Hiiu-Kärdla kalevivabrik

Hiiu-Kärdla kalevivabrik (saksa keeles Dago-Kertelsche Tuchfabrik) oli Eesti vanemaid tekstiilitööstuse suurettevõtteid, mis tegutses Hiiumaal aastail 18291940, kuni ettevõtte natsionaliseerimiseni Eesti NSV võimude poolt.

Vabriku nimiRedigeeri

Pärast vabriku asutamist töötas ettevõte aastatel 1829–1874 nime K. u. E. Ungern-Sternberg all. 1874. aastal muudeti kalevivabrik osaühisuseks Dago-Kertelsche Tuchfabrik. 1918. aastal nimetati ettevõte Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Osaühisuseks. 1934. aastal nimetati ettevõte Hiiu-Kärdla kalevivabriku osaühisus K. ja E. Ungern-Sternberg ja 1937. aastal Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Osaühisuseks.

 
Kalevivabriku elamu (Kultuurimälestis nr 23579[1]) Kärdlas Vabrikuväljak 2
 
Kalevivabriku elamu (Kultuurimälestis nr 23580[2]) Kärdlas Vabrikuväljak 2a
 
Kalevivabriku elamu (Kultuurimälestis nr 23581[3]) Kärdlas Vabrikuväljak 4
 
Kalevivabriku elamu kelder (Kultuurimälestis nr 23582[4]) Kärdlas Vabrikuväljak 4
 
Kalevivabriku elamu (Kultuurimälestis nr 23583[5]) Kärdlas Vabrikuväljak 6

1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti Riigivolikogu otsusega pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimisest ning Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 17. detsembri 1940. aasta otsusega nimetati Hiiu-Kärdla kalevivabrik ümber käitiseks Hiiu-Tekstiil.

VabrikRedigeeri

Kalevivabrik asutati 1829. aastal Ungern-Sternbergide suguvõsast Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternbergi ja Heinrich Georg Eduard von Ungern-Sternbergi poolt Hiiumaal Suuremõisas Tallinna kaubamaja Clayhills & Co finantstoel.

1830. aastal kolis vabrik Kärdlasse, kus 1830. aastal töötas 210 töölist, 1835. aastal eraldati vabrikule ruutverst maad Kärdla (vabriku)valla (Kärdla mõis) moodustamiseks ning määrati vabriku direktoriks Kärdla parun Robert Eginhard von Ungern-Sternberg, kes oli kuni oma surmani 1898. aastal vabriku direktor.

Kalevivabriku elamudRedigeeri

1844. aastal hakkas vabriku asutaja pojapoeg Robert Eginhard von Ungern-Sternberg kalevivabriku töölistele majade ehitamiseks laenu andma ning sellest ajast kujunes Kärdla välisilme teistest toonastest Eesti tööstusasulatest erinevaks, seal asusid töölisbarakkide asemel väikesed eramajad tillukestel kruntidel. neljakorruseline kalevivabrik asus vabrikuhoovi lõunaservas Nuutri jõe kaldal. Kärdla kalevivabrikukompleksi südamik moodustas tänase Kärdla Vabrikuväljaku. Vabrikuõue lääneserva sulges vabrikudirektori maja – praegune Pikk Maja, kus asub Hiiumaa Muuseum. Väljaku põhjaservas on tänaseni säilinud 4 ühekorruselist puust eramut ehk meistrite maja vabriku kõrgematele ametnikele, majade juures olid suured aiad. Vabrikuväljaku idaservas asus 1970-ndate lõpuni sammastega maja ehk Suvemõis. Kalevivabriku algusaastatel oli see vabriku direktori maja.

1845. aastal töötas kalevivabrikus kaks auru jõul töötavat nn hunti (masinad, mida kasutati villa kohestamiseks, ühtlustamiseks ning lisandite ja ketruseks kõlbmatute kiudude eraldamiseks), 15 kraasimismasinat, 2 eelketrajat, 19 inim- ja 20 auru jõul töötavat ketrusmasinat ning vanutus- ja viimistlusmasinad. Töölisi oli vabrikus koos meistritega 460 inimest.

Vabriku toodanguks oli lisaks kalevile ka lõng. Toodangust umbes pool turustati Balti kubermangudes, ülejäänud osa Peterburis, Moskvas, Ukrainas ja Soomes.

1870. aastal toimus vabrikus tulekahju ja vabrik põles maha. Kolm aastat hiljem jätkati tootmist aga juba uues hoones.

1908. aastal sattus Kärdla kalevivabrik majandusraskustesse ja anti rendile osaühingule Narva Kalevivabrik, vabriku direktoriks määrati Theodor Viktor Peltzer.

1915. aastal evakueeriti vabrik osaliselt Venemaale. 1920.–1930. aastail tööstus kiratses. Vabrikuhoone hävis 1941. aastal sõjategevuse tagajärjel. Kärdlas on säilinud vabrikuametnike elamuid ja vanu töölismaju.

Tööliste arvRedigeeri

  • aastal 1845 – 450,
  • aastal 1913 – 600,
  • aastal 1917 – 448[6],
  • aastatel 1920–1930 – 300–400.

Kalevivabriku majad KärdlasRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

 
Kärdla kalevivabriku mälestusmark

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri