Vikipeedia

Tõnu Õnnepalu

Eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija

Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega ka Emil Tode ja Anton Nigov; sündinud 13. septembril 1962 Tallinnas Nõmmel) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu esinemas kirjandusfestivali HeadRead raames Tallinna kirjanike majas
Foto: Ave Maria Mõistlik, 30. mai 2014
Sünniaeg 13. september 1962 (62-aastane)
Tallinn, Eesti
Amet kirjanik, tõlkija, toimetaja
Kirjanikunimed Emil Tode, Anton Nigov
Tõnu Õnnepalu esitamas oma luuletusi luulepäevikust "Kevad ja suvi ja" Tallinna Kirjandusfestivalil Niguliste kirikus 2009

Elukäik

muuda

Tõnu Õnnepalu sündis agronoomi ja raamatupidaja pojana.[1]

Õppis Tallinna 29. koolis ja lõpetas Tallinna 3. Keskkooli. 1980–1985 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas ülikooli cum laude.

Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia- ja keemiaõpetajana.

Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana.

2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.[2]

1990. aastatel sai ta stipendiumi prantsuse kirjanduse tõlkimiseks eesti keelde ning elas Pariisis. Tõnu Õnnepalu on olnud Eesti Instituudi Pariisi filiaali (asutatud aastal 2001) direktor.[3]

Proosa üldülevaade

muuda

Õnnepalu proosaloomingule on iseloomulik ainestiku omaelulooline käsitlus, kuid samas ka võõritust loov kõrvalpilk iseendale. Oma esseistlikes proosaraamatutes eemaldub ta süžeest, fiktsionaalsest narratiivist, jutustatud loost.[4] Oma loominguliste eeskujudena nimetab ta Betti Alverit, Ernst Ennot, Jaan Kaplinskit, Viivi Luike. Jaan Kaplinski oli tema õpetaja ja juhendaja ülikooli ajal, mil ta otsustas kirjutamisega tõsisemalt tegelema hakata.[3]

Emil Tode nime all avaldatud romaan „Piiririik“ (1993) on taasiseseisvunud Eesti üks olulisemaid ja mõjukamaid kirjandusteoseid, mis on tõlgitud rohkem kui 15 keelde; teose sündmustikku kannab nimetu ja sootu peategelane, kelle mõttemaailm eksleb Ida- ja Lääne-Euroopa piirialadel.[5]

Romaani “Hind” (1995) võib võrrelda muinasjutuga, kus peategelase Joonase rännakuid saadavad imetabased kohtumised, otsimised ja leidmised.[6] Romaan “Printsess” (1997) vahendab elulise loo naispeategelase Anna (printsessi) vaatepunktist, rõhudes tema vabanemispüüdlustele.[7] “Raadio” (2002) keskmes on homoseksuaalne filmiprodutsent, kes naaseb kodumaale Eestisse, olles elanud aastaid Pariisis.[8] Anton Nigovi nime all ilmunud „Harjutusi“ (2002) peetakse 21. sajandi esimese kümnendi üheks parimaks eestikeelseks ilukirjandusteoseks, mida võib vaadelda kui elu- ja mõtteloo poeetilist dokumenti.[5]

“Flandria päevikus” (2007) mõtiskleb Õnnepalu Brüsseli lähedal asuvas vanas majas eemaldumisest ja üksildusest, kuid mitte ainult füüsilises mõttes – eemaldumine väljendub ka meeleseisundis, tundes, et maailm on mandumas.[9] “Paradiis” (2009) kulgeb oleviku ja mineviku vahel, viies lugejad ajas 20 aastat tagasi, mil ülikooli lõpetanud Õnnepalu asus elama Hiiumaale, millest saab autorile omamoodi paradiis.[10] “Mandala” (2012) räägib kirjaniku elust koos kassidega Kollases majas, kus tasapisi tulevad esile mängulised mustrid, nagu mandalale kohane.[11]

Usust, kunstist, elust ja surmast läbi iseenda subjektiivse tunnetuse jutustab “Lõpetuse ingel” (2015), mis viib autori peale intensiivset aega teatrifestivali kuraatorina Vilsandi saarele.[12] “Valede kataloog. Inglise aed” (2017) on päevikulaadne teos, mis pajatab surmast ja taassünnist, vaimsest puhastumisest.[13]

2019. aastal välja antud “Mujal kodus” triloogiasse kuuluvad “Pariis”, “Aaker” ja “Lõpmatus”. “Pariisis” pöördutakse 25 aasta järel taas nooruspõlve radadele Pariisi, s.o ”Piiririigi” kirjutamise aegsesse aegruumi.[14] “Aaker” vahendab Kanadas elamist, mõtiskleb kodu- ja väliseestluse, aga ka ameerikastumise üle.[15] “Lõpmatus” viib lugeja Vilsandile, kuhu autor on elama kolinud, jutustades aeglasest ajast ja rahust.[16]

Teosed

muuda

Romaanid

muuda
  • 1993 "Piiririik"
  • 1995 "Hind"
  • 1997 "Printsess"
  • 2002 "Raadio"
  • 2002 "Harjutused"
  • 2007 "Flandria päevik"
  • 2009 "Paradiis"
  • 2012 "Mandala"
  • 2015 "Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt"
  • 2017 "Valede kataloog. Inglise aed"
  • 2019 "Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem)"
  • 2019 "Aaker"
  • 2019 "Lõpmatus"
  • 2021 "Palk : talvepäevik"
  • 2022 "Eesti loodus"

Näidendid

muuda
  • 2013 "Sajand"
  • 2014 "Vennas"
  • 2015 "Ingeland"
  • 2016 "Mäed"

Luulekogud

muuda
  • 1985 "Jõeäärne maja"
  • 1988 "Ithaka"
  • 1990 "Sel maal"
  • 1996 "Mõõt"
  • 2005 "Enne heinaaega ja hiljem" (luulet ja luuletõlkeid 1983–2005)
  • 2009 "Kevad ja suvi ja"
  • 2012 "Kuidas on elada"
  • 2016 "Klaasveranda"
  • 2020 "Pimeduse tunnil"
  • 2022 "Kevaded ja aastad" (valikkogu)

Esseistika

muuda
  • 2011 "Ainus armastus" (valik arvustusi ja esseesid kirjanduse teemadel)
  • 2022 "Kirjad" (Jaan Kaplinski / Tõnu Õnnepalu)
  • 2023 "Udu" (ajakirjas Edasi ilmunud artiklite kogumik)

Tõlked

muuda

Tunnustus

muuda

Kirjanikupalgast loobumine

muuda

Tõnu Õnnepalu on kaks korda, 2016. ja 2019. aastal, valitud (tema enda taotluse põhjal) kolmeks aastaks riikliku kirjanikupalga saajaks, kuid ta on mõlemal korral sellest loobunud. 2016. aastal loobus Õnnepalu kirjanikupalgast, kuna ei tahtnud, et kirjutamisest saaks tema jaoks avalik kohustus. 2019. aasta loobumise kohta selgitati Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis Õnnepalu seisukohta nii:

Õnnepalu sõnas, et kuigi olukord näeb välja nagu rumal komöödia, siis ta ei mõelnud seda nii.
"Kujutasin koguni ette, et viimase nelja aasta jooksul ilmunud neli raamatut seda soovi kuidagi õigustavad, aga ei õigusta, miski ei õigusta," tõdes ta. "Kirjanikupalk võib olla arusaadav kuskil õiglastes Põhjamaades, kuid mitte vaeses ja lõhkikistud Eestis." [19]

Viited

muuda
  1. ↑ "Tõnu Õnnepalu koduleht".
  2. ↑ "Tõnu Õnnepalu Weebly koduleht".
  3. ↑ 3,0 3,1 K. Tensuda (8. aprill 2003). "Nädala portree: Tõnu Õnnepalu, kirjanik kodumaalt". Estonian World.
  4. ↑ J. Kronberg (juuni 2018). "Emamaalembus". Looming.
  5. ↑ 5,0 5,1 "Tõnu Õnnepalu". Headread. 2010.
  6. ↑ K. Kender (23. detsember 1995). "Õnnepalu võrdleb "Hinda" muinasjutuga". Eesti Päevaleht.
  7. ↑ J. Kronberg, R. Hinrikus. "Princess (as Emil Tode, novel)". Estonian Literature Centre.
  8. ↑ C. Glew (5. mai 2014). "Book Review: "Radio" by Tõnu Õnnepalu". Estonian World.
  9. ↑ J. Kaus (15. veebruar 2008). "Suure romantiku suur eemaldumine". Sirp.
  10. ↑ J. Sibrits (13. detsember 2009). "Tõnu Õnnepalu jäädvustas raamatusse ühe väga vana aja". Postimees.
  11. ↑ H. Sibrits (12. september 2012). "Õnnepalu peitis kriisi ja üksinduse kassiraamatusse". Postimees.
  12. ↑ M. Oidsalu (8. aprill 2015). "Suur inimene väikese algustähega". Eesti Ekspress.
  13. ↑ M. Luiga (19. jaanuar 2018). "Taassünniraamat". Sirp.
  14. ↑ P. Hõbemägi (29. mai 2019). "Tõnu Õnnepalu Pariisi-röntgen". Eesti Ekspress.
  15. ↑ M. Raihhelgauz (11. oktoober 2019). "Kaunis vaade hääbumisele". Sirp.
  16. ↑ E. Talviste (7. veebruar 2020). "Lõputu olevik". Sirp.
  17. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  18. ↑ "Tammsaare romaaniauhinna pälvis Tõnu Õnnepalu". ERR. 30. jaanuar 2023.
  19. ↑ Tõnu Õnnepalu loobus taas kirjanikupalgast: ilmselt ei mõista seda otsust isegi sõbrad. ERR Uudised. Kultuur. 22.11.2019.

Välislingid

muuda

Tema artiklid ja esseed

muuda

Tema avalikud esinemised

muuda

Intervjuud temaga

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tõnu_Õnnepalu&oldid=6636284"