Charles de Gaulle

Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjaväelasest ja riigimehest; lennukikandja kohta vaata artiklit Charles de Gaulle (lennukikandja).

Charles de Gaulle, umbes 1942

Charles André Joseph Marie de Gaulle [šarl andr'e žoz'ef mar'i dö gol] (Helifaili info Kuula , 22. november 1890 Prantsusmaa, Lille9. november 1970) oli Prantsuse sõjaväelane ja poliitik. Teise maailmasõja ajal oli ta prantsuse natsivastase vastupanuliikumise liider ning juhtis 1944–1946 Prantsusmaa Vabariigi ajutist valitsust, mille ülesandeks oli demokraatia taastamine Prantsusmaal. 1958 naasis ta pensionilt, pani aluse Prantsusmaa Viiendale Vabariigile ning valiti selle presidendiks.

Varasem elukäikRedigeeri

De Gaulle sündis industriaalses Lille'i regioonis katoliikliku ja traditsioonilise viielapselise pere kolmanda lapsena. Tema isa Henri de Gaulle oli riigiametnik ja hiljem jesuiitliku gümnaasiumi prantsuse, ladina ja vanakreeka keele ning ajaloo õpetaja. De Gaulle õppis Pariisis, Collège Stanislas' katoliiklikus erakoolis ja hiljem Saint-Cyr' sõjaväeakadeemias. Pärast akadeemia lõpetamist 1912. aastal liitus ta taas 33. jalaväerügemendiga, mida juhtis kolonel (ja tulevane marssal) Philippe Pétain. Esimese maailmasõja puhkedes 1914 saadeti tema rügement Dinanti alla sakslaste pealetungi takistama. Verduni lahingus sai ta 2. märtsil 1916 rünnakut juhtides haavata ning langes sakslaste kätte sõjavangi. Ta veetis 32 kuud sõjavangis, kus kirjutas oma esimese raamatu, Discorde chez l'ennemi, mis avaldati 1924. aastal. Vangis olles tutvus ta tulevase Punaarmee väejuhi Mihhail Tuhhatševskiga. Ta püüdis vanglast viis korda põgeneda, kuid kõik katsed ebaõnnestusid ning ta vabanes Esimese maailmasõja lõppedes 1918. 1922–1924 õppis ta Prantsuse kõrgemas sõjakoolis École de Guerre.

Teine maailmasõdaRedigeeri

Kui Saksamaa tungis 10. mail 1940 Prantsusmaa territooriumile, juhatas kolonel de Gaulle Maginot' liinil paiknevat 4. soomusdiviisi. Kuna sakslaste sõjaplaan nägi ette rünnakut Hollandi ja Belgia kaudu, oli 4. soomusdiviis esialgu tegevuseta. Esimest korda astus de Gaulle oma diviisiga lahingusse 17. mail 1940. 5. juunil määrati ta Prantsusmaa sõjaministri asetäitjaks, tema peamiseks ülesandeks oli tegevuse koordineerimine brittidega. 9. juunil lendas ta Londonisse, kus kohtus esimest korda Winston Churchilliga. 17. juunil 1940, kui oli ilmne, et Prantsusmaa on sõja kaotanud, põgenes de Gaulle koos Edward Spearsiga lennukiga Inglismaale, kus ta rajas 18. juunil vastupanuorganisatsiooni eksiilis, Vaba Prantsusmaa (mitte segamini ajada Prantsusmaa vastupanuliikumisega). Mõne aja pärast vandusid sellele truudust mõningad endised Prantsuse kolooniad Aafrikas, ent suur osa Prantsuse asumaadest jäi endiselt Vichy valitsuse võimu alla. Ajal, mil Prantsusmaa oli sakslaste poolt okupeeritud, toetas de Gaulle Prantsusmaa vastupanuliikumist, esinedes tihti raadios ja saavutades rahva seas laialdase tuntuse ja poolehoiu. Kui Briti-Ameerika liitlasväed Prantsusmaa 1944. aasta suvel vabastasid, sai de Gaulle'ist ajutise valitsuse juht.

Neljanda Vabariigi poliitikRedigeeri

Oktoobris 1945 toimunud valimiste järel moodustas de Gaulle valitsuse, kuid astus 20. jaanuaril 1946 ootamatult tagasi ja asus kirjutama oma sõjamälestusi. 1947. aasta aprillis naasis ta poliitikasse ja asutas partei Rassemblement du Peuple Français, mis sai 1951. aasta kohalikel valimistel 40% häältest.1953. aasta mais taandus ta taas tegevpoliitikast, partei lõpetas 1955. aastal tegevuse. 29. mail 1958. aastal määras Prantsuse president René Coty de Gaulle'i peaministriks. Soovides Euroopa Majandusühenduses vähendada brittide mõju, hoolitses de Gaulle Prantsusmaa Neljanda Vabariigi lõpus selle eest, et Rooma leping Prantsusmaal täielikult rakendataks. Tema tingimuseks peaministriameti vastuvõtmisel oli Neljanda Vabariigi põhiseaduse ümber kirjutamine. Uus põhiseadus võeti vastu 28. septembril 1958 toimunud rahvahääletusel ning sellega loodi Viies Vabariik.

Viienda Vabariigi presidentRedigeeri

Detsembris 1958 valis Prantsusmaa valimiskogu de Gaulle presidendiks, ametisse astus ta 1959. aasta jaanuaris. Detsembris 1965 valiti ta tagasi teiseks seitsme aasta pikkuseks ametiajaks, kuid 28. aprillil 1969 astus ta ametikohalt tagasi.

AlžeeriaRedigeeri

De Gaulle'i presidendiks saades oli parasjagu käimas Alžeeria iseseisvussõda (1954–1962). 1959 pakkus ta Alžeeriale enesemääramisõigust, mille Prantsusmaa ja Alžeeria kodanikud 1961 peetud referendumitel heaks kiitsid. 1962 saavutas de Gaulle relvarahu ning Alžeeria kuulutas end iseseisvaks. Vaid mõne kuu jooksul lahkus seejärel Alžeeriast enam kui 900 000 Pied-Noir'i, Alžeerias sündinud prantsuse kolonistide ja teiste eurooplaste järeltulijat. Sõja tulemuseks oli Prantsuse koloniaalimpeeriumi järglase Prantsuse Liidu (Union française) asendamine Prantsuse Rahvaste Ühendusega (Communauté française) 1958. aastal, mis lakkas juba 1960. aastate esimesel poolel sisuliselt funktsioneerimast, kuigi ametlikult eksisteeris kuni 1995. aastani.

VälispoliitikaRedigeeri

23. novembril 1959 Strasbourgis peetud kõnes, ütles de Gaulle: Oui, c'est l'Europe, depuis l'Atlantique jusqu'à l'Oural, c'est toute l'Europe, qui décidera du destin du monde ("Jah, see on Euroopa, Atlandist Uuraliteni, terve Euroopa, mis otsustab maailma tuleviku." Järgmise kümne aasta jooksul kordas ta seda mõtet oma kõnedes sageli. Tema nägemus Euroopa tulevikust vastandus Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi "atlantitsismile" ning ta soovis näha Euroopat maailma kolmanda suurjõuna Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel. De Gaulle arvas, et Suurbritannia (keda ta nimetas sageli "USA Trooja hobuseks") liitumine Euroopa Majandusühendusega looks Ameerika Ühendriikidele ja NATOle võimaluse Euroopa poliitikas kaasa rääkida. Sel põhjusel blokeeris de Gaulle kaks korda, 1963 ja 1967, Suurbritannia avaldust Majandusühenduse liikmeks astuda (viimane võetigi liikmeks alles 1973, selleks ajaks oli de Gaulle presidendiametist lahkunud.)

MajandusRedigeeri

De Gaulle viis läbi rahareformi ja tema juhtimisel sai Prantsusmaast tuumariik.Vahetult Teise maailmasõja järel olid nii Saksamaa kui Prantsusmaa majandus olnud väga kehvas seisus, kuid pärast Marshalli plaani hakkas olukord paranema ning De Gaulle'i valitsus eesotsas peaminister Georges Pompidouga hakkas läbi viima põhjalikke investeeringuid energeetikasse, transporti ja töötlevasse tööstusesse. Valitsus sekkus tugevalt majandusse omalaadse vabaturumajanduse ja riigi suunatud majanduse kombinatsiooni ehk dirigismi raames. See tõi kaasa suure majandusliku ja demograafilise kasvu riigis. Olulisemateks projektideks olid Marseille sadam (millest sai peagi Euroopa kolmas ja Vahemere esimene), Caravelle (Airbusi eelkäija) ja Concorde'i lennukite ehitamine, autotööstuse laiendamine eesotsas riigi omanduses oleva Renault'ga ning Pariisi ühendamine teiste piirkondadega kiirteede ehitamise kaudu. 1964. aastal, esimest korda viimase saja aasta jooksul, ületas Prantsuse sisemajanduse kogutoodang Suurbritannia oma. Ajaperioodi 1945–1974 kutsutakse Prantsusmaal nostalgiliselt Trente Glorieuses ("Kolmkümmend hiilgavat aastat").

Euroopa MajandusühendusRedigeeri

Euroopa Majandusühenduse nurgakiviks pidas de Gaulle ennekõike Prantsusmaa ja Saksamaa koostööd ning ta oli esimene Prantsuse riigipea pärast Napoleoni, kes tegi riigivisiidi Saksamaale. Marshalli plaani üks tingimusi oli olnud, et abi saavad riigid koordineerivad omavahel majandustegevust ja toorainete jagamist. Kõige olulisemaks tooraineks olid teras ja süsi ning Prantsusmaa eeldas, et saab kvaliteetset Ruhri sütt Saksamaalt reparatsioonina. Ühendriigid aga ei lubanud seda, kartes Versailles' rahulepingu järgse rahulolematuse kordumist (viimane oli osaliselt olnud Teise maailmasõja põhjustajaks.) Tänu Prantsuse riigimeeste Robert Schumani ja Jean Monnet' ning Lääne-Saksamaa juhi Konrad Adenaueri tööle hakkasid vastuolud kahe riigi vahel vähenema ning koos Itaalia ja Beneluxi riikidega loodud Euroopa Söe- ja Teraseühendusest sai 1957. aasta Rooma lepingu järel Euroopa Majandusühendus. De Gaulle isiklikult ei mänginud uue organisatsiooni loomisel olulist rolli ning ta oli vastu ühenduse teiste liikmete plaanidele liikuda osalise poliitilise integratsiooni suunas. 1965. aasta juulis algatas ta kuus kuud kestnud boikoti Majandusühenduse institutsioonidele, et Prantsusmaa ettepanekud äsjaloodud ühise põllumajanduspoliitika (CAP) finantseerimise osas vastu võetaks. Vaatamata kohatistele poliitistele erimeelsustele olid de Gaulle'il Konrad Adenaueriga head suhted, mille tipuks oli 1963. aastal sõlmitud Élysée leping Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Adenauer omakorda pidas USA toetust väga oluliseks ja pidas hoolikalt silmas, et Ühendriigid ei arvaks, nagu võiks äsjaloodud ühendus kuidagi Ameerikale vastanduda.

IsiklikkuRedigeeri

Charles de Gaulle abiellus Yvonne Vendroux'ga (1900–1979) 7. aprillil 1921 Notre-Dame de Calais' kirikus. Neil oli kolm last: Philippe (sündinud 1921), Élisabeth (1924–2013), kes abiellus kindral Alain de Boissieuga ja Anne (1928–1948). Anne'l oli Downi sündroom ja ta suri 20-aastaselt kopsupõletikku.

Charles de Gaulle'il oli vanem vend Xavier (1887–1955) ja õde Marie-Agnes (1889–1983) ning kaks nooremat venda, Jacques (1893–1946) ja Pierre (1897–1959).

AustusavaldusedRedigeeri

Tema järgi on nimetatud Prantsusmaa suurim lennujaam, Pariisi Charles de Gaulle'i lennujaam. Samuti on tema järgi nimetatud lennukikandja. Samuti kannavad paljud tänavad ja avalikud hooned nii Prantsusmaal kui mujal maailmas Charles de Gaulle'i nime.

KirjandusRedigeeri

Tema teosedRedigeeri

  • La Discorde Chez l'Ennemi (1924)
  • Histoire des Troupes du Levant (1931)
  • Le Fil de l'Épée (1932)
  • Vers l'Armée de Métier (1934)
  • La France et son Armée (1938)
  • Trois Études (1945)
  • Mémoires de Guerre
    • I köide – L'Appel 1940–1942 (1954)
    • II köide – L'Unité, 1942–1944 (1956)
    • III köide – Le Salut, 1944–1946 (1959)
  • Mémoires d'Espoir
    • I köide – Le Renouveau 1958–1962 (1970)
  • Discours et Messages
    • I köide – Pendant la Guerre 1940–1946 (1970)
    • II köide – Dans l'attente 1946–1958 (1970)
    • III köide – Avec le Renouveau 1958–1962 (1970)
    • IV köide – Pour l'Effort 1962–1965 (1970)
    • V köide – Vers le Terme 1966–1969 (1970)

VälislingidRedigeeri