. aasta lõpul algasid Helsingis läbirääkimised strateegilise relvastuse piiramise üle. Läbirääkimiste tulemusena valmisid kaks kokkulepet, millest üks käsitles raketitõrjesüsteemide rajamist ja teine strateegilise relvastuse piiramist. Mais 1978 defineerisid NATO liikmesriigid alliansi kaks eesmärki: tagada turvalisus ja taotleda pingelõdvendust vastaspoolega. See pidi tähendama ka võidurelvastumise edasist ohjeldamist.[16] 1979. aastal Varssavi pakti tuumavõimekuse suurenemise valguses võttis NATO vastu otsuse sõjatandri tuumajõudude kahesuunalise kasutamise kohta.[17]

1989. aasta Nõukogude režiimi vastased revolutsioonid Euroopas viisid NATO eesmärgi, olemuse ja ülesannete strateegilise ümberhindamiseni. 1990. aasta juulis kuulutati Londoni tippkohtumisel külm sõda lõppenuks ning NATO kaotas de facto peamise vaenlase. Organisatsiooni eesmärk ja olemus vajasid ümberhindamist, Londonis visandati ettepanekud koostöö väljaarendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega poliitilises ja sõjalises tegevuses. 1990. aasta oktoobris sai Ida-Saksamaa Saksamaa Liitvabariigi ja alliansi osaks ning 1990. aasta novembris allkirjastas allianss Pariisis Nõukogude Liiduga Euroopa tavarelvastuse lepingu.[18] Leping alusel vähenesid NATO Euroopa liikmete sõjalised kulutused aastatel 1990–2015 28 protsenti.[19] 1990. aastal kinnitasid mitmed lääne juhid eravestlustes Mihhail Gorbatšovile, et NATO ei laiene enam itta.[20] Samas ei sisaldanud hiljem samal aastal allkirjastatud Saksamaa taasühinemise lepingu lõplik tekst idasuunalise laienemise küsimust.

Järgmise aasta tippkohtumisel Roomas kiideti heaks alliansi strateegiline kontseptsioon, mis nägi ette sõltuvuse vähendamise tuumarelvadest ja oluliste muudatuste tegemise NATO ühendvägedes.[21] NATO sõjalist struktuuri kärbiti ja reorganiseeriti ning loodi uued väed, näiteks Euroopa Liitlasvägede staabi kiirreageerimisjõud.

Aastatel 1994–1997 NATO laienes ja uuendas oma tegevusvaldkondi, näiteks loodi koostööprogramm "Partnerlus rahu nimel" ning alliansiga kutsuti liituma sellised endised idabloki riigid nagu Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari. 1999. aasta Washingtoni tippkohtumisel ühinesid Ungari, Poola ja Tšehhi ametlikult NATO-ga. Samas koostatud plaanid reguleerisid liidu uute liikmete lisandumist.[22] Praha tippkohtumisel 2002. aastal kiitsid NATO liikmesriigid heaks alliansi ajaloo suurima laienemise, kus esitati kutsed liitumisläbirääkimistele seitsmele riigile, sh Eestile.

Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid kuulutas NATO välja artikkel 5 operatsiooni Ameerika Ühendriikide toetuseks. Sellega muudeti NATO kohalikest, liikmesriikide maa-ala kaitsmise ühendusest üleilmsete (globaalsete) eesmärkidega liiduks, mille põhiülesandeks sai sõjaliste operatsioonide läbiviimine väljaspool oma maa-ala.[23]

2007. aastal muutus Prantsusmaa positsioon NATO liikmelisuse suhtes, mis kulmineerus täisliikmeks naasmisega 4. aprillil 2009. See hõlmas ka Prantsusmaa taasliitumise NATO sõjalise väejuhatuse struktuuriga, säilitades samas riigi sõltumatu tuumaheidutuse.[24]

2009. aastal sai heakskiidu Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel NATO reageerimisjõudude (NATO Responce Force, NRF) NRF-i mudel, mis põhineb suurel määral Suurbritannia initsiatiivil varem välja pakutud NRF-i sisese kriisireguleerimisüksuse ASF (Allied Solidarity Force) olulistel elementidel – ühine planeerimine ja väljaõpe, solidaarne rahastamismudel, suur nähtavus avalikkusele ning usutav heidutusvõime. NRF-i tuumikuks sai ligi 13 000-meheline üksus, mis on 5–10 päevaga valmis siirduma kriisipiirkonda. Lisaks sellele määratavad liikmesriigid täiendavad 10–30-päevases valmisolekus olevad väeüksused.[25]

Seoses majandussurutisega seisis NATO küsimuse ees, kuidas säilitada kaitsevõimet kokkuhoiu oludes. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen tõi kasutusse "targa kaitse" mõiste, mis tähendab kaitsestruktuuride tihedamat integreerimist. Selle näiteks on ka Balti riikide õhuturve.[26]

2012. aasta Chicago tippkohtumise üheks päevakorrapunktiks oli NATO laienemine. NATO tunnustab praegu Bosnia ja Hertsegoviinat, Gruusiat ja Ukrainat kandidaatriikidena.[27]

Krimmi annekteerimine 2014. aastal Venemaa poolt tõi kaasa kõigi NATO liikmesriikide karmi hukkamõistu[28] ja oli üks seitsmest korrast, mil on tuginetud artiklile 4, mis nõuab NATO liikmesriikide vahelist konsultatsiooni. 2014. aasta Walesi tippkohtumisel võtsid NATO liikmesriikide juhid esimest korda ametliku kohustuse kulutada 2024. aastaks kaitsele vähemalt kaks protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust, mis oli varem olnud vaid mitteametlik suunis.[29]

2016. aasta Varssavi tippkohtumisel leppisid NATO riigid kokku, et NATO tõhustab kohalolekut Balti riikides ning allianss paigutas Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse neli mitmerahvuselist pataljonisuurust lahingugruppi.[30]

Märtsis 2022. aastal kohtusid NATO liidrid Brüsselis erakorralisel tippkohtumisel, kus osalesid ka Euroopa Liidu juhid. NATO liikmesriigid leppisid kokku nelja täiendava lahingugrupi loomises Bulgaarias, Ungaris, Rumeenias ja Slovakkias ning NATO kiirreageerimisjõudude aktiveeriti esimest korda NATO ajaloos.[31]

NATO liikmesriigid

muuda
Vaata ka: NATO liikmesriigid
 
NATO kujunemise ajalugu

Alates 7. märtsist 2024 on NATO liikmeid 32.

Liikmesriigid liitumisaastati:

Eesti NATO-s

muuda
Vaata ka: Eesti NATO sõjalistes operatsioonides
 
Ameerika Ühendriikide president George W. Bush 2004. aastal koos seitsme riigi peaministriga pärast nende NATO-ga liitumise tseremoonia tähistamist. Eesti tollane peaminister Juhan Parts on paremalt teine

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal iseloomustas olukorda riigikaitselise kogemuse puudus. Alustati alles sõjaväeliste struktuuride loomist, millest esimesena taastati kodanikualgatuse korras Kaitseliit.[32] Aga paika tuli panna ka laiemad visioonid. Riigikaitse peatükk võeti peaaegu muutmata kujul üle 1938. aasta põhiseadusest, kuid arutati isegi Eesti muutmist demilitariseeritud riigiks. Tänapäeval arvavad põhiseaduse asjatundjad, et tollal ei osatud hinnata kollektiivse enesekaitse tähtsust rahvusvahelistes suhetes.[33] 1992. aasta valimiste järel moodustatud valitsuse poliitika oli idast läände ümberorienteerumine. 1992. aastal käsitles Ülo Nugis oma kõnes esimest korda Eesti NATO-ga integreerumist.[viide?] Siiski nägid paljud poliitikud püüdlusi NATO-ga liituda kui perspektiivitut projekti, mis rikuks Eesti neutraliteeti.[33]

Eesti alustas osalemist rahvusvahelistes operatsioonides 1995. aastast.[34] Kaitsejõudude rahvusvaheline koostöö sai raamistiku NATO välja töötatud rahupartnerlusprogrammiga, mis oli mõeldud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega poliitilise ja sõjalise koostöö arendamiseks. Esimest korda fikseeriti NATO-ga liitumise eesmärk 1996. aastal. 1999. aastast hakkas Eesti täitma NATO liikmesuse tegevuskava ning 2002. aasta novembris Praha tippkohtumisel esitati Eestile kutse liitumisläbirääkimistele NATO-ga ühinemiseks.[32] Liitumisläbirääkimised algasid 2003. aasta jaanuaris ning sama aasta märtsis allkirjastasid NATO liikmesriigid Eesti Põhja-Atlandi lepinguga liitumise protokolli. 10. märtsil 2004 ratifitseeris Riigikogu NATO Põhja-Atlandi lepingu koos kõigi lisadega. Eestist sai NATO täieõiguslik liige 29. märtsil 2004, kui ühinemiskirjad anti Ameerika Ühendriikide valitsuse kätte hoiule.[35]

1999. aastal loodi Taani, Poola ja Saksamaa eestvedamisel NATO maaväe struktuuriüksus NATO Kirdekorpus, mis on valmis täitma Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 tulenevaid kollektiivkaitse ülesandeid Balti riikides ja Poolas. NATO juhtimisskeem jaguneb kaheks – NATO sõjaline juhtimisstruktuur ja NATO väestruktuur. Sõjalise juhtimisstruktuuri alla jäävad ühendvägede staabid. NATO väestruktuur koosneb rahvusvahelistest üksustest ja selles on mere-, õhu-, maa- ja erivägede väejuhatused. NATO kirdekorpus oli Eesti jaoks Maaväe väejuhatus. Kirdekorpuse staabile Poolas allus Kirdediviisi staap, Balti riikides ja Poolas paiknevad NATO lahingugrupid ning regioonis paiknevad NATO staabielemendid. Kirdekorpuse peastaap allub NATO ühendväejuhatuse staabile (Allied Joint Force Command Brunssum), Hollandis Brunssumis.

 
Eesti välisminister Urmas Paet ja Ameerika Ühendriikide välisminister Hillary Clinton 2010. aastal Tallinnas

2007. aastal esitas Eesti soovi korraldada NATO välisministrite mitteametlik kohtumine. Kohtumine toimus 22.–23. aprillil 2010 Tallinnas, kohtumisel osalesid teiste hulgas Ameerika Ühendriikide riigisekretär Hillary Clinton ja Euroopa vägede ülemjuhataja Stavridis. Kohtumisel langetati otsus anda Bosnia ja Hertsegoviinale liikmesuse tegevusplaan.[36]

Pärast 2007. aasta aprillirahutusi toimunud küberrünnakud Eesti veebiserverite vastu tõstsid esile NATO riikide haavatavuse kommunikatsioonisüsteemide kaudu ning arutama hakati NATO küberkaitse poliitikat. 14. mail 2008 asutati Tallinnas NATO küberkaitsekoostöö keskus.[37]

Seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas 2014. aastal paigutati NATO liitlasväed Ida-Euroopa piiririikidesse. Eestisse saabus 150 Ameerika Ühendriikide maaväelast[38] ning Taani hävitajad baseerusid Eesti lennubaasis. See oli esimene kord, kui NATO liitlased jäid Eestisse pikemaks ajaks. Tolleaegne peaminister Taavi Rõivas teatas, et Eesti on valmis võõrustama täiendavaid NATO vägesid.[39][40][41][42]

25. augustist 2015 hoolitses NATO Balti õhuturbemissiooni raames Eesti õhuruumi valvamise eest Saksamaa lennusalk.[43] Eestisse on paigutatud kolm radariposti, mille radarid katavad kogu Eesti ja Eestit ümbritseva õhuruumi ühtse radaripildiga. Seda peetakse üheks Eesti pikaajalise sõjalise kaitse arengukava olulisemaks arenduseks.[44]

NATO väed asusid Eestisse, kui 2016. aasta juunis otsustasid 28 NATO liitlasriigi juhid Varssavi tippkohtumisel muutunud julgeolekukeskkonna tõttu paigutada NATO eelpaigutatud väed (eFP - enhanced Forward Presence) Eestisse, Lätti, Leetu ja Poola. Eestisse paigutatud lahingugrupi eesmärgiks on demonstreerida solidaarsust, tugevdada Eesti iseseisvat kaitsevõimet ning seeläbi heidutada Venemaad ja hoida rahu; teisalt on lahingugrupp vajadusel valmis koos Eesti Kaitseväega seisma vastu Venemaa agressioonile, et võita aega liitlasvägede saabumiseni[45]. 2017. aasta kevadel Eestisse saabusid ja Tapale, Kaitseväe 1. jalaväebrigaadi koosseisus tegutsev liitlaste pataljoni lahingugrupi suuruseks oli ligi 1200 kaitseväelast. Liitlaste lahingugrupi juhtriik on Ühendkuningriik ja panustajariigid Prantsusmaa, Taani ning Island.

2016. aasta Varssavi NATO tippkohtumisel otsustati rajada NATO Kirdekorpuse Kirdediviis, mille vastutusalas on Poola ja Leedu territoorium. 2018. aasta Brüsseli NATO tippkohtumisel allkirjastasid Eesti, Läti ja Taani kaitseministrid ühise tahteavalduse põhjadiviisi staabi loomiseks. Põhjadiviisi ja Põhjadiviisi staap[46][47] on NATO sõjaline juhtimiselement, mis keskendub Eesti ja Läti territooriumile[48]. Põhjadiviisi staap juhtis Eesti, Läti ja Taani üksusi[49]. Diviisisuurune üksus koosneb tavaliselt kahest kuni neljast brigaadisuurusest üksusest, peale nende kuuluvad diviisi veel väiksemad eriotstarbelised üksused.

Tallinnas paikneb NATO staabielement Eestis, mille ülesanne on toetada NATO üksuste vastuvõtmist, toetust ja õppuste läbiviimist Eesti territooriumil. Ülesanded saab NATO staabielement NATO kirdekorpusest.

Tallinnas asub NATO küberkaitsekoostöö keskus on NATO poolt akrediteeritud rahvusvaheline oivakeskus[viide?], mõttekoda ja väljaõppeasutus, mis iseseisva rahvusvahelise organisatsioonina keskendub rakendusuuringutele, analüüsidele, info jagamisele ning koolitustele ja õppustele küberkaitse valdkonnas.

NATO kaitsekulutused

muuda

NATO liikmesriikide kaitsekulutused moodustasid 2023. aastal 55 protsenti ülemaailmsetest kaitsekulutustest.[50] Igal liikmesriigil on kohustus investeerida SKT-st riigikaitsesse vähemalt kaks protsenti[51], mis sõnastati 2006. aasta NATO Riia tippkohtumisel. 2014. aastal tegi seda vaid kolm alliansi liiget. USA kaitseministri Chuck Hageli eestvedamisel koostati 2014. aasta NATO Walesi tippkohtumisel uus deklaratsioon, milles liitlased nõustusid suurendama (kümne aasta jooksul) oma kaitsekulusid nõutava tasemeni.[52]USA kandis 2014. aastal NATO kaitsekulutuste raskust, moodustades peaaegu 73%[53].

2019. aastal ületasid kaitsekulutused USA-s, Bulgaarias, Kreekas, Ühendkuningriigis, Eestis, Lätis ja Leedus 2% SKP-st. Poolas, Türgis, Norras, Rumeenias, Prantsusmaal, Sowakeias ja Horvaatias jäid kaitsekulutused 1,55–2% vahele. Teiste liikmesriikide kulud jäid alla 1,55%.[54] Liikmesriikidest olid Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia jõudnud nii kaugele, et võtsid 2019. aastaks vastu riiklikud seadused kaitsekulutuste nõutava taseme kohta.[55]USA osa NATO kaitsekulutustes langes veidi, 70%-le.[53]

2021. aastal kulutasid 30 liikmesriigist vaid kuus, sealhulgas Kreeka, USA, Poola Ühendkuningriik, Läti ja Eesti kaitsele üle 2% oma SKT-st. 11 liikmesriiki investeerisid 1,5–2%. Ülejäänud 13 puhul olid kulutused 2021. aastal alla 1,5% SKT-st.[54] Briti endine kaitseminister Michael Fallon soovitab 2023. aasta mais suurendada liikmesriikide kaitse-eelarveid 2,5 protsendini SKTst, sealhulgas kärpida energiatoetusi ja pagulastoetusi.[56]USA osa NATO kaitsekulutustes jäi 70% juurde.[53]

2024. aastal ületas praegusest 32 liikmesriigist 23 2% piiri. Kaks riiki kulutasid kaitsele 1,5–2% SKTst. Ülejäänud 7 liikmesriiki jäid alla 1,5%.[54] Eurooplaste pingutuste ning Soome ja Rootsi liitumise tulemusena langes USA osakaal kogu kaitsekulutustes 64%-ni.[53]

NATO liikmesriikide kaitsekulutused 2024. aastal olid:[57][58]

liikmesriigis Kaitsekulutused

miljardites dollarites

Osakaal SKTst %
 Ameerika Ühendriigid 967,707 3,38
 Saksamaa 97,686 2,12
 Ühendkuningriik 82,107 2,33
 Prantsusmaa 64,271 2,06
 Poola 34,975 4,12
 Itaalia 34,462 1,49
 Kanada 30,495 1,37
 Türgi 22,776 2,09
 Holland 21,460 2,05
 Hispaania 21,269 1,28
 Rootsi 13,428 2,14
 Norra 10,606 2,20
 Taani 9,940 2,37
 Rumeenia 8,644 2,25
 Belgia 8,519 1,30
 Kreeka 7,684 3,08
 Soome 7,308 2,41
 Tšehhi 6,834 2,10
 Ungari 4,889 2,11
 Portugal 4,627 1,55
 Slovakkia 2,841 2,00
 Bulgaaria 2,325 2,18
 Leedu 2,300 2,85
 Horvaatia 1,624 1,81
 Eesti 1,437 3,43
 Läti 1,421 3,15
 Sloveenia 0,949 1,29
 Luksemburg 0,785 1,29
 Albaania 0,516 2,03
 Põhja-Makedoonia 0,353 2,22
 Montenegro 0,162 2,02

Sõjaline tegevus

muuda

Lisaks liikmete kaitsmisele sõjalise rünnaku korral on NATO osalenud ka konfliktide ohjeldamises mujal maailmas. Samuti toimub dialoog ja koostöö riikidega, mis ei ole NATO liikmed.

Bosnia ja Hertsegoviina

muuda

Bosnia sõda sai alguse 1992. aastal Jugoslaavia lagunemise tagajärjel. Halvenev olukord viis 9. oktoobril 1992 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni vastuvõtmiseni, millega määrati Bosnia ja Hertsegoviina keskosa kohale lennukeelutsoon, mida NATO hakkas jälgima 12. aprillil 1993 operatsiooniga Operation Deny Flight. 1993. aasta juunist kuni 1996. aasta oktoobrini lisandusid Jugoslaavia Liitvabariigi vastu suunatud relvaembargo ja majandussanktsioonide jõustamine merel. 28. veebruaril 1994 teostas NATO oma esimese lahinguaktsiooni, tulistades alla neli Bosnia serblaste lennukit lennukeelutsoonis.[59]

1995. aasta augustis pärast Srebrenicas toimunud genotsiidi algas kahenädalane NATO pommitamiskampaania Operation Deliberate Force Serbia Vabariigi armee vastu. Täiendavad NATO õhurünnakud aitasid lõpetada Jugoslaavia sõjad, mille tulemuseks oli Daytoni leping 1995. aasta novembris.[59]

Kosovo

muuda

Püüdes peatada Serbia presidendi Slobodan Miloševići juhitud aktsioone Kosovo albaanlastest tsiviilisikute vastu, võttis ÜRO Julgeolekunõukogu 23. septembril 1998 vastu resolutsiooni, milles nõuti relvarahu. Läbirääkimised USA erisaadiku Richard Holbrooke'i juhtimisel katkesid 23. märtsil 1999 ja ta andis asja üle NATO-le, mis alustas 78-päevast pommitamist 24. märtsil 1999.[60] Kampaaniat kritiseeriti selle õiguspärasuse ja tsiviilohvrite pärast. Milošević nõustus lõpuks rahvusvahelise rahuplaani tingimustega 3. juunil 1999, lõpetades Kosovo sõja. 11. juunil kiitis Milošević heaks ÜRO resolutsiooni, mille mandaadi alusel loodi Kosovos NATO juhitud rahvusvahelised rahuvalvejõud.[61]

Afganistan

muuda

2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud USA-s kutsusid esimest korda organisatsiooni ajaloos kasutama NATO põhikirja artiklit 5.[62] Üleskutse kinnitati 4. oktoobril 2001, kui NATO otsustas, et rünnakud on Põhja-Atlandi lepingu tingimuste kohaselt tõepoolest lubatud. Rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) juhtimine anti NATO-le üle 11. augustil ning see oli esimene kord organisatsiooni ajaloos, kui ta asus juhtima missiooni väljaspool Põhja-Atlandi piirkonda.[63]

ISAF-i ülesanne oli algselt kindlustada Kabul ja seda ümbritsevad alad Talibani, Al Qaeda ja teiste rühmituste rünnakute eest, et võimaldada luua Hamid Karzai juhitav Afganistani üleminekuadministratsioon. 2003. aasta oktoobris andis ÜRO Julgeolekunõukogu loa ISAF-i missiooni laiendamiseks kogu Afganistani territooriumil ning seejärel laiendati ISAF-i missiooni neljas põhietapis üle kogu riigi.[64] 31. juulil 2006 võttis ISAF üle sõjaliste operatsioonide korraldamise Afganistani lõunaosas USA juhitud terrorismivastaselt koalitsioonilt. 2012. aasta Chicago tippkohtumisel kiitis NATO heaks plaani lõpetada Afganistani sõda ja eemaldada riigist NATO juhitud ISAF-i väed.

Vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu 2014. aasta resolutsioonile anti juhtimine üle rahvusvahelisele mittesõjalisele missioonile Resolute Support Mission (RSM), mille eesmärk oli nõustada ja koolitada Afganistani julgeolekujõude, tagamaks riigile pikaajaline julgeolek kaitsekoostöölepingu egiidi all.[65] 14. aprillil 2021 ütles NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et allianss nõustus alustama oma vägede väljaviimisega Afganistanist 1. maiks.[66] Varsti pärast NATO vägede väljaviimise algust alustas Taliban pealetungi Afganistani valitsuse vastu, liikus kiiresti edasi ja piiras ümber pealinna Kabuli. Lääne vägede kaootilist lahkumist Afganistanist ja Afganistani valitsuse kokkuvarisemist on kirjeldatud kui suurimat ebaõnnestumist, mille NATO on oma asutamisest saadik üle elanud.[67]

Adeni laht

muuda

Alates 17. augustist 2009 saatis NATO oma sõjalaevad kaitsma mereliiklust Adeni lahes ja India ookeanis Somaalia piraatide eest. Ühtlasi aidati tugevdada piirkondlike riikide merevägesid ja rannavalvet. Operatsiooni kiitis heaks Põhja-Atlandi Nõukogu ja see hõlmas peamiselt USA sõjalaevu, kuigi kaasati veel mitme riigi laevu. Operatsioon Ocean Shield keskendus laevade kaitsmisele, mis jagasid Somaalias abi Maailma Toiduprogrammi missiooni raames. Operatsiooniga püüti heidutada piraate ning sundima neid lõpetama rünnakuid, samuti kaitsta kaubalaevu ja suurendada piirkonna üldist turvalisust.[68]

Muu tegevus

muuda

NATO humanitaarabioperatsioonid

muuda
  Pikemalt artiklis Euro-Atlandi katastroofiabi koordineerimiskeskus (EADRCC)

NATO rahutagamismissioonid

muuda

NATO raketikilbiprogramm

muuda

Juulis 2006 teatas NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer Euroopat kaitsva raketikilbi rajamise kavatsusest. 18. septembril 2006 sõlmiti esimesed lepingud raketikilbi komponente tootvate firmadega.

Raketikilbi eesmärgiks on Iraanist ja Põhja-Koreast tulevate raketirünnakute tõrjumine. Venemaa juhtkonna arvates on raketikilbi lepe suunatud Venemaa vastu ja on ähvardanud sõjaliste meetmetega raketikilbi rajamise korral Venemaa piiride lähedale.

20. augustil 2008 kirjutasid Ameerika Ühendriikide riigisekretär Condoleezza Rice ja Poola välisminister Radek Sikorski alla lepingule, millega Poola nõustus lubama oma pinnale Ameerika Ühendriikide globaalse raketitõrjesüsteemi komponente.[69] 2009. aastal teatas Ameerika Ühendriikide president Barack Obama siiski, et raketikilbi osi Poola ja Tšehhi Vabariigi territooriumile ei tule.[70] Uus plaan näeb hoopis ette Poola territooriumile AEGIS-e süsteemidega laevade paigutamise.[71]

NATO juhtimine ja struktuur

muuda
 
NATO praegune peasekretär Jens Stoltenberg (paremal) ja tema eelkäija Anders Fogh Rasmussen (vasakul) rääkimas Norra sõjaväelastega

NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu (North Atlantic Council, NAC), mille esimees ja organisatsiooni poliitiline juht on NATO peasekretär, kes koordineerib liikmesriikide tegevust, on organisatsiooni peamine kõneisik ning juhib NATO sekretariaadi tööd.

Peasekretär on ka:

Kui traditsiooniliselt valitakse peasekretäri ametisse Euroopa esindaja, siis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja määravad Ameerika Ühendriigid.

NATO liikmesriikide esindatus organisatsiooni tegevuses

muuda

NATO julgeolekualane koostöö

muuda
  • Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (NACC – North-Atlantic Cooperation Council), 1997. aastast Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC – Euro-Atlantic Partnership Council)
  • NATO individuaalne partnerluse tegevusplaan (IPAP – Individual Partnership action Plan)
  • Terrorismivastane võitlus (PAP-T – Partnership Action Plan Against Terrorism)
  • Kaitsereformide läbiviimine (PAP-DIB – Partnership Action Plan on Defence Institution Building)
  • NATO rahupartnerlusprogramm (PfP – Partnership for Peace)
  • NATO-Venemaa Alaline Ühendnõukogu (NRC – NATO-Russia Permanent Joint Council)
  • NATO-Ukraina Komisjon (NUC – NATO-Ukraine Commission)
  • liikmesuse tegevusplaan (MAP – Membership Action Plan) riikidele, kes soovivad arendada partnerlussuhted liitlassuheteks.[72]

NATO sõjaline väestruktuur

muuda

NATO sõjaline väestruktuur koosneb liikmesriikide alaliselt või kindla operatsiooni jaoks NATO käsutusse antud sõjalistest üksustest ja staapidest. NATO sõjaline juhtimisstruktuur katab strateegilise ja regionaalse tasandi ning on mõeldud eelkõige liikmesriikide eri väeliikide ühendoperatsioonide juhtimiseks, siis väestruktuuri koosseisu kuuluvad taktikalise tasandi staabid, mis on mõeldud ühe väeliigi operatsioonide juhtimiseks.

Väestruktuur koosneb kaht tüüpi üksustest: paiksed üksused (In-Place Forces, IPF) ja ümberpaigutatavad üksused (Deployable Forces, DF). Ümberpaigutatavad üksused on mõeldud kõigiks NATO operatsioonitüüpideks ja on valmis tegutsema kogu alliansi territooriumil ning ka väljaspool seda. Paiksed üksused on mõeldud kollektiivkaitse operatsioonideks oma riigi piirides või selle lähedal.

Väestruktuuri kuuluvad väeosad on grupeeritud vastavalt nende valmisolekule reageerimiseks:

  • Ümberpaigutatavad ehk mobiilsed üksuste tipus on väike hulk väga kõrges valmisolekus üksusi. Koos NATO kiirreageerimisjõududega (NATO Response Force, NRF) moodustavad need NATO esmase reaktsioonijõu, mille ülesandeks on kohene reageerimine mitmesugustes kriisisituatsioonides. See nn ekspeditsioonijõud on valmis operatsiooniks otsuse tegemise hetkest ja suudavad iseseisvalt tegutseda kuni 30 päeva.
  • Järgmises etapis kriisisituatsiooni eskaleerumisel asuvad tegevusse kõrgema valmisoleku jõud (High Readiness Forces, HRF), mis koosnevad maa-, mere- ja õhuväe üksustest, mis on kas kiirreageerimis- või alalises valmiduses kollektiivkaitseks (valmisolek 90 päeva), mida võidakse kasutada ka NATO liikmesriike mitteähvardavate ohtude tõrjumiseks. HRF koosseisu kuulub näiteks Saksa-Poola-Taani ühisformeering Kirdekorpus staabiga Szczecinis, kus teenivad ka Eesti kaitseväe ohvitserid.
  • Madalama valmisolekuga jõud (Forces at Lower Readiness, FLR), mille põhiülesandeks on HRF üksuste rotatsioon ja operatsiooni jätkamine kuni selle lõpuni.
  • Lisaks kiireks reageerimiseks ette valmistatud väeosadele kuuluvad NATO väestruktuuri ka pikaajalist ülesehitust nõudvad jõud (Long Term Build-up Forces, LTBF). Nende põhiülesandeks on tagada valmisolek suurearvulise väestruktuuri ülesehitamiseks suuremamahulise kollektiivkaitse operatsiooni tarvis. See annab NATO-le võimaluse sõjalise väestruktuuri oluliseks kasvatamiseks rahvusvahelise julgeolekukeskkonna muutumisel.
Väeüksuste eripäraks on, et üksusi komplekteeritakse mitme riigi allüksustest ja ka enamik nende jõudude staape on mitmeriigilised. Suurem osa NATO sõjalisest väestruktuurist on rahuajal liikmesriikide riiklikus käsuliinis ja nad allutatakse NATO sõjalisele juhtimisele konkreetse sõjalise operatsiooni tarbeks. Erandi moodustavad sõjaliste staapide isikkoosseis, osa integreeritud õhukaitsesüsteemist ja kõrgema valmisoleku jõud, mis juba rahuajal on antud NATO sõjalisse alluvusse.

NATO standardid

muuda
  • NATO Standardization Office (NSO)
  • Standardization Agreement (STANAG)
  • Laskemoon: 5,56×45mm NATO (väikerelvad); 7,62×51mm NATO (snaiperpüssid, kuulipildujad); 9×19mm NATO (püstolkuulipildujad); 12,7×99mm NATO (raskekuulipildujad).
  • Tulirelvad:

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ "Invocation of Article 5 confirmed"
  2. ↑ "Statement by the North Atlantic Council following meeting under article 4 of the Washington Treaty"
  3. ↑ Isby & Kamps Jr. 1985, Armies of NATO's Central Front, lk 13.
  4. ↑ "A short history of NATO". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. märts 2016. Vaadatud 12. mail 2015.
  5. ↑ "Protocol to the North Atlantic Treaty on the Accession of Greece and Turkey"
  6. ↑ Isby & Kamps Jr. 1985, Armies of NATO's Central Front, lk 13–14.
  7. ↑ "NATO the first five years 1949–1954"
  8. ↑ Baldwin, Hanson (28 September 1952). "Navies Meet the Test in Operation Mainbrace". New York Times: E7
  9. ↑ "Fast facts about NATO". CBC News. 6 April 2009.
  10. ↑ "West Germany accepted into Nato". BBC News. 9 mai 2011.
  11. ↑ Isby & Kamps Jr. 1985, Armies of NATO's Central Front, lk 15
  12. ↑ ""Emergency Call". Time. 30 september 1957". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2011. Vaadatud 12. mail 2015.
  13. ↑ Garret Martin, "The 1967 withdrawal from NATO – a cornerstone of de Gaulle's grand strategy?" Journal of Transatlantic Studies (2011) 9#3 pp 232–243.
  14. ↑ Wenger, Nuenlist & Locher 2007, pp. 67–69
  15. ↑ "Not Enough NATO In Afghanistan", Dowd, Alan (22 september 2009), CBS News
  16. ↑ Garthoff 1994, Détente and confrontation: American-Soviet relations from Nixon to Reagan, lk 659–661
  17. ↑ "NATO teataja: ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 12. mail 2015.
  18. ↑ Kremlin tears up arms pact with Nato. The Observer. Archived from the original on 31 August 2013.
  19. ↑ The Politics of 2 Percent: NATO and the Security Vacuum in Europe. Carnegie Europe. Archived from the original on 23 September 2018.
  20. ↑ Eichler, Jan (2021). NATO's Expansion After the Cold War: Geopolitics and Impacts for International Security. Springer Nature. pp. 34, 35. ISBN 9783030666415.
  21. ↑ Eesti NATO ühing: Kronoloogia
  22. ↑ Relations with the Republic of North Macedonia. NATO. Archived from the original on 10 March 2015.
  23. ↑ Leo Kunnas. Putin ja kindralstaap usuvad, et Venemaa jõuab relvajõud moderniseerida enne, kui NATO reageerida suudab Delfi, 22. veebruar 2015
  24. ↑ Sarkozy military plan unveiled. The Guardian. UK. Archived from the original on 7 March 2016.
  25. ↑ NATO uued reageerimisjõud said rohelise tule
  26. ↑ Diplomaatia: Karl A. Lamers: NATO roll on pärast külma sõda totaalselt muutunud
  27. ↑ What is NATO? NATO – Homepage. Archived from the original on 28 February 2022.
  28. ↑ Statement by the North Atlantic Council following meeting under article 4 of the Washington Treaty NATO Newsroom. 4 March 2014.
  29. ↑ The Politics of 2 Percent: NATO and the Security Vacuum in Europe. Carnegie Europe. Archived from the original on 12 July 2018.
  30. ↑ NATO’s military presence in the east of the Alliance. NATO. 28 March 2022.
  31. ↑ NATO Response Force deploys for first time. Axios. Archived from the original on 20 March 2022.
  32. ↑ 32,0 32,1 Eesti Sõjamuuseum: EKV 1991–
  33. ↑ 33,0 33,1 Riigikogu Toimetised: Väikeriigi sõjaline institutsioon – Eesti valikud 1991–1994
  34. ↑ Välisministeerium: Eesti ja NATO
  35. ↑ Eesti NATO ühing: Eesti liitumise kronoloogia
  36. ↑ Välisministeerium: Väike riik, suur laud – NATO välisministrite kohtumisest Tallinnas
  37. ↑ NATO opens new centre of excellence on cyber defence
  38. ↑ Kalev Stoicescu, eFP ja tFP – liitlaste kohalolek Ida-Euroopas, Sõdur: Eesti sõjandusajakiri, nr. 2, aprill 2019, lk 12-15
  39. ↑ Postimees: NATO liitlasväed jäävad Eestisse ka tulevaks aastaks
  40. ↑ Reporter: USA väed aabusid Ämarisse
  41. ↑ ERR uudised: Rõivas: Eesti on valmis võõrustama täiendavaid NATO vägesid
  42. ↑ Postimees: NATO kohalolek maksab Eestile üle kolme miljoni
  43. ↑ Galerii: hispaanlased andsid Eesti õhuruumi valvamise sakslastele üle
  44. ↑ Postimees: Eesti õhuruumi hakkavad valvama 11 miljoni eurosed radarid
  45. ↑ Liitlaste lahingugrupp Eestis, kaitseministeerium
  46. ↑ NATO põhjadiviisi staap, Kaitseväe peastaap
  47. ↑ Balti NATO staap liigub täieliku operatsioonivõime suunas, Kaitse kodu!, 22.01.2021
  48. ↑ Lätis alustas tööd NATO Põhjadiviisi staap, Kaitseministeerium, 8. märts 2019
  49. ↑ Põhjadiviis – kiire ja terav, Sõdur: Eesti sõjandusajakiri, nr. 2, aprill 2019, lk 8-11
  50. ↑ "TRENDS IN WORLD MILITARY EXPENDITURE, 2023" (pdf) (inglise). SIPRI. Vaadatud 11. juulil 2024.
  51. ↑ Vaata, kui paljud NATO riigid täidavad kahe protsendi nõuet Postimees, 28. veebruar 2014
  52. ↑ Wales Summit Declaration. Wales Summit Declaration.
  53. ↑ 53,0 53,1 53,2 53,3 "Defence Expenditure of NATO Countries (2014-2024)" (pdf). NATO.int (inglise). 18. juuni 2024. Vaadatud 11. juulil 2024.
  54. ↑ 54,0 54,1 54,2 "Defence Expenditure of NATO Countries (2014-2024)" (pdf). Nato.int (inglise). 18. juuni 2024. Vaadatud 11. juulil 2024.
  55. ↑ NATO’s Two Percent Guideline: A Demand for Military Expenditure Perspective. Defence and Peace Economics.
  56. ↑ The EU owes Ukraine an apology. The Sunday Telegraph. Yahoo News.
  57. ↑ "Defence Expenditure of NATO Countries (2014-2024)" (PDF). nato.int (inglise). 17. juuni 2024. Lk 8. Vaadatud 18. augustil 2024.
  58. ↑ "Defence Expenditure of NATO Countries (2014-2024)" (PDF). nato.int (inglise). 17. juuni 2024. Lk 9. Vaadatud 18. augustil 2024.
  59. ↑ 59,0 59,1 Between Threats and War: U.S. Discrete Military Operations in the Post-Cold War World. Stanford University Press.
  60. ↑ UN Kosovo mission walks a tightrope. BBC News.
  61. ↑ Kosovo Report Card. International Crisis Group. 28 August 2000.
  62. ↑ Creating common sense: getting NATO to Afghanistan. Journal of Transatlantic Studies.
  63. ↑ NATO takes historic step into Afghanistan. Al Jazeera. Reuters. 11 August 2003.
  64. ↑ ISAF Chronology Table. Nato.int. 13 November 2010.
  65. ↑ Nato ends combat operations in Afghanistan. Reuters. 21 May 2012.
  66. ↑ NATO to Cut Forces in Afghanistan, Match US Withdrawal. VOA News. 14 April 2021.
  67. ↑ Afghanistan takeover sparks concern from NATO allies. Deutsche Welle. 16 August 2021.
  68. ↑ Counter-piracy operations (2008-2016). 12 July 2016.
  69. ↑ CNN: "Poland, U.S. sign missile shield deal"
  70. ↑ Delfi: President Obama: meie uus raketikilp on parem
  71. ↑ Delfi: Pentagon soovib paigutada oma raketikilbi elemente Ukrainasse
  72. ↑ Holger Mölder, Julgeolekupartnerlus vallutab maailma Diplomaatia nr 12, september 2004

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=NATO&oldid=6710702"