George II
George II (sünninimi Georg August; 10. november 1683 Hannover – 25. oktoober 1760 London) oli Suurbritannia ja Iirimaa kuningas ning Hannoveri kuurvürst (Georg II) ja Saksa-Rooma riigi varahoidja alates 1727 kuni surmani.
Ta oli Suurbritannia ja Iirimaa kuninga ning Hannoveri kuurvürsti George I ja Sophie Dorothea poeg. Tal oli noorem õde, 1687. aastal sündinud Sophia Dorothea, kellest 1713. aastal sai Preisimaa kuninganna.
Kumbki vanematest rikkus abielu. Isa vihastas ema armuafääri peale, laskis oma abielu 1694 lahutada ettekäändel, et naine olevat ta maha jätnud (kuigi see polnud tõsi), laskis ta vahistada ja vangistada Ahldeni lossi, kus Sophie Dorothea 1726. aastal suri. Arvatavasti ei näinud ema oma lapsi pärast vangistamist enam kunagi.
Kuni neljanda eluaastani rääkis George üksnes prantsuse keelt, mis oli tollal diplomaatia ja õukonnakeel. Alles seejärel hakati talle saksa keelt õpetama. Hiljem õpetati talle ka inglise ja itaalia keelt, genealoogiat, sõjaajalugu ja lahingutaktikat.
1701. aastal võttis Inglise parlament vastu uue troonipärimisseaduse. Selle järgi välistati trooni pärimine katoliiklaste poolt ja lubati see üksnes protestantidel. Seetõttu kõrvaldati hulk isikuid troonipärimisjärjekorrast ja George'i vanaema Hannoveri Sophia tõusis troonipärimisjärjekorras teisele kohale. Sophia suri 1711 ja Inglismaa kuninganna Anne 1714, misjärel trooni päris Sophia vanim poeg ja George II isa George I.
1727 suri George I ja George II päris trooni. Briti sisepoliitika üle oli tal vähe mõju, sest selle üle otsustas parlament. Kuurvürstina veetis ta 12 suve Hannoveris, kus tal oli valitsusele suurem mõju.
Austria pärilussõja ajal juhatas ta 1743 Dettingeni lahingus Briti vägesid, olles viimane Briti kuningas, kes ise lahingus oma vägesid juhtis. Selles lahingus võitsid Briti, Hannoveri ja Austria ühendatud väed poolteist korda väiksemat Prantsusmaa sõjaväge.
1745 püüdsid jakobiidid sõjaväega Inglismaale tungides George II kukutada, aga ülestõus kukkus läbi ja see oli viimane kord, kui Britannia saarel maabub vaenlase sõjavägi.
George'i vanim poeg oli Frederick, kellega isa hästi läbi ei saanud, sest Frederick toetas Inglismaa poliitilist opositsiooni, nii nagu George II ise oli isa eluajal teinud. Kuid 1751 suri Frederick ootamatult ja troonipärijaks tõusis tema vanim poeg George III, kellest pärast George II surma 1760 sai Suurbritannia kuningas ja Hannoveri kuurvürst.
Perekond
muuda1705. aastal abiellus ta Brandenburg-Ansbachi printsessi Carolinega, kes oli Brandenburg-Ansbachi markkrahvi Johann Friedrichi ja Saksi-Eisenachi printsessi Eleonore Erdmuthe tütar. Abielust sündisid:
- Frederick (1. veebruar 1707 – 31. märts 1751), Walesi prints, George III isa
- Anne (2. november 1709 – 12. jaanuar 1759), kuninglik printsess, abiellus Oranje vürsti Willem IV-ga
- Amelia Sophia (10. juuli 1711 – 31. oktoober 1786)
- Caroline Elizabeth (21. juuni 1713 – 28. detsember 1757)
- George William (13. november 1717 – 17. veebruar 1718)
- William Augustus (26. aprill 1721 – 31. oktoober 1765), Cumberlandi hertsog
- Mary (5. märts 1723 – 14. jaanuar 1772), abiellus Hessen-Kasseli maakrahvi Friedrich II-ga
- Louise (18. detsember 1724 – 19. detsember 1751), abiellus Taani ja Norra kuninga Frederik V-ga
Eelnev: George I |
Suurbritannia ja Iirimaa kuningas 1727–1760 |
Järgnev: George III |
Hannoveri kuurvürst 1727–1760 |