Prantsusmaa president
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Prantsusmaa president (prantsuse keeles Président de la République française), täpsemalt Prantsuse Vabariigi President, on Prantsusmaa valitud riigipea.
| Prantsusmaa president | |
|---|---|
 Prantsusmaa embleem | |
 Presidendi lipp | |
| Tüüp | riigipea |
| Residents | Élysée palee |
| Ametiaja kestus | viis aastat |
| Moodustatud | 4. novembril 1848 |
| Esimene täitja | Napoleon III |
| Veebileht | http://www.elysee.fr |
.jpg)
Prantsusmaa viiest vabariigist neljas on olnud presidendid riigipead. Seega on Prantsuse presidentuur vanim Euroopas alates selle eksisteerimisest mis tahes kujul.
Iga vabariigi konstitutsioonis on presidendi võim, funktsioon ja kohustused ning suhted Prantsusmaa valitsustega olnud erinevad.
Prantsusmaa valitsemissüsteemi kohta detailsemalt vaata artiklist Prantsusmaa valitsus.
Prantsusmaa president on ka ex officio Andorra kaasvürst ja Auleegioni ordu suurmeister.
Ajalugu
muudaPresidendi ametikoha loomine kerkis päevakorda 1830. aasta Juulirevolutsiooni ajal, kui seda pakuti Gilbert du Motier de La Fayette'ile, kuid ta loobus prints Louis-Philippe I kasuks, kellest sai kuningas. Teise Vabariigi ajal loodi valitav presidendi ametikoht, presidendiks valiti Louis-Napoléon Bonaparte, kuni ta 1851. aastal tegi riigipöörde ja kuulutas end keiser Napoleon III-ks. Kolmanda Vabariigi algusaastail oli presidendi ametikoht ka suure mõjuvõimuga, kuna 1875. aasta põhiseaduse ajal olid tugevad rojalistlikud jõud, loodeti, et presidendiks saab kas (Orléansi või Bourboni) dünastia esindaja, kes kuulutanuks Prantsusmaa põhiseaduslikuks monarhiaks. Kuid 1876. aasta valimistel võidutsesid vabariiklased, mispeale saatis president Patrice de Mac Mahon 1877. aastal parlamendi laiali ja korraldas uued valimised, kuid enamus jäi vabariiklastele ning rojalistid jäid alla ka bonapartistidele. Mac Mahoni järglane presidenditoolil, Jules Grévy aga lubas mitte kasutada oma õigust parlamendi laialisaatmiseks ja nii panigi aluse Kolmanda vabariigi parlamentaarsele süsteemile, mis kehtis järgmised 80 aastat. Ka teise maailmasõja järel loodud Neljas Vabariik oli parlamentaarne, president täitis siis tseremoniaalset rolli. Charles de Gaulle soovis aga suuremat presidendivõimu, mispeale ta Neljanda Vabariigi viimase peaministrina korraldas põhiseaduse ümberkirjutamise, millega pandi alus tänasele poolpresidentaalsele Viiendale Vabariigile.
Valimine
muudaEsimesed Viienda Vabariigi presidendivalimised toimusid 21. detsembril 1958. Kuna de Gaulle'i idee presidendi otsevalimisest kohtas vastuseisu vasakpoolsete poliitikute hulgas, kes kartsid neobonapartismi, toimus esimene valimine 81 764-liikmelise valimiskoguga, kuhu kuulusid parlamendiliikmed, ülemereterritooriumite parlamendid ning kümned tuhanded linnapead, aselinnapead, linnavolikogude liikmed. Valimised võitiski de Gaulle, kes sai 62 394 häält 79 470-st (78,51%).
De Gaulle'i nägemustes tuli aga president otse rahva poolt valida, kuna rahva poolt otse valitud president vähemalt poolte kehtivate häältega andnuks presidendiametile rahva silmis suurema legitiimsuse ja staatuse kui valimiskogu poolt valitud president ning seega ka suurema poliitilise mõjuvõimu. Seepeale pani ta presidendivalimiste küsimuse rahvahääletusele 28. oktoobril 1962, mis 62.3-37.7 heaks kiideti. 5. ja 19. detsembril 1965 toimusidki esimesed Viienda Vabariigi presidendi otsevalimised, mille võitis taas de Gaulle. Algselt oli presidendi ametiaja pikkus seitse aastat, kuid 2000. aasta referendumiga vähendati see viiele. Jacques Chirac oli viimane seitsmeks aastaks valitud president, seda 1995. aastal, 2002. aastal valiti ta viieks aastaks.
Algselt ei olnud ametiaja piiranguid, seega oleks François Mitterrand saanud uuesti kandideerida ka 1995. aastal ja Jacques Chirac 2007. aastal kolmandaks ametiajaks, kumbki aga ei teinud seda. 23. juulil 2008 põhiseaduslike muudatustega saab president ametis olla kaks järjestikust ametiaega. Mitterrand ja Chirac on ainsad presidendid, kes on ametis olnud kaks täisametiaega (Mitterrand 14, Chirac 12 aastat). Nemad koos de Gaulle'i ja Emmanuel Macroniga on ainsad, kes on tagasi valitud.
Presidendivalimised toimuvad kahes voorus, et tagada, et president võidaks alati absoluutenamusega. Tavaliselt ei võida esimeses voorus ükski kandidaat absoluutenamust, mispeale toimub teine voor kahe kõige rohkem hääli saanud kandidaadi vahel, välja jäänud kandidaadid annavad siis oma toetuse ühele kahest kandidaadist.
Presidendikandidaadiks kvalifitseerimiseks on vaja saada vähemalt 500 valitud ametniku allkirjad. Neid nimetatakse parrainages ehk sponsorluseks. Sponsorid võivad olla:
- Rahvuskogu või Senati liikmed;
- Prantsusmaa kodanikud, kes on Prantsusmaalt valitud Euroopa Parlamendi saadikuks;
- Piirkondade ja departemangude nõukogude liikmed;
- Korsika assamblee, Lyoni metropoli nõukogu, Prantsuse Guajaana, Martinique'i ja Prantsuse Polüneesia assamblee, Saint-Barthélemy, Saint-Martini, Saint-Pierre ja Miqueloni territoriaalnõukogu, Uus-Kaledoonia provintsiassamblee, Wallise ja Futuna territoriaalassamblee ja Pariisi linnanõukogu liikmed;
- Linnapead ning Pariisi, Lyoni ja Marseille linnaringkondade meerid;
- Välismaal elavate Prantsusmaa kodanike assamblee (Assemblée des Français de l'étranger) liikmed;
- Prantsuse Polüneesia president ja Uus-Kaledoonia valitsuse president.
Need ametnikud peavad olema vähemalt kolmekümnest departemangust või ülemeredepartemangust või -piirkonnast, lisaks võivad allkirjad ühest departemangust või ülemeredepartemangust või -piirkonnast moodustada maksimaalselt 10% kõigist.
Üks ametnik saab korraga anda oma allkirja vaid ühele kandidaadile ja ainult ühe korra, isegi siis kui ta on korraga mitmes ametis. Allkiri on lõplik, seda hiljem enam muuta ei saa.[1]
Presidendi võim
muudaViies Prantsuse Vabariik on poolpresidentaalne süsteem. Erinevalt paljudest teistest Euroopa presidentidest on Prantsuse president üpris suure võimuga. Kuigi on olemas Prantsusmaa peaminister ja parlament, kes jälgivad suuremat osa tegelikust seadusloomest, omab Prantsuse President märgatavat mõjuvõimu. President hoiab kõige vastutusrikkamat ametikohta ja ületab tähtsuselt kõiki teisi poliitikuid.
Kuigi Viiendas Vabariigis on mitmikmandaadid tavalised, siis presidendile rakendub piirang: president ei või oma ametiaja jooksul teenida mitte ühelgi teisel ametikohal. Kuigi president on korraga ka Andorra kaasvürst, siis praktikas saadab president Andorrasse oma isikliku esindaja.
Kokkuvõte
muudaPresidendi suurim võim on tema võime valida Prantsusmaa peaminister. Siiski, kuna ainult Prantsuse Rahvusassambleel on võim vabastada valitsus, peab president nimetama peaministri, kellel on assamblee enamuse toetus.
- Kui assamblee enamusel on vastupidised poliitilised vaated kui presidendil, viib see poliitilise vabaabieluni. Sel juhul on presidendi võimu vähendatud, kuna rohkem de facto võimu läheb peaministrile ja Rahvusassambleele ja pole otse presidendile omistatud. Seda on ette tulnud kolm korda: aastatel 1986 kui president François Mitterrand (sotsiaaldemokraat) oli sunnitud ametisse nimetama konservatiiv Jacques Chiraci (kuni 1988), 1993, kui Mitterrand nimetas ametisse konservatiiv Édouard Balladuri (kuni 1995) ja 1997, kui konservatiivne president Chirac pidi ametisse nimetama sotsiaaldemokraat Lionel Jospini (kuni 2002).
- Kui assamblee enamus on presidendi poolel, on presidendil palju aktiivsem roll ja ta võib tegelikult juhtida valitsuse poliitikat. Peaminister on siis presidendi isiklik valik ja tema saab kergesti asendada, kui valitsus muutub ebapopulaarseks. Seda on varasemate presidentide poolt ka kasutatud.
Alates 2002. aastast kestab nii presidendi kui ka assamblee mandaat viis aastat ja valimised toimuvad koos. Seega on "vabaabielu" tõenäosus väike.
Presidendi võimu ulatus:
- President avaldab seadused.
- Presidendil on väga piiratud seiskava veto õigus: ta võib nõuda seaduse veelkordset lugemist assambleel, kuid vaid korra seaduse kohta.
- President võib seaduse enne väljakuulutamist ka Prantsusmaa Konstitutsioonikohtule ülevaatamiseks anda.
- President võib Rahvusassamblee laiali saata.
- President võib teatud tingimustel, mille hulgas on peaministri või assamblee nõusolek, lepingud või teatud tüüpi seadused rahvahääletusele panna.
- President sõjaväe ülemjuhataja.
- President võib käsutada tuumarelva kasutamist.
- President nimetab peaministri, kuid ei saa teda tagasi kutsuda. Peaministri nõusolekul nimetab ta ja kutsub tagasi teisi ministreid.
- President nimetab enamuse ametnikke (valitsuse nõusolekul).
- President nimetab teatud Konstitutsioonikohtu liikmed.
- President võtab vastu välissaadikuid.
- President võib armu anda (kuid mitte amnestiat) süüdimõistetud kriminaalidele; president võib ka vähendada kriminaalkaristusi. See oli üliolulise tähtsusega, kui Prantsusmaal kehtis veel surmanuhtlus: surmamõistetud kriminaalid võisid üldiselt paluda, et president asendaks nende surmanuhtluse eluaegse vangistusega.
Kõik presidendi otsused peab viseerima ka peaminister, väljaarvatud Rahvusassamblee laialisaatmine.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Loi n° 62-1292 du 6 novembre 1962 relative à l'élection du Président de la République au suffrage universel" (prantsuse). Vaadatud 23.10.2022.