Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega ka Emil Tode ja Anton Nigov; sündinud 13. septembril 1962 Tallinnas Nõmmel) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Tõnu Õnnepalu
Õnnepalu, Tõnu.IMG 8643.JPG
Tõnu Õnnepalu esinemas kirjandusfestivali HeadRead raames Tallinna kirjanike majas
Foto: Ave Maria Mõistlik, 30. mai 2014
Sündinud 13. september 1962 (58-aastane)
Tallinn, Eesti
Rahvus eestlane
Amet kirjanik, tõlkija, toimetaja
Kirjanikunimed Emil Tode, Anton Nigov
Tõnu Õnnepalu esitamas oma luuletusi luulepäevikust "Kevad ja suvi ja" Tallinna Kirjandusfestivalil Niguliste kirikus 2009

ElukäikRedigeeri

Tõnu Õnnepalu sündis agronoomi ja raamatupidaja pojana.[1]

Õppis Tallinna 29. koolis (praegune Tallinna Kivimäe Põhikool) ja lõpetas Tallinna 3. Keskkooli (praegune Tallinna Lilleküla Gümnaasium).

1980–1985 õppis Tartu Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas selle cum laude.

Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia- ja keemiaõpetajana.

Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik.

Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana.

2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.[2]

1990ndatel elas ta Pariisis, saades stipendiumi prantsuse kirjanduse tõlkimiseks eesti keelde. Eesti Instituudi Pariisi filiaalis (asutatud aastal 2001) on Tõnu Õnnepalu töötanud direktorina.[3]

Proosa üldülevaadeRedigeeri

Õnnepalu proosaloomingule on iseloomulik ainestiku omaelulooline käsitlus, kuid samas ka võõritust loov kõrvalpilk iseendale. Oma esseistlikes proosaraamatutes eemaldub ta süžeest, fiktsionaalsest narratiivist, jutustatud loost.[4] Oma loominguliste eeskujudena nimetab ta Betti Alverit, Ernst Ennot, Jaan Kaplinskit, Viivi Luike. Jaan Kaplinski oli tema õpetaja ja juhendaja ülikooli ajal, mil ta otsustas kirjutamisega tõsisemalt tegelema hakata.[3]

Emil Tode nime all avaldatud romaan „Piiririik“ (1993) on taasiseseisvunud Eesti üks olulisemaid ja mõjukamaid kirjandusteoseid, mis on tõlgitud rohkem kui 15 keelde; teose sündmustikku kannab nimetu ja sootu peategelane, kelle mõttemaailm eksleb Ida- ja Lääne-Euroopa piirialadel.[5]

Romaani “Hind” (1995) võib võrrelda muinasjutuga, kus peategelase Joonase rännakuid saadavad imetabased kohtumised, otsimised ja leidmised.[6] Romaan “Printsess” (1997) vahendab elulise loo naispeategelase Anna (printsessi) vaatepunktist, rõhudes tema vabanemispüüdlustele.[7] “Raadio” (2002) keskmes on homoseksuaalne filmiprodutsent, kes naaseb kodumaale Eestisse, olles elanud aastaid Pariisis.[8] Anton Nigovi nime all ilmunud „Harjutusi“ (2002) peetakse 21. sajandi esimese kümnendi üheks parimaks eestikeelseks ilukirjandusteoseks, mida võib vaadelda kui elu- ja mõtteloo poeetilist dokumenti.[5]

“Flandria päevikus” (2007) mõtiskleb Õnnepalu Brüsseli lähedal asuvas vanas majas eemaldumisest ning üksildusest, kuid mitte ainult füüsilises mõttes – eemaldumine väljendub ka meeleseisundis, tundes, et maailm on mandumas.[9] “Paradiis” (2009) kulgeb oleviku ja mineviku vahel, viies lugejad ajas 20 aastat tagasi, mil ülikooli lõpetanud Õnnepalu asus elama Hiiumaale, millest saab autorile omamoodi paradiis.[10] “Mandala” (2012) räägib kirjaniku elust koos kassidega Kollases majas, kus tasapisi tulevad esile mängulised mustrid, nagu mandalale kohane.[11]

Usust, kunstist, elust ja surmast läbi iseenda subjektiivse tunnetuse jutustab “Lõpetuse ingel” (2015), mis viib autori peale intensiivset aega teatrifestivali kuraatorina Vilsandi saarele.[12] “Valede kataloog. Inglise aed” (2017) on päevikulaadne teos, mis pajatab surmast ja taassünnist, vaimsest puhastumisest.[13]

2019. aastal välja antud “Mujal kodus” triloogiasse kuuluvad “Pariis”, “Aaker” ja “Lõpmatus”. “Pariisis” pöördutakse 25 aasta järel taas nooruspõlve radadele Pariisi , s.o ”Piiririigi” kirjutamise aegsesse aegruumi.[14] “Aaker” vahendab Kanadas elamist, mõtiskleb kodu- ja väliseestluse, aga ka ameerikastumise üle.[15] “Lõpmatus” viib lugeja Vilsandile, kuhu autor on elama kolinud, jutustades aeglasest ajast ja rahust.[16]

TeosedRedigeeri

RomaanidRedigeeri

  • 1993 "Piiririik"
  • 1995 "Hind"
  • 1997 "Printsess"
  • 2002 "Raadio"
  • 2002 "Harjutused"
  • 2008 "Flandria päevik"
  • 2009 "Paradiis"
  • 2012 "Mandala"
  • 2015 "Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt"
  • 2017 "Valede kataloog. Inglise aed"
  • 2019 "Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem)"
  • 2019 "Aaker"
  • 2019 "Lõpmatus"

NäidendidRedigeeri

  • 2013 "Sajand"
  • 2014 "Vennas"
  • 2015 "Ingeland"
  • 2016 "Mäed"

LuulekogudRedigeeri

  • 1985 "Jõeäärne maja"
  • 1988 "Ithaka"
  • 1990 "Sel maal"
  • 1996 "Mõõt"
  • 2005 "Enne heinaaega ja hiljem"
  • 2009 "Kevad ja suvi ja"
  • 2012 "Kuidas on elada"
  • 2016 "Klaasveranda"
  • 2020 "Pimeduse tunnel"

Arvustused ja esseedRedigeeri

  • 2011 "Ainus armastus" (valik arvustusi ja esseesid kirjanduse teemadel)

TõlkedRedigeeri

TunnustusRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "Tõnu Õnnepalu kodulehekülg".
  2. "Tõnu Õnnepalu Weebly kodulehekülg".
  3. 3,0 3,1 K. Tensuda. "Nädala portree: Tõnu Õnnepalu, kirjanik kodumaalt". Estonian World, 8. aprill 2003.
  4. J. Kronberg. "Emamaalembus". Looming, juuni, 2018.
  5. 5,0 5,1 "Tõnu Õnnepalu". Headread, 2010.
  6. K. Kender. "Õnnepalu võrdleb "Hinda" muinasjutuga". Eesti Päevaleht, 23. detsember 1995.
  7. J. Kronberg, R. Hinrikus. "Princess (as Emil Tode, novel)". Estonian Literature Centre.
  8. C. Glew. "Book Review: "Radio" by Tõnu Õnnepalu". Estonian World, 5. mai 2014.
  9. J. Kaus. "Suure romantiku suur eemaldumine". Sirp, 15. veebruar 2008.
  10. J. Sibrits. "Tõnu Õnnepalu jäädvustas raamatusse ühe väga vana aja". Postimees, 13. detsember 2009.
  11. H. Sibrits. "Õnnepalu peitis kriisi ja üksinduse kassiraamatusse". Postimees, 12. september 2012.
  12. M. Oidsalu. "Suur inimene väikese algustähega". Eesti Ekspress, 8. aprill 2015.
  13. M. Luiga. "Taassünniraamat". Sirp, 19. jaanuar 2018.
  14. P. Hõbemägi. "Tõnu Õnnepalu Pariisi-röntgen". Eesti Ekspress, 29. mai 2019.
  15. M. Raihhelgauz. "Kaunis vaade hääbumisele". Sirp, 11. oktoober 2019.
  16. E. Talviste. "Lõputu olevik". Sirp, 7. veebruar 2020.
  17. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 4534

VälislingidRedigeeri

Tema artiklid ja esseedRedigeeri

Tema avalikud esinemisedRedigeeri

Intervjuud temagaRedigeeri