Juhani Püttsepp
Juhani Püttsepp (sündinud 17. veebruaril 1964 Tartus) on eesti bioloog, õpetaja, loodusajakirjanik ja lastekirjanik.

Foto: Ingmar Muusikus

Ta lõpetas 1982. aastal Tartu 1. Keskkooli ja 1989. aastal Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia erialal.
Ta töötas seejärel Zooloogia ja Botaanika Instituudis.
Ta on olnud ajalehtede Maaülikool ja Roheline Värav ning ajakirja Loodusesõber toimetaja, töötanud ajalehtedes Postimees ja Eesti Ekspress[1]. Ta on olnud Tartu Lasteteatri juhataja[1] ning teinud koostöös Vahur Laiapeaga dokumentaalfilme. Praegu töötab Juhani Püttsepp Eesti Maaülikooli loodusteaduste kooli peaspetsialistina.[2]
2022. aastal tunnustati Juhani Püttseppa Valgetähe V klassi teenetemärgiga[3].
Looming Redigeeri
Ilmunud teoseid Redigeeri
- "Kunstnik Johannese kummalised lood" (1994)
- "Kirsiõiedetsember" (1995)
- "Musta habemega kapten" (1998)
- "Veskitont Niglas" (2001)
- "49 aastaaega" (2003)
- "Kunstnik Johannese üpris kummalised lood" (2004)
- "Anni rännuteel" (2005)
- "Portreed Tallinna loomaaiast" (2008)
- "Uued Eesti muinasjutud (kaasautor)" (2009)
- "Väikese hundi lood" (2009)
- "Lauajupi Madonna" (2009)
- "Toad täis nukkude juttu" (2011)
- "Minu vanaema Kirjak" (2011)
- "Sammud omas Eestis" (2012)
- "Vapramäe Vapu" (2012)
- "Tsss... Kuula" (2013)
- "Mees, kes puutus põtra" (2014)
- "Liulood" (2014)
- "Juhani jutte" (2014)
- "Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest" (2015)
- "Gibraltari laevakoerte ühing" (2015)
- "Vanaema, kes muutus kutsikaks" (2016)
- "Mustad linnud" (2016)
- "Doktor Haldja lood" (2016)
- "Mina olen enda oma" (2017)
- "Kodu täis nukkude jutte" (2017)
- "Metsa-aabits" (2020)
- "On kuu kui kuldne laev" (2020)
- "Ohoo, linnaloom" (2022)
- "Pauline unistuste mets" (2022)
Filmid Redigeeri
Tunnustus Redigeeri
- 2017 – aasta loodusesõber[5]
- 2022 – Valgetähe V klassi teenetemärk[3]
Kirjandusauhinnad Redigeeri
- 2002 – Eesti Näitemänguagentuuri laste- ja noortenäidendite võistluse II-III preemia ("Kärt")
- 2005 – Aasta Rosin (kogumik "Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte", autorid Karl-Martin Sinijärv, Veiko Belials, Andrus Kivirähk, Juhani Püttsepp, Contra, Jürgen Rooste, Jaanus Vaiksoo, Kivisildnik, Peeter Sauter, Jaan Tätte ja Peep Pedmanson; pildid: Jüri Mildeberg)
- 2008 – Põlvepikuraamatu konkurss, I-II koht (Väikese hundi lood“)
- 2014 – Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev korraldatud lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" I koht ("Külaline Orupõhjast")
- 2016 – IBBY aunimekiri ("Gibraltari laevakoerte ühing")
- 2016 – Hea lasteraamat ("Mustad linnud")
- 2017 – Selge sõnumi auhind ("Mina olen enda oma")
- 2019 – Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev korraldatud lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" III koht ("On Kuu kui kuldne laev")
- 2020 – Aasta rosin ("On kuu kui kuldne laev")
- 2021 – Virumaa kirjandusauhind ("On kuu kui kuldne laev")
- 2021 – The White Raven ("On kuu kui kuldne laev")
- 2021 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("On kuu kui kuldne laev")
- 2022 – Jānis Baltvilksi auhind ("On kuu kui kuldne laev")
Isiklikku Redigeeri
Tema isa oli kopsuarst Enn Püttsepp ja vanaisa maalikunstnik Juhan Püttsepp. Juhani Püttsepal on viis last.
Viited Redigeeri
- ↑ 1,0 1,1 Eesti Lastekirjanduse Keskus. "Juhani Püttsepp". Eesti Lastekirjanduse Keskus. Vaadatud 21.09.2019.
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2014. Vaadatud 8. oktoobril 2014.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ 3,0 3,1 "Teenetemärkide kavalerid". Eesti Vabariigi presidendi kantselei. 21.02.2022. Vaadatud 28.08.2023.
- ↑ 4,0 4,1 http://www.efis.ee/et/inimesed/id/14577
- ↑ Toomas Jüriado (17. jaanuar 2018). "Uudistaja 17.01.2018". Uudistaja. MTÜ Loodusajakiri. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. jaanuar 2018.
Välislingid Redigeeri
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Juhani Püttsepp |