Aravakid

Aravakid (inglise keeles Arawak) on indiaani põlisrahva rühm, kes pärineb Venezuelast. 15. sajandi lõpus elasid nad Suurtel Antillidel, Amazonase jõgikonnas, Floridas ja Andide eelmäestikes.

Neil oli arenenud kultuur ning lisaks põlluharimisele tegelesid nad puuvilla- ja kullatöötlemisega. Aravakid olid rahumeelsed ja elasid matriarhaadis. Umbes aastast 700 eKr asustasid nad enamiku Kariibi mere saartest.

Aastast 800 pKr hakkasid tänapäeva Surinamest ja Guyanast välja tungima agressiivsed ning aravakkidest sõjaliselt üle olevad kariibid, kelle pealetungi tõttu jäid aravakkide kodupaigaks Trinidad, Bahama saared, Kuuba, Jamaica, Haiti saar, Dominica ja Puerto Rico.

Aastal 1492 saabus Lääne-Indiasse Christoph Kolumbus. Oma päevikus kirjutas ta, et aravakid on "süütud ja sellega, mis neil on, nii helded, et seda ei usuks keegi, kes pole seda oma silmaga näinud. Mida iganes neilt paluda, kunagi ei ütle nad ei, vaid julgustavad seda vastu võtma, näidates sealjuures üles nii palju armastusväärsust, nagu nad kingiksid südame". Sellest hoolimata laskis Kolumbus 1493. aasta novembris Haiti saarel põhjuseta ühel aravakil pea maha raiuda. See oli esimene kirjalikult tõendatud juhtum, kus hispaanlane tappis indiaanlase. Sada aastat hiljem olid aravakid langenud koloniseerimisega kaasnenud sunnitöö ja sissetoodud haiguste ohvriks ning 1600. aasta paiku olid nad peaaegu täielikult välja surnud.

Tuntuima aravakkide hõimu moodustasid tainod (Taíno), kes elasid (või elavad, kui arvestada praegu end tainodeks nimetavaid aravakke) Haiti saarel, Puerto Ricos ja Kuuba idaosas. Bahamal elas aravakkide hõim nimega lucayan.

Tänapäeval elavad aravakid Ameerika mandril. Peruu Amazonase-piirkonnas elab umbes 1700 matšigenga ja jine hõimu kuuluvat aravakki, keda ohustavad naftapuuraugud. Colombias ja Venezuelas elab vajuu hõim, keda on umbes 60 000.

Mandri- ja Antillide aravakid

Antillide aravakid, kelle tuntuima hõimu moodustasid tainod, elasid külades ning kasvatasid alepõldudel maisi ja maniokki. Nende ühiskonnas oli välja kujunenud oma sotsiaalne struktuur ning nende juhtidel oli religioosne roll. Antillide aravakkide uskumused olid seotud loodusvaimude ja esivanematega. Hoolimata keerukast hierarhiast polnud nad sõjakad ning agressiivsemad kariibid ajasid nad Väikestelt Antillidelt ära enne Cristoph Kolumbuse saabumist. Tainode hõim oli esimene, kellega Kolumbus kohtus. Kuna tainodel ega teistel aravakkidel polnud immuunsust uute haiguste vastu, surid nad järgnevatel sajanditel peaaegu täielikult välja.

Mandriaravakid erinesid Antillide omadest võrdlemisi palju. Nende asualaks oli Amazonase jõgikonna põhja- ja läänepoolne osa kuni Andide eelmäestikuni. Peale põllupidamise püüdsid nad kala ja küttisid. Nad ei elanud külades ning neil polnud hästi välja arenenud hierarhiat. Mandriaravakkide elulaad sarnanes teiste vihmametsahõimude omaga, ent ei olnud mõjutatud Andide rahvastest. Mandriaravakke elab endiselt Guyanas (2006. aastal avaldatud artikli andmetel üle 15 000), Surinames, Venezuelas ja Prantsuse Guajaanas.

Suriname

Umbes 5000 aastat tagasi rändasid Orinoco jõgikonnas elavad aravakid (Barranco kultuur) läände Guyanasse ning tõrjusid algasukad rannikult savanni. Nad hakkasid elama mere ääres kõrgvee eest kaitsvatel kunstlikel küngastel ning elatusid põlluharimisest.

1100. aasta paiku tungisid piirkonda kariibid, kes tõrjusid aravakid sisemaale. Kuna aravaki naised olid head savinõude valmistajad; siis röövisid kariibid tihti aravaki naisi, nii jõudis aravakkide keraamika ka nendeni.

18. sajandi lõpus elas Surinames umbes 70 000 aravakki, tänapäeval ligikaudu 3000 ja lisaks veel Hollandis 500. Aravakid, kes kunagi jagasid Suriname ala kariibidega, on praegu sealne väikseim rahvakild. Nad nimetavad end lokono hõimuks.

1986. aastal asutas Casiporast pärinev aravak Albert Sabajo sotsiaal-kultuurilise ühenduse Ikyoshie. 1989 anti koostöös Amsterdami ülikooliga välja aravaki-hollandi sõnaraamat.

Vaata ka

• Aravaki keeled