Sanskritikeelne kirjandus

India kirjanduse vanima kihistuse moodustavad veedade usundi religioossed tekstid. Olulisimate sanskritikeelsete teoste hulka kuuluvad veedad (1300–500 eKr), upanišadid (umbes 700–500 eKr) ja kaks mahukat eepost "Mahābhārata" ja "Rāmājana". Tekstid käsitlevad hinduismi mütoloogiat ja usundiga seotud teemasid. Lisaks loodi sanskriti keeles palju muid olulisi teoseid religiooni, filosoofia, poliitika ja teaduse alal.

Veedakirjanduse tuum on neli veedat. Tähtsaim neist on Rigveda, mille vanimad osad pärinevad tõenäoliselt 15.–13. sajandist eKr. See koosneb rohkem kui tuhandest hümnist, milles aarja preesterluuletajad ülistavad vägevaid jumalaid ja nende tegusid või kutsuvad neid appi.

Veedadele lisanduvad braahmanad, milles räägitakse veedade usundi keerulistest ohvritalitustest.

Aranjakad ja upanišadid sisaldavad ohverdamismüstikat ning esoteerilisi ja filosoofilisi vaateid.

Veedakirjandusele lisandusid suutrad – käsiraamatud, mis aforismide või väga lühikeste reeglite kujul käsitlevad preestrite tarbeks eriteadusi, näiteks foneetikat, grammatikat ja rituaale.

Veedade ajastu lõpus umbes 6. sajandil eKr toimusid suured poliitilised, ühiskondlikud ja usulised muutused, millest sai alguse hinduism. Veedade usund jäi tagaplaanile ja veedatekstid kaotasid oma algse tähtsuse, kuigi need jäid hinduismi pühakirjadeks. Hinduismis omandasid tähtsuse nii varajase hinduismi ajal tekkinud tekstid kui ka need, mis loodi hiljem hinduismi eri suundade raames. Veedakirjandusele kõige lähemal on dharmašaastrad, mis käsitlevad muu hulgas eri seisuste usulisi ja ühiskondlikke kohustusi, kuninga ülesandeid, kohtumõistmist ja poliitikat. Tähtsaim dharmašaastra on "Manu seadmuseraamat", mis praegu tuntud kujul pärineb arvatavasti 2. sajandist pKr. Väga populaarne on ulatuslik tekstide rühm puraanad, mille tekkeaeg on 4.–14. sajand pKr.

Kui veedakirjandus peegeldab preestrite valitsevat rolli, siis kaks suurt eepost "Mahābhārata" ja "Rāmājana" annavad tunnistust ühiskonna struktuuri muutumisest. Nendes on esiplaanil kuningavõim ja sõdalastest aadel. "Mahābhārata" on tekkinud ajavahemikus 3. sajandist eKr 3. sajandini pKr. See on jutustus hõimuvaenust, mille tegevusse on sisse põimitud jutustusi kuningatest ja kangelastest. Üheks selle osaks on kuulus õpetuspoeem "Bhagavadgītā". "Rāmājana", mille peategelane on jumalik kangelane Rāma, omandas lõpliku kuju tõenäoliselt 1. sajandil pKr. Need kaks eepost on India mahukaimad luuleteosed ning kuuluvad hinduistliku mütoloogia tähtsaimate allikate hulka.

Valmide ja muinasjuttude kogumikke koostati usuliseks otstarbeks juba ammu. Samuti loodi neid meelelahutuslikel eesmärkidel või selleks, et anda õpetust riigiasjades. Kuulsaim India valmikogumik on "Pantšatantra", mis pärineb arvatavasti esimestest sajanditest pKr. Sel teosel on olnud suur mõju ka Euroopa valmidele. "Pantšatantra" üks hilisem töötlus on "Hitopadeša". Üks tuntumaid muinasjutukogumikke on "Šukasaptati".

Indialastel on iidsest ajast olnud tung oma vaimseid tegevusi süsteemi panna. Sellest kalduvusest on sündinud käsiraamatud veedade usundi preestritele. Klassikalisel ajajärgul tegutsesid koolid, mis süstemaatiliselt tegelesid kõigi teadmisharudega, nagu näiteks grammatika, poeetika, õigusteadus, filosoofia, poliitika, erootika (tuntud on Vātsjājana "Kaamasuutra") ja loodusteadused.

Üks sanskritikeelse klassikalise kunstluule eeldusi oli keelenormide fikseerimine. Klassikalise sanskriti kodifitseerimisel etendas tähtsaimat osa grammatik Pānini (umbes 6. sajand eKr), kes oma grammatikas analüüsis geniaalse valemisüsteemi abil läbi keele kõik küljed. Muidugi analüüsiti ka luulekunsti. Kuulsaimad luuleteoreetikud olid Bhāmaha (7. sajand), Dandin (7.–8. sajand) ja Ānandavardhana (umbes 850). India klassikalise esteetika kaks põhimõistet on rasa (õieti 'maitse', siin 'meeleolu') ja alaṃkārā 'kaunistus'. Rasa tähistab meeleolusid, mis tuleb lugejal või vaatajal esile kutsuda, et ta elaks sisse tunnetesse, mida luuletuses või näidendis väljendatakse. "Kaunistusi" ehk stiili- ja kõnekujundeid kirjeldatakse teoreetilistes töödes väga üksikasjalikult. Tähtsamate kujundite seas on võrdlus (upamā), metafoor (rūpaka), hüperbool (atiśayokti) ja sõnamäng (śleṣa).

Indialased peavad "Rāmājanat" oma esimeseks kunsteeposeks. Seal kasutatakse palju stiilikujundeid, mis on hilisemas kunstluules väga olulised. Esimene oluline eepik on budistlik luuletaja Ašvaghoša (2. sajand). Hinnatuim sanskriti ilmalik luuletaja (eepik ja lüürik) ja näitekirjanik, klassikalise ajajärgu suurim kirjanik on Kālidāsa (3.–4. sajand), kelle luule on tuntud oma tundlike loodus- ja armastuskirjeldustega. Tema näidenditest on säilinud ainult kolm: "Mālavikāgnimitram", "Vikramorvaśīyam" ja "Abhijñānaśākuntalam", mis põhineb "Mahābhārata" jutustusel. Paljud Kālidāsast hilisemad eepikud panid liiga palju rõhku teoreetikute täpsele järgimisele, mis ei tulnud kunstilisest küljest kasuks. Suured eepikud pärast Kālidāsat olid Kumāradāsa ja Bhatti, kes elasid 7. sajandi paiku. Nende eepilise luule aines on Rāma legend. Samal ajal tegutsesid Bhāravi ja Māgha, kes kasutasid "Mahābhārata" ainest.

Tähtsamad lüürikud pärast Kālidāsat olid Bhartrihari (7. sajand), Amaru (8. sajand) ja Bilhana (11. sajand). Džajadeva (12. sajand) teos "Gītagovinda" on lüürika ja dramaatika vahepealne.

Klassikalised sanskritikeelsed romaanid on proosateosed, mis on stiililiselt lähedased eepilisele luulele. Nende sisu ei ole aga enamasti võetud mitte religioossest pärimusest, vaid muinasjuttudest. Tähtsamad autorid on Dandin, Subandhu (7.–8. sajand) ja Bānabhatta (7. sajand).

Klassikalise India näitekirjanduse žanreid tegelasi, süžeesid jms on põhjalikult käsitletud teoreetilistes teostes. Tuntuim õpik on Bharata Muni "Nāṭyaśāstra", mis praegusel kujul pärineb arvatavasti 6. sajandist. Tähtsamad näitekirjanikud on Bhāsa (4. sajand või varem), Kālidāsa, Harša (7. sajand) ja Bhavabhūti (7.–8. sajand).