Versailles' rahu

Disambig gray.svg  See artikkel räägib Esimese maailmasõja lõpetanud Versailles' rahulepingust; teiste lepingute kohta vaata lehelt Versailles' leping (täpsustus)

Versailles' rahuleping on 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaa pealinnas Pariisis Versailles' lossi Peeglisaalis sõlmitud leping, mis jõustus 10. jaanuaril 1920 ning mis lõpetas esimese maailmasõja.

Versailles' lossi osa, kus kirjutati alla rahulepingule.
Versailles' rahulepingu allkirjastamine.

Rahuleping allkirjastati päeval, mil möödus viis aastat esimese maailmasõja vallandanud ertshertsog Franz Ferdinandi atentaadist. Lepinguga lõpetati 11. novembril 1918 sõlmitud ja Compiègne'i vaherahuga alanud rahuprotsess.

Vasakult: Suurbritannia peaminister David Lloyd George, Itaalia peaminister Vittorio Orlando, Prantsusmaa peaminister Georges Clemenceau, Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson.

Pariisi rahukonverentsRedigeeri

Rahulepingu tingimused valmistati ette Pariisi rahukonverentsil (18. jaanuar 191921. jaanuar 1920), mille kutsusid kokku sõja võitnud Antandi riigid. Konverentsist võttis osa 27 riiki, sõjast varem lahkunud Nõukogude Venemaad sinna ei kutsutud. Saksamaa lubati koos liitlastega rahuläbirääkimistele alles pärast lepinguprojektide valmimist. Tähtsamad küsimused otsustati Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA delegatsiooni juhtide salajastel läbirääkimistel. Nende sõna oli rahulepingu sõlmimisel ka kõige kaalukam. Kõigi kolme soov oli rahu saavutada, kuid nad ei jõudnud selles üksmeelele.

  • USA president Woodrow Wilson soovis õiglast rahu, mille ta oli kavandanud oma 14 teesis. Ta soovis demilitariseerimist, enesemääramisõigust Ida-Euroopa riikidele ja Rahvasteliidu loomist, kus kõik riigid saaksid probleeme lahendada rahumeelselt, ilma sõjata;
  • Suurbritannia peaminister David Lloyd George soovis Saksamaad õiglaselt karistada ja nõuda sisse sõjakulusid, samuti säilitada Suurbritannia kontroll merede üle ning laiendada Briti impeeriumi;
  • Prantsusmaa peaminister Georges Clemenceau soovis Saksamaad Prantsusmaale sissetungi eest põhjalikult karistada– ta väitis, et on "20 miljonit sakslast liiga palju" – ning nõrgestada, et riik sissetungi kunagi enam ei kordaks. Tema soov oli Saksamaalt Reinimaa annekteerimine või 30 aastaks okupeerimine, samuti nõudis ta ränka reparatsiooni sõjakulude hüvitamiseks. Lloyd George ei pooldanud seda plaani, teades, et nii võib Saksamaa mõne aasta pärast uuesti sõja kuulutada. Reinimaa okupeerimist ei pooldanud ei Wilson ega ka Lloyd George, sest nad kartsid, et see võib Prantsusmaad Mandri-Euroopas ülearu tugevdada. Kompromiss oli aga Reinimaa demilitariseerimine. Clemenceau arusaama järgi olid USA ja Suurbritannia Prantsusmaa ees eelisseisundis – "Ameerika on kaugel ja ookeaniga kaitstud, ning isegi Napoleon ei suutnud Inglismaad puudutada. Teie olete mõlemad kaitstud, meie mitte." Rahu lõppversiooniga polnud rahul ka marssal Ferdinand Foch, Antandi vägede ülemjuhataja. Ta väitis, et "See pole rahu, see on 20-aastane vaherahu." Nii juhtuski – teine maailmasõda algas kõigest 20 aastat ja 64 päeva peale rahulepingu sõlmimist.

Pariisi rahukonverentsi käigus valmistati ette 5 rahulepingut Saksamaa ja tema liitlastega.

Versailles' rahulepingu tingimusedRedigeeri

Rahulepingu järgi loovutas Saksamaa oma piirialad, mistõttu riigi territoorium vähenes kaheksandiku võrra. Okupeeriti Reini jõe vasak kallas ja 50 km laiune vöönd paremast kaldast, kuhu moodustati demilitariseeritud tsoon (vt Reinimaa okupeerimine).Saksamaa piirialad jagunesid alljärgnevalt:

Peale selle pidi Saksamaa tunnistama Austria, Tšehhoslovakkia ja Poola iseseisvust. Asumaad, mille loovutamise järel loodi Rahvasteliidu mandaat, jagati suurriikide vahel:

Saksamaal kaotati sõjaväekohustus ja riigil sõjaväel ei tohtinud olla suuri sõjalaevu, allveelaevu, lahingulennukeid, tanke ega raskeid kahureid. Armee tohtis koosneda kuni 100 000 mehest, vabatahtlikke võis olla kuni 15 000. Sõjasüüdlaseks kuulutamise tõttu pidi Saksamaa teistele riikidele tekitatud kahjude eest reparatsiooni maksma (223 miljardit kuldmarka).

Rahulepingu jõustumineRedigeeri

Rahulepingule kirjutasid alla 26 riigi ja sõja kaotanud Saksamaa esindajad. Hiina keeldus alla kirjutamast.

USA, Ecuador ja Hidžaz ei ratifitseerinud 28. juunil 1919 alla kirjutatud Versailles' rahulepingut.

Rahulepingu rikkumisedRedigeeri

25. augustil 1921 sõlmis USA Saksamaaga separaatrahu lepingu, hiljem sõlmiti sarnaseid lepinguid ka Saksamaa esimese maailmasõja liitlastega.

1924 koostatud Dawesi plaani alusel määrati reparatsiooni summaks 21 miljardit kuldmarka (2 miljardit aastas). Koostatud plaan võimaldas Saksamaal majanduse arendamiseks 800 miljonit kuldmarka laenu saada, 1929. aastal täiendati maksmise korda Youngi plaaniga. Saksamaa venitas reparatsioonimaksetega kuni 1931. aastani, mil loobus nende maksmisest Herbert Hooveri moratooriumi alusel.

1935. kehtestas Saksamaa üldise sõjaväekohustuse.

1936. aastal viis väed Reini jõe demilitariseeritud tsooni.

1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat, muutes sellega Versailles' rahulepingu kehtetuks, ning algatas teise maailmasõja.

Teised rahulepingudRedigeeri

VälislingidRedigeeri