Piiririik

„Piiririik“ on Emil Tode (Tõnu Õnnepalu) 1993. aastal ilmunud romaan. Seda peetakse taasiseseisvunud Eesti üheks olulisimaks ja mõjukaimaks kirjandusteoseks. Teos on muuhulgas pälvinud Balti Assamblee kirjanduspreemia.

Sisu

Raamatu peategelane on eestlasest tõlkija, kes kirjutab prantsusekeelseid kirju ameeriklasest Angelole. Raamatu tegevus toimub peamiselt Eestis ja Pariisis. Narratiivi taustal harutatakse lahti Nõukogude Liidu varisemise järgse Ida-Euroopa identiteet, omavahel põrkuvad ida- ja lääne-eurooplase mentaliteedid ning rõhuasetus on eestlasest peategelase tunnetuslikul pidetusel.

Teose keskne narratiiv on kodumaalt lahkumine 1990. aastate algul. Põgenemisloole lisanduvad mälestused lapsepõlvest, mineviku müstifitseerimine ja kodukoha taasloomine. Jutustaja mõtestab ümber enda kujunemist, olles justkui avastanud n-ö õige vaatepunkti.

Kirjavormis pihtimusromaan mõjus ilmumisajal kaasaegsena. Tode kujutab „Piiririigis“ uut elutunnet ja temaatikat ning kirjeldab muutunud maailma ja inimsuhteid. Peale selle puudutab teos moodsa inimese probleeme, sh indiviidi eneseotsinguid, võõra kogemist, seksuaalset identiteeti jm. Tode romaan tähistab piiri senise nõukogude vaimus kirjutatu ning uue eesti kirjanduse vahel.

Retseptsioon Eestis

Tode romaan leidis kriitikas hulgaliselt kajastamist nii ilmumise järel kui ka hilisemal perioodil. Teos astus eesti kirjanduse ruumist välja ning köitis meedia ja avalikkuse tähelepanu, pälvides nii kriitikat kui ka tunnustust.

Marin Laak nendib Vikerkaares, et „Piiririik“ on Eestis saanud rohkem positiivset vastukaja, negatiivseid arvustusi on ilmunud pigem vähe. Eeskätt kiidetakse tema sõnul arvustustes teose maitsekat keelelist väljendust ning rikkalikke intertekstuaalseid seoseid. Negatiivsest poolest on näiteks Rein Raud kritiseerinud raamatu lõpu nõrkust ning Janika Kronberg on toonud välja, et „Piiririik“ mõjus „sotsiaalse tellimusena“.

Teose retseptsiooni Eestis jagab Marin Laak kaheks: osa kriitikast tegeleb eeskätt psühholoogilisema ja kirjandusliku, teine osa aga teose sotsiaalse ja ideoloogilise poolega. Mitmed arvustused on Marin Laagi hinnangul tegelenud põhjendamatult teksti asemel autori enese taustaga (nt homoseksuaalsuse teemaga).

Rein Veidemann kirjutab Loomingus, kuidas Emil Tode loob “Piiririigis” oskuslikult ruumi, mis on voolav ning seetõttu mõistetav eri kultuuriruumide lugejatele. Autori võimekust tajuda kosmpoliitsust on positiivselt esile tõstnud ka Lauri Leesi, selles osas võib teost Eesti kirjanduses pidada uuenduslikuks. Rein Veidemann toob välja, et „Piiririik“ on justkui läkitus Ida-Euroopast, kus autor jälgib kannatuse motiiviga igivana maailmakirjanduse arhetüüpi (nt Werther ja Dorian Gray).

Tähelepanu pälvis ka Emil Tode pseudonüüm. Ühe põhjusena näeb Rein Veidemann pseudonüümi mitmeti tõlgendamise võimalikkust. Samuti on kriitikud omistanud „Piiririigile“ mitmeid žanrimääratlusi, näiteks on vaieldud selle üle, kas teos on eesti esimene gay-romaan või mitte. 

Tõlked

“Piiririik” on üks enim tõlgitud eestikeelseid ilukirjandusteoseid, raamatut on vahendatud enam kui 15 keelde. “Piiririik” on ilmunud albaania (2009, Durim Taçe), hiina (2011, Liang Jiayu), taani (1995, Anne Behrndt), hollandi (1996, Marianne Vogel ja Cornelius Hasselblatt), inglise (2000, Madli Puhvel), soome (1994, Juhani Salokannel), prantsuse (1997, Antoine Chalvin), saksa (1997, Horst Bernhardt), heebrea (2005, Rami Saari), ungari (1998, Pusztai Reka), itaalia (1996, saksa keelest tõlkinud Fr. Rosso Marescalchi), läti (1995, Guntars Godiņš), leedu (1996, Danute Sirijos Giraite), makedoonia (2014, inglise keelest tõlkinud Николче Мицкоски), norra (1995, Turid Farbregd), vene (2017, Борис Тух), sloveeni (2008, Uroš Kalčič), hispaania (1998, Ruth Lias ja Albert Lázaro Tinaut), rootsi (1995, Endel Melberg), türgi (1999, saksa keelest tõlkinud Egemen Öztan) keeles.

Retseptsioon välismaal

Eriti mahukas on teose retseptsioon saksakeelses kultuuriruumis, kus on ilmunud üle 25 arvustuse.