Ava peamenüü
Albert Camus 1957. aastal, mil ta sai 44-aastasena Nobeli auhinna

Albert Camus [alb'eer kam'üü] (prantsuse [alˈbɛʁ kaˈmy] ( kuula); 7. november 19134. jaanuar 1960) oli prantsuse kirjanik ja filosoof. Kuigi teda on tihti seostatud eksistentsialismiga, eelistas ta, et teda tuntaks pigem inimese ja mõtlejana kui mingi koolkonna või ideoloogia esindajana.

1957. aastal pälvis Albert Camus Nobeli kirjandusauhinna. Ta oli esimene Aafrikas sündinud inimene, kes sai Nobeli kirjandusauhinna. Ta on ühtlasi laureaatidest kõige nooremana surnud: ta hukkus autoõnnetuses vaid 3 aastat pärast auhinna saamist.

ElukäikRedigeeri

Albert Camus sündis Alžeerias Mondovi külas, pere teise pojana. Tema ema oli Hispaania, isa Prantsuse päritolu. Pärast isa surma Marne'i lahingus kolis ema koos poegadega Belcourt'i, Alžiiri vaesesse linnaossa. Seal käis Albert Camus põhikoolis ja gümnaasiumis ning õppis Alžiiri ülikoolis filosoofiat.

17-aastaselt haigestus Albert Camus kopsutuberkuloosi.

Aastast 1938 töötas ta vasakpoolse ajalehe Alger Républicain reporterina. Kuigi tema alaks olid kunst ja kultuur ning eelkõige just retsensioonid, kirjutas ta ka artikleid, milles paljastas alžeerlaste piinamist ja rõhumist Prantsuse koloniaalvõimude poolt.

Aastal 1940 lahkus sünnimaalt ja asus elama Pariisi. Alguses töötas ta ajalehe Paris Soir toimetuse sekretärina, 1943. aasta lõpust oli ta kirjastuse Gallimard toimetaja. Toimetajatöö kõrvalt tegi ajakirjanikuna kaastööd vastupanuliikumise ajalehele Combat, mille juhtimise ta peagi ka üle võttis.

Albert Camus hukkus 4. jaanuaril 1960 autoõnnetuse tagajärjel, õnnetuses hukkus ka tema kirjastaja Michel Gallimard.

MõrvakahtlusRedigeeri

2011. aastal kirjutas Itaalia ajaleht Corriere della Sera viitega tšehhi luuletaja ja tõlkija Jan Zábrana päevikule, et avarii võis korraldada Nõukogude salateenistus KGB, kuna varem Nõukogude-sõbralik Camus hakkas kritiseerima Nõukogude Liitu.

Zábrana andmeil andis käsu Nõukogude Liidu välisminister Dmitri Šepilov. Ajendiks olnud 1957. aasta märtsis Prantsuse ajakirjas Franc-tireur ilmunud artikkel, milles Camus ründas Šepilovit, pidades teda vastutavaks Ungari sündmuste eest. Moskva otsust saata sõjavägi 1956. aastal Ungari ülestõusu maha suruma nimetas Camus "Šepilovi veresaunaks".[1]

Aasta pärast vihastas Camus Nõukogude võime veel enam, toetades avalikult vene kirjanikku Boris Pasternakki, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna Nõukogude Liidus keelatud romaani "Doktor Živago" eest ning kellel seetõttu keelati auhinda vastu võtta. Corriere della Sera hinnangul olnuks Nõukogude salateenistustel piisavalt põhjust, et Camus kõrvaldada.[1]

Camus biograafia "Albert Camus: Une Vie" autor Olivier Todd kinnitas seevastu, et Nõukogude arhiivides töötades ei leidnud ta vähimatki vihjet sellise teooria toetuseks. Ehkki ta ei pea mõrva võimatuks ning KGB kasutas sageli musta töö tegemiseks tšehhe, ei ole Camus' mõrv Toddi hinnangul siiski tõenäoline.[1]

TeosedRedigeeri

 
Albert Camus, Petr Voreli joonistus (2005)

NäidendidRedigeeri

RomaanidRedigeeri

EsseedRedigeeri

NovellikoguRedigeeri

Camus' looming Eesti teatrisRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Kim Willsher "Albert Camus might have been killed by the KGB for criticising the Soviet Union, claims newspaper" Guardian (The Observer), 7. august 2011 (vaadatud 8. augustil 2011)

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri