Seitsmeaastane sõda
Seitsmeaastane sõda oli aastail 1756–1763 Euroopas, Põhja-Ameerikas, Indias ja Lääne-Aafrikas peetud sõda, milles osalesid praktiliselt kõik Euroopa olulisemad riigid.
| Seitsmeaastane sõda | |||
|---|---|---|---|
 Preisi-Vene sõjategevus Euroopas | |||
| Toimumisaeg | 1756–1763 | ||
| Toimumiskoht |
Euroopa ja Põhja-Ameerika Groß-Jägersdorfi lahing (1757) Zorndorfi lahing (1758) Palzigi lahing (1759) Kunersdorfi lahingu (1760) | ||
| Territoriaalsed muudatused | Euroopas, Põhja-Ameerikas, Indias ja Lääne-Aafrikas | ||
| Osalised | |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Põhja-Ameerika kolooniates toimunud Inglise-Prantsuse ja indiaanisõja (1754–1763) tõttu kartis Suurbritannia kuningriik Prantsuse sissetungi Hannoveri, mille valitseja oli personaaluniooni alusel, Suurbritannia ja Iirimaa kuningas ning Hannoveri kuurvürst George II. Georg II August moodustas liidu oma nõo, Brandenburgi-Preisi valitseja Preisimaa kuninga Friedrich Suurega, kombineerides Põhja-Ameerika konflikti Brandenburgi-Preisi–Austria kolmanda Sileesia või seitsmeaastase sõjaga (1756–1763).
Sõjategevus EuroopasRedigeeri
Sõda algas 17. (28) augustil 1756 Preisimaa kuningriigi kallaletungiga Saksimaa kuurvürstiriigile, Venemaa keisririigi liitlasele. Samal aastal ründas Prantsuse laevastik Vahemerel Suurbritannia vägesid ja vallutas Minorca saare. 1757. aasta suvel tungisid prantslased Hannoveri ja alistasid Hastenbecki lahingus Georg II Augusti poja Cumberlandi hertsogi Wilhelm Augusti, kes juhatas Inglise-Hannoveri väge, ning ajasid ta ja tema väe kaugemale Bremen-Verdenisse, kus ta endises Zeveni kloostris 18. septembril kapituleerus. Kuid Georg II August ei tunnistanud seda. Järgmisel aastal ajas Brandenburgi-Preisi, Hessen-Kasseli ja Braunschweig-Wolfenbütteli vägedega toetatud Briti armee okupandid välja.
1757. aasta mais asus Venemaa keisririigi sõjavägi feldmarssal Stepan Apraksini juhtimisel vastu Preisi vägedele, eesmärgiga piirata Friedrich II püüdlusi laiendada Preisimaa kuningriigi piire ning mõjuvõimu Euroopas. Esimesed lahingud Preisimaa kuningriigi ja Venemaa keisririigi vägede vahel toimusid Ida-Preisimaal. 24. juunil vkj 1757 vallutasid Venemaa väed Memeli linna. Sama aasta 19. augustil purustas Venemaa armee Groß-Jägersdorfi lahingus Preisi väed, kuid Venemaa sisepoliitika tõttu pealetung Preisimaale peatus. Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna (1709–1761) haiguse tõttu ning paleeintriigide tulemusena (keisrikandidaat Peeter III preisimeelsus) jäi Apraksin äraootavale seisukohale edasise lahingutegevuse suhtes.
Jelizaveta Petrovna paranedes anti Apraksin aga kohtu alla, kõrvaldati ülemjuhataja kohalt ning asendati krahv William W. Fermoriga, kes jätkas sõjategevust. Ta piiras ebaõnnestunult Danzigit ja Kostrzynit sai 25. augustil (vkj. 14. augustil) Zorndorfi lahingus rängalt lüüa poolteist korda väiksemalt Preisi armeelt, mida juhatas Friedrich II. Ta kaotas oma armeest ligi poole ja pidi taanduma. 11. (22) jaanuaril 1758 vallutasid Venemaa väed Königsbergi, mille tulemusena Ida-Preisimaa läks Venemaa koosseisu. 1758. aastal jätkus sõjategevus Venemaa jaoks eriliste edusammudeta.
1759. aastal alustas Venemaa armee pealetungi Oderi liinil. Venemaa vägede uue ülemjuhataja Pjotr Saltõkovi juhtimisel lõi 41 000-meheline Venemaa armee 28 000-mehelist Preisi armeed ning purustas selle Palzigi lahingus ja vallutas Oderi-äärse Frankfurdi.
1.(12) augustil 1760 purustas Venemaa ja Austria ühisvägi Kunersdorfi lahingus Preisimaa armee ning 28. septembril (vkj 9. oktoober) 1760 vallutasid Berliini.
25. detsembril 1761 suri keisrinna Jelizaveta Petrovna ning keisriks saanud Peeter III lõpetas kohe sõja Preisimaaga ja tagastas Preisimaale kõik vallutatud maa-alad. 24. aprillil 1762 sõlmisid Peeter III ja Friedrich II liidulepingu, mis küll Katariina II võimulesaamisel tühistati, kuid sõjategevust uuesti enam ei alustatud.
Vaata kaRedigeeri
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Seitsmeaastane sõda |