Vikipeedia

Dirigism

Dirigism (prantsuskeelsest sõnast diriger, 'suunama') on majanduslik doktriin, mida iseloomustab tugev riigi suunav mõju turumajandusele. Dirigism osutab kapitalistliku majanduse süsteemile, kus riigil on majandusasjades oluline suunav, mitte pelgalt regulatiivne roll.[1]

Majandusliku doktriinina on dirigism laissez-faire'i printsiibi otsene vastand, rõhutades riigi sekkumise positiivset rolli tootmise ebatõhususe ja turutõrgete piiramisel. Dirigistlik poliitika hõlmab sageli indikatiivset planeerimist, riigi suunatud investeerimist ja turuinstrumentide (maksude ja dotatsioonide) kasutamist.

Termin võeti kasutusele II maailmasõjale järgnenud aastatel, et kirjeldada Prantsusmaa majanduspoliitikat, mida iseloomustasid kolm tunnust: riiklik investeeringute suunamine, majanduse indikatiivne planeerimine turumehhanismi täiendamiseks ja riigiettevõtete loomine Prantsusmaa majanduse jaoks strateegilistes sektorites. Need tegevused tõid kaasa enneolematu majandusliku ja demograafilise kasvu, mille järgi hakati kogu perioodi kutsuma nimega Trente Glorieuses ('kolmkümmend hiilgavat [aastat]').

Terminit "dirigism" on hiljem kasutatud ka muu sarnast poliitikat rakendanud majanduse klassifitseerimiseks. Neist tuntuimad on neli Aasia tiigrit ja Hiina Rahvavabariigi majandus.[2] Sellega on seotud ka riigikapitalismi mõiste.

Tänapäevast majandust võib iseloomustada kui dirigistlikku majandust. Näiteks võib riik toetada uuringuid ja uue tehnoloogia väljatöötamist, teha riigihankeid (eriti militaarvaldkonnas) või kasutada riiklikke uurimisinstituute.[3]

Dirigism Prantsusmaal muuda

Enne II maailmasõda oli Prantsusmaa majandussüsteem suhteliselt killustunud kapitalistlik süsteem. Paljud väikesed ettevõtted, mis olid sageli pereettevõtted, ei olnud dünaamilised ja tõhusad võrreldes Saksamaa ning Ameerika Ühendriikide suurte tööstusettevõtete ühendustega. II maailmasõda mõjus Prantsusmaale laastavalt. Lennukipommid ja sabotaaž hävitasid raudteed ning tööstushooned, mille võttis oma valdusse Natsi-Saksamaa. Sõjajärgset Prantsusmaad ootas ees pikaaegne talongimajandus nii, nagu seda rakendati Suurbritannias. Lisaks kaotasid mõned Prantsuse äri- ja poliitikamaastiku sektorid autoriteedi, sest nad olid teinud koostööd sakslastest okupantidega.

Poliitilisest kuuluvusest hoolimata püüdsid sõjajärgse Prantsusmaa valitsused leida viisi majanduse ratsionaalseks ja tõhusaks arenguks. Selle kaugem eesmärk oli leida vaste Ameerika Ühendriikide kõrgelt ja tehnoloogiliselt arenenud majandusele. Prantsusmaa dirigismi väljakujunemine langes ühele ajale meritokraatliku tehnokraatia väljakujunemisega: eliitkoolist École nationale d'administration sai riik tipptasemel ametnikke ja tööstuse juhtivatele positsioonidele määrati korpuse Corps des mines riiklikud insenerid ning teised kõrgkoolis École polytechnique hariduse saanud isikud.

Aastatel 1945–1975 oli Prantsusmaal enneolematu majanduskasv (keskmiselt 5,1%) ja demograafiline plahvatus, mis tõi kaasa väljendi Trente Glorieuses ('Kolmkümmend Hiilgavat [aastat]').

Dirigismil läks väga hästi Charles de Gaulle'i ja Georges Pompidou juhitud parempoolsete valitsuste ajal. Sellal nähti seda poliitikat kui keskteed Ameerikas kasutusel olnud riigi vähese sekkumisega poliitika ja Nõukogude Liidu täieliku riigikontrolliga poliitika vahel. Aastal 1981 valiti presidendiks sotsialist François Mitterrand, kes lubas suuremat riiklike ettevõtete osakaalu majanduses, ja tema valitsus riigistas seejärel peagi tööstusettevõtteid ja pankasid. Ent esialgsed halvad majandustulemused sundisid valitsuse 1983. aastal dirigismist lahti ütlema ja alustama uut rigueur-ajastut (tõlkes 'karmus'). Kuigi dirigismi ei ole soosinud ka järgmised valitsused, on mõned selle tunnused Prantsusmaal endiselt alles.

Indikatiivne planeerimine muuda

Prantslaste põhiline majanduslik tööriist dirigistlikul perioodil oli indikatiivne planeerimine, mille aluseks olid plaanikomisjonis (Commissariat général du plan) välja töötatud plaanid. Indikatiivsel planeerimisel kasutati eri stiimuleid, et mõjutada nii avalikke kui ka eraviisilisi tegijaid käituma optimaalsel viisil. Plaan toimis ka optimaalsete investeeringute üldiste suunistena. Kogu selle perioodi jooksul ei lakanud Prantsusmaa siiski olemast kapitalistlik majandus, mida viisid edasi kapitali koondumine, kasumit maksimeeriv ettevõtlus ja turul põhinev vahetoodete jaotamine.

Vastupidi endises idablokis rakendatud Nõukogude Liidu tüüpi kesksele planeerimisele, kus majanduslik planeerimine asendas turu loomuliku jagunemise ja rakendas tootmisega seotud tegureid siduva plaani järgi, ei omanud Prantsusmaal riik kunagi rohkemat kui vaid väikest osa tööstusest ning ei püüdnud turge planeerimisega asendada. Dirigismi idee oli täiendada ja parandada turu tõhusust kaudse planeerimise kaudu, et pakkuda turuosalistele paremat teavet. Dirigismi peetakse plaanimajanduse vastandiks, sest viimane püüab asendada tootmise ja investeerimise turul põhineva jaotumise tootmise jaoks siduva plaaniga, mida väljendatakse füüsiliste koguste ühikutes.

Riigi omandus muuda

Kuna enne II maailmasõda oli Prantsusmaa tööstus fragmenteerituse tõttu nõrk, soosis sealne valitsus pärast sõda ühinemisi ja suurte riigitoetusega tööstusühenduste moodustamist.

Kaks valdkonda, kus Prantsusmaa valitsus soovis suuremat kontrolli saada, olid infrastruktuur ja transpordisüsteem. Riigi omanduses olid muu hulgas riiklik raudtee-ettevõte SNCF, riiklik elektriettevõte EDF, riiklik maagaasiettevõte GDF ja riiklik lennukompanii Air France. Telefoniettevõte France Télécom ja postiteenistus La Poste tegutsesid ühise juhtimise all (Postes, télégraphes et téléphones). Selle asemel et enamiku kiirteede ehitamist ise hallata, otsustas valitsus anda selle üle eraosalusega ettevõtetele. Muud valdkonnad, kus Prantsusmaa valitsus majandusellu vahetult sekkus, olid kaitse-, tuuma- ja kosmosetööstus (nt ettevõte Aérospatiale).

Seda arengut iseloomustas volontarisme – veendumus, et raskusi (nt sõjajärgne laostumine, loodusvarade puudus) on võimalik tahtejõu ja leidlikkuse abil ületada. Näiteks mõeldi pärast 1973. aasta naftakriisi välja ütlus "meil Prantsusmaal ei ole küll naftat, kuid meil on ideid". Volontarisme rõhutas moderniseerimist ja tõi kaasa riigi ambitsioonikad plaanid. Selle trendi näidete hulka kuuluvad tuumaenergia ulatuslik kasutamine (tuumaenergia annab ligikaudu 80% Prantsusmaal tarbitavast elektrienergiast), varajane massidele mõeldud online-süsteem Minitel ja kiirraudteede võrgustik TGV.

Teisi dirigistlike joontega majandussüsteeme muuda

Ungari ajaloolane Iván T. Berend kirjeldab oma 2005. aasta raamatus "20. sajandi Euroopa majandusajalugu" majanduslikku dirigismi kui fašistlikele majandustele omast aspekti.[4] Ent Benito Mussolini, António de Oliveira Salazari, Francisco Franco ja Adolf Hitleri rajatud fašistlikud süsteemid kujutasid endast eri filosoofiliste käsituste kombinatsiooni. Need süsteemid hõlmasid muuhulgas rahvuslust, autoritarismi, militarismi, korporatismi, kollektivismi, totalitarismi ja antikommunismi.[5]

Prantsusmaa ülemeredepartemangudes toimib dirigism kui laissez-faire kapitalismiga konfliktis olev poliitilis-majanduslik süsteem. See motiiv on mõjutanud näiteks ka Liibanoni ja Süüriat kolonialismijärgse perioodi jooksul.[6]

Ida-Aasia n-ö tiigrite majandusi on mõnikord iseloomustatud kui dirigistlikke majandusi, sest riik mängis arenguga seotud planeerimise ja investeeringute suunamisel olulist rolli. Dirigismi ilminguid on kirjeldatud ka India puhul, kus riigil on näiteks täielik kontroll ja omandiõigus raudteede üle. Lisaks on Indias riigil suurim kontroll ja osalus panganduses, kindlustuses, energiatööstuses ning nafta- ja gaasitööstuses; samuti on riigil märkimisväärne kontroll telekommunikatsiooni, sadamate ja laevandusega seotud tööstusharude üle.[7][8][9][10]

Vaata ka muuda

Dirigismi või sarnast poliitikat rakendavaid majandussüsteeme muuda

Viited muuda

  1. ↑ dirigisme | Definition of dirigisme in US English by Oxford Dictionaries. Vaadatud 25.05.2013.
  2. ↑ Models of dirigisme in East Asia: perspectives from Eastern Europe, by Dragsbæk Schmidt, Johannes. 1996. Between Western Europe and East Asia, p. 196-216. ISBN 0333666046.
  3. ↑ Mariana Mazzucato (25.06.2013). "The Myth of the "Meddling" State". Public Finance International. Vaadatud 05.01.2014.
  4. ↑ Iván T. Berend, An Economic History of Twentieth-Century Europe, Cambridge University Press, 2005, p. 93
  5. ↑ Baker, David (2006). "The political economy of fascism: Myth or reality, or myth and reality?". New Political Economy. 11 (2): 227–250. DOI:10.1080/13563460600655581.
  6. ↑ The Daily Star – 'Youssef Chaitani's 'Post-Colonial Syria and Lebanon' chronicles the history of division between the neighbors', 17 October 2007
  7. ↑ "Energy Statistics 2017" (PDF). mospi.nic.in. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29.04.2017. Vaadatud 28.04.2017.
  8. ↑ D'Silva, Jeetha (01.09.2007). "India growth story is attracting talent from govt establishments". Mint. Vaadatud 11.01.2011.
  9. ↑ "About Us". Official webpage of the Shipping Corporation of India. Originaali arhiivikoopia seisuga 06.11.2007. Vaadatud 03.06.2009.
  10. ↑ [1], Sovereign guarantee for all policies issued by LIC will continue.

Lisalugemist muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Dirigism&oldid=6229145"