Vikipeedia

Daytoni leping

Bosnia ja Hertsegoviina rahu üldine raamleping, tuntud ka kui Daytoni leping, Daytoni kokkulepe või Daytoni rahuleping on Ameerika Ühendriikides Ohio osariigis Daytoni lähedal Wright-Pattersoni õhuväebaasis sõlmitud rahukokkulepe, mis valmis 21. novembril 1995[1] ja allkirjastati ametlikult 14. detsembril 1995 Pariisis. Need kokkulepped tegid lõpu kolm ja pool aastat kestnud Bosnia sõjale, mis oli osa Jugoslaavia sõdadest.

Sõdivad pooled leppisid kokku rahus ja ühtses suveräänses riigis, mida tuntakse Bosnia ja Hertsegoviina nime all, mis koosneb kahest osast, peamiselt serblastega asustatud Serblaste Vabariigist ning peamiselt horvaatide ja bosnialastega asustatud Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioonist.

Lepingut on kritiseeritud ebatõhusate ja kohmakate poliitiliste struktuuride loomise ning eelmise sõja etnilise puhastuse juurdumise eest.[2][3]

Läbirääkimised ja allkirjastamine

muuda
Video Daytoni lepingu allkirjastamisest

Kuigi Daytoni kokkuleppe põhielemendid pakuti rahvusvahelistel läbirääkimistel välja juba 1992. aastal,[4] algatati need läbirääkimised pärast ebaõnnestunud eelnevaid rahupüüdlusi ja -kokkuleppeid, 1995. aasta augustis Horvaatia sõjalist operatsiooni Torm ja selle tagajärgi, valitsuse sõjalist pealetungi Serblaste Vabariigi vastu, mis viidi läbi paralleelselt NATO operatsiooniga Deliberate Force. 1995. aasta septembris ja oktoobris survestasid Kontaktrühma kogunenud maailmariigid (eriti USA ja Venemaa) kolme poole juhte kokkuleppe läbirääkimistel osalema; Lõpuks valiti toimumispaigaks Dayton, Ohio.[5]

Kõnelused algasid põhipunktide ülevaatamisega, mida USA esitles riikliku julgeoleku nõuniku Anthony Lake'i juhitud meeskonnaga Londonis, Bonnis, Pariisis ja teistes Euroopa riikides 10.–14. augustil 1995. Peatuste hulka kuulus ka Sotši, et konsulteerida Venemaa välisministri Andrei Kozõreviga. Lake'i meeskonna töö võttis üle eraldi USA agentuuridevaheline rühm, mida juhtis abivälisminister Richard Holbrooke ja kes pidas läbirääkimisi Balkani liidritega nende pealinnades.[6] Holbrooke'i meeskond viis augustist oktoobrini läbi viis intensiivset läbirääkimisvooru,[7] sealhulgas lühikesed konverentsid Genfis ja New Yorgis, mille tulemusena võtsid osapooled vastu kokkuleppe põhimõtted vastavalt 8. ja 26. septembril.[8]

Daytoni konverents toimus 1.–21. novembrini 1995. Peamised osalejad piirkonnast olid Serbia Vabariigi president Slobodan Milošević (kellele Bosnia serblased olid varem volitanud oma huve esindama), Horvaatia president Franjo Tuđman ning Bosnia ja Hertsegoviina president Alija Izetbegović koos välisministri Muhamed Šaćirbegiga.[9]

Rahukonverentsi juhtisid USA välisminister Warren Christopher ja läbirääkija Richard Holbrooke koos kahe kaasesimehega – Euroopa Liidu eriesindaja Carl Bildti ja Venemaa välisministri esimese asetäitja Igor Ivanoviga. USA delegatsiooni põhiosaline oli kindral Wesley Clark. Ühendkuningriigi meeskonna juht oli Välis- ja Rahvaste Ühenduse büroo poliitiline direktor Pauline Neville-Jones. Ühendkuningriigi sõjaline esindaja oli kolonel Arundell David Leakey. Paul Williams töötas rahvusvahelise avaliku õiguse ja poliitika töörühma (PILPG) kaudu läbirääkimiste ajal Bosnia valitsuse delegatsiooni õigusnõustajana.

Holbrooke rääkis "tohutust raskusest kaasata Bosnia valitsus tõsistele läbirääkimistele".[10]

Turvaline koht valiti selleks, et eemaldada kõik osapooled oma mugavustsoonist, ilma milleta oleks neil vähe stiimulit läbirääkimisteks; vähendada nende võimet pidada läbirääkimisi meedia kaudu; ning majutada turvaliselt üle 800 töötaja ja saatja. Eriti oluline oli piirata osalejate võimet pidada läbirääkimisi meedia kaudu. Holbrooke tahtis ennetada poseerimist ajakirjandusse varajaste leketega.

 
Täieliku ja ametliku lepingu allkirjastamine Pariisis.

Pärast parafeerimist Ohios Daytonis 21. novembril 1995[1] sõlmiti täielik ja ametlik leping Pariisis 14. detsembril 1995[11] ning selle tunnistajaks olid Hispaania peaminister Felipe González, Prantsusmaa president Jacques Chirac, USA president Bill Clinton, Ühendkuningriigi peaminister John Major, Saksamaa kantsler Helmut Kohl ja Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin.

Sisu

muuda
 
Serblaste perekonnad lahkuvad oma kodudest 1995. aasta Daytoni lepingu eeskirjade tõttu.[12] Pilt tehtud Modriča linna lähedal Bosnia kirdeosas

Lepingu peamine eesmärk on edendada rahu ja stabiilsust Bosnias ja Hertsegoviinas ning toetada piirkondlikku tasakaalu endises Jugoslaavias ja selle ümbruses (artikkel V, lisa 1-B).[13]

Lepiti kokku Bosnia ja Hertsegoviina praeguses poliitilises jaotuses ja valitsemisstruktuuris. Selle põhikomponent oli üksustevahelise piirijoone piiritlemine.[14]

Bosnia ja Hertsegoviina riik koosneb Bosnia-Hertsegoviina Föderatsioonist ja Serblaste Vabariigist. Bosnia ja Hertsegoviina on terviklik riik, vastandina konföderatsioonile; Ühtegi üksust või üksusi ei saa Bosniast ja Hertsegoviinast eraldada, välja arvatud juhul, kui see toimub nõuetekohase juriidilise protsessiga. Kuigi see on väga detsentraliseeritud, säilitab see siiski keskvalitsuse koos roteeruva osariigi eesistumise, keskpanga ja konstitutsioonikohtuga.[13][15]

Leping volitas paljusid rahvusvahelisi organisatsioone lepingu komponente jälgima ja rakendama. NATO juhitud IFOR vastutas lepingu sõjaliste aspektide rakendamise eest ja lähetati 20. detsembril 1995, võttes üle UNPROFORi väed. Kõrge esindaja büroole anti ülesandeks tsiviilõiguslik rakendamine. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ülesandeks oli korraldada esimesed vabad valimised 1996. aastal.[13]

Territoriaalsed muutused

muuda
 
Bosnia, horvaatide ja serblaste sõjalised alad 1995. aastal enne Daytoni rahulepingu allkirjastamist
 
Territoriaalsed muutused.
 
Bosnia ja Hertsegoviina poliitiline jagunemine pärast Daytoni kokkulepet.

Enne lepingu sõlmimist kontrollisid Bosnia serblased umbes 46% Bosniast ja Hertsegoviinast (23 687 km2), bosnialased 28% (14 505 km2) ja Bosnia horvaadid 25% (12 937 km2).

Bosnia serblased said tagasi suured mägialad (4% Bosnia horvaatidelt ja mõned väikesed alad bosnialastelt), kuid nad pidid loovutama Sarajevo ja mõned olulised Ida-Bosnia/Hertsegoviina positsioonid. Nende territooriumi osakaal kasvas 49%-ni (48%, kui jätta välja Brčko piirkond; 24 526 km2).

Bosnialased said suurema osa Sarajevost ja mõned olulised positsioonid Bosnia ja Hertsegoviina idaosas, samas kui nad kaotasid vaid natuke alasid Ozreni mäel ja Lääne-Bosnias. Nende osakaal kasvas 30%-ni. Suur osa sõjaeelsetest bosnialaste (ja bosnia horvaatidega) asustatud maadest jäid Bosnia serblaste kontrolli alla.[16]

Bosnia horvaadid andsid enamuse (4% Bosnia ja Hertsegoviina territooriumidest) tagasi Bosnia serblastele (9% tänasest Serblaste Vabariigist) ja taganesid seejärel ka Una-Sana Donji Vakufist (Kesk-Bosnias). Posavina alade väike laienemine (Odžak ja osa Domaljevaci) ei muutnud tõsiasja, et pärast Daytoni kontrollisid Bosnia horvaadid vaid 21% Bosniast ja Hertsegoviinast (10 640 km2), võrreldes enam kui 25%-ga enne Daytonit. Üks tähtsamaid Bosnia horvaatide alasid (Posavina koos Bosanski Brodi, Bosanski Šamaci, Derventaga) jäi Bosnia horvaatide kontrolli alt välja.[13]

Serblaste Vabariigi kontroll

muuda
  • Umbes 89,5% (22 059 km2) oli Bosnia serblaste kontrolli all
  • Umbes 9% (2117 km2) tänastest Serblaste Vabariigi aladest olid Bosnia horvaatlaste vägede kontrolli all; peamiselt Šipovo, Petrovaci, Istočni Drvari, Jezero, Kuprese omavalitsustes ja osa Banja Luka vallast.
  • Umbes 1,5% (350km2) tänastest Serblaste Vabariigi aladest olid Bosnia vägede kontrolli all, peamiselt mõned külad Ozrenis (Doboj ja Petrovo), Lääne-Bosnia (Krupa na Uni ning osa Novi Gradist ja Oštra Lukast).

Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni kontroll

muuda
  • Umbes 53% (13 955 km2) oli bosnialaste kontrolli all.
  • Umbes 41% (10 720 km2) oli Bosnia horvaatide kontrolli alla.
  • Umbes 6% (1435 km2) oli Bosnia serblaste kontrolli all.

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 "Dayton Peace Accords on Bosnia". US Department of State. 30. märts 1996. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. mai 2011. Vaadatud 19. märtsil 2006.
  2. ↑ Levene, Mark (2000). "The Limits of Tolerance: Nation–State Building and What It Means for Minority Groups". Patterns of Prejudice. 34 (2): 19–40. DOI:10.1080/00313220008559138. Consider, instead, one contemporary parallel, Bosnia: the degree to which the international community via the Owen-Vance plan, or even the later Dayton accord, actively promoted or endorsed the destruction of a multi-ethnic society; the degree to which it helped to facilitate the creation of a greater Serbia or an enlarged Croatia; the degree to which it was, at the very least, an accessory after the fact to both 'ethnic cleansing' and sub-genocide.
  3. ↑ Malik, John (2000). "The Dayton Agreement and Elections in Bosnia: Entrenching Ethnic Cleansing through Democracy". Stanford Journal of International Law. 36: 303.
  4. ↑ Munich All Over Again?
  5. ↑ Ferid Muhic (16. detsember 2015). "What was achieved and what to expect?" (inglise). Al Jazeera Studies. Vaadatud 1. mail 2024.
  6. ↑ Latal, Srecko (1. oktoober 1995). "U.S. Envoy Presses Ahead With Balkan Shuttle Diplomacy". Associated Press. Vaadatud 14. juunil 2021.
  7. ↑ Hartwell, Leon (15. oktoober 2019). "Conflict Resolution: Lessons from the Dayton Peace Process". Negotiation Journal. 35 (4): 443–469. DOI:10.1111/nejo.12300.
  8. ↑ "The General Framework Agreement for Peace in Bosnia and Herzegovina. Annex 4" (PDF) (inglise). Organization for Security and Co-operation in Europe. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. veebruar 2024. Vaadatud 1. mail 2024.
  9. ↑ Ivo Komšić (2016). "The Dayton Agreement. Chapter from the author's The Survived Country – Dividing Bosnia and Herzegovina: Who, When, Where (Zagreb: Synopsis, 2013)" (inglise). Spirit of Bosnia. Vaadatud 1. mail 2024.
  10. ↑ Pinfari, Marco (2013). Peace Negotiations and Time Deadline Diplomacy in Territorial Disputes. Routledge. Lk 124.
  11. ↑ "Dayton Accords". US Department of State. 30. märts 1996. Vaadatud 5. mail 2014.
  12. ↑ "Bosnia-Hercegovina: A Failure in the Making: Human Rights and the Dayton Agreement". www.hrw.org. Vaadatud 13. detsembril 2022.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 Cannon, P., The Third Balkan War and Political Disunity: Creating A Cantonal Constitutional System for Bosnia-Herzegovina, Jrnl.
  14. ↑ Dayton Peace Agreement
  15. ↑ Bosnia's bitter, flawed peace deal, 20 years on
  16. ↑ "THE LAW ON THE CONFIRMATION OF THE GENERAL FRAMEWORK AGREEMENT FOR PEACE IN BOSNIA AND HERZEGOVINA". demo.paragraf.rs. Vaadatud 13. detsembril 2022.

Lisalugemist

muuda
  • Allcock, John B., Marko Milivojevic jt. Konflikt endises Jugoslaavias: entsüklopeedia (1998)
  • Caplan, R., 2000. "Daytoni kokkuleppe hindamine: Bosnia ja Hertsegoviina rahu üldise raamlepingu struktuurilised nõrkused". Diplomacy and Statecraft, 11(2), lk. 213–232.
  • Chollet, Derek. Tee Daytoni kokkulepeteni (Palgrave Macmillan, New York, 2005). väljavõte
  • Chollet, Derek H. ja Samantha Power. Rahutu ameeriklane: Richard Holbrooke maailmas (Public Affairs, 2011).
  • Curran, Daniel, James K. Sebenius ja Michael Watkins. "Kaks teed rahuni: vastandades George Mitchelli Põhja-Iirimaal Richard Holbrooke'iga Bosnias ja Hertsegoviinas". Läbirääkimiste ajakiri 20.4 (2004): 513–537. võrgus
  • Daalder, I.H., 2014. Daytoni jõudmine: Ameerika Bosnia-poliitika kujundamine . Brookingsi institutsiooni ajakirjandus.
  • Goodby, J.E., 1996. "Kui sõda võitis: Bosnia rahuplaanid enne Daytonit". Rahvusvahelised läbirääkimised, 1(3), lk. 501–523.
  • Parish, M., 2007. "Daytoni protektoraadi hääbumine. Bosnia kriisi sees: dokumendid ja analüüs". Journal of Intervention and Statebuilding, 1, lk. 11–23.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Daytoni_leping&oldid=6674504"