Ida-Pakistan
Ida-Pakistan oli aastatel 1955–1971 Pakistani provints. Enne One Unit Policyt oli selle nimi Ida-Bengal. See piirnes India, Myanmari ja Bengali lahega. Idapakistanlasi kutsuti ka pakistani bengallasteks. Et eristada Ida-Pakistani India Lääne-Bengali osariigist (India Bengalist) kutsuti seda ka Pakistani Bengaliks.
|
Ida-Pakistan East Pakistan পূর্ব পাকিস্তান مشرقی پاکستان 1955–1971 | |||||
.svg) | |||||
| Osa | Pakistani provints | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Kuberner |
Amiruddin Ahmad (1955–1956) A. K. Fazlul Huq (1956–1958) Zakir Husain (1958–1960) Ghulam Faruque Khan (1962–1969) Abdul Motaleb Malik (1971) | ||||
| Pealinn | Dacca | ||||
| Peamised keeled | Bengali | ||||
| Rahaühik | Pakistani ruupia | ||||
| |||||
.svg)
Provints nimetati Ida-Pakistaniks peaminister Mohammad Ali Bogra One Unit Policy raames. Aastal 1956 jõustunud põhiseadusega sai Pakistani Dominioonist Pakistani Islamivabariik ehk monarhia asendati vabariikliku süsteemiga. Aastatel 1956–1957 oli Pakistani peaminister bengali poliitik Huseyn Shaheed Suhrawardy ning riigi esimene president oli bengallane Iskander Mirza. Aastal 1958 toimunud riigipöördega tuli võimule kindral Ayub Khan. Khan kukutas Mirza ning hakkas uue presidendina demokraatiameelseid jõude maha suruma. Aastal 1962 vastu võetud põhiseadusega kaotati üldine valimisõigus. Aastaks 1966 oli opositsioonijuhiks saanud Sheikh Mujibur Rahman, kelle kuue punkti liikumine võitles autonoomia ja demokraatia eest. Aastal 1969 toimusid Ida-Pakistanis rahutused, mis aitasid kaasa kindral Khani tagasiastumisele samal aastal. Tema asemel sai presidendiks kindral Yahya Khan, kes kehtestas kaitseseisukorra. Aastal 1970 korraldas Yahya Khan Pakistani esimesed üldvalimised, mille võitis partei Awami Liiga. Teiseks tuli Pakistani Rahvapartei. Võimul olnud hunta ei tunnustanud valimiste tulemusi ning uuesti algasid rahvarahutused. Lisaks vallandusid valimistulemuste mittetunnustamisest Bangladeshi vabadussõda ja Bangladeshi genotsiid.[1] Ida-Pakistani provints lõi India abiga emamaast lahku ning sellest sai Bangladeshi Rahvavabariik.
Ida-Pakistani seadusandlik võim kuulus Ida-Pakistani provintsiassambleele, strateegiliselt olulise asukoha tõttu kuulus provints Kagu-Aasia Lepingu Organisatsiooni. Aastatel 1960–1965 oli aastane majanduskasv keskmiselt 2,6%. Kuigi lõviosa Pakistani ekspordiartiklitest toodeti Ida-Pakistanis, investeeris keskvalitsus suure osa välisabist Lääne-Pakistani. Ida-Pakistani arengusse aitas kaasa president Ayub Khan, kelle võimu ajal ehitati näiteks Kaptai tamm. Tema ajal asutati Chittagongis nafta rafineerimistehas Eastern Refinery Limited. Dacca (Dhaka) kuulutati Pakistani teiseks pealinnaks ning sinna plaaniti kolida riigi parlament. Dhaka parlamendihoone projekteerimiseks palgati Eestis sündinud arhitekt Louis Kahn.[2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "Special report: The Breakup of Pakistan 1969-1971". Dawn. Pakistan. 23. september 2017.
- ↑ "National Assembly Building of Bangladesh". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. oktoober 2022. Vaadatud 6. jaanuaril 2022.