Betti Alver

eesti luuletaja

Betti Alver (õieti Elisabet Alver, aastast 1937 Elisabet Talvik, aastast 1956 Elisabet Lepik; 23. november (vkj. 10. november) 1906 Jõgeva19. juuni 1989 Tartu) oli eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija.

Betti Alveri muuseum: Betti Alver on vasakult esimesel fotol
Betti Alver (1930)

EluluguRedigeeri

Elisabet Alver sündis raudteelase suures perekonnas.[1]

19141917 õppis ta Tartu Puškini-nimelises Tütarlaste Gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–1929 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane. [1]

Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas ta vabakutselise kirjanikuna Tartus.[1]

Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti kirjutas ta teosed "Invaliidid", "Viletsuse komöödia" ja "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlvemälestustele.[1]

Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastal ja kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutus ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed roopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda".[2]

 
Betti Alveri hauasammas Raadi kalmistul Tartus

Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta kuulus luulerühmitusse Arbujad.[1]

1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini "Jevgeni Onegin" (1964). Ta on tõlkinud eesti keelde ka Kristian Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid.[3]

Tema haud on Tartus Raadi Vana-Jaani kalmistul.[4]

TunnustusRedigeeri

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

2006. aastal avati Jõgeval Betti Alveri Muuseum[6]. Muuseumi juurde on kujundatud mälestuspark[7] ja pargis on Betti Alveri mälestusmärk (skulptor Terje Ojaver).

Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond annab välja Betti Alveri kirjandusauhinda.[8]

IsiklikkuRedigeeri

Ta oli abielus luuletaja Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta kirjandusteadlase Mart Lepikuga.[1]

Eduard Alver ja Siim Kallas on Betti Alveri sugulased[9].

Varane loomeperioodRedigeeri

Kuigi pilkeajakirjas Sädemed ilmusid Betti Alverilt 1927. aastal esimesed lühemad palad „Liivi Deevidiivi” ja „Vaene väike”, võib tema kirjanduslikuks debüüdiks pidada samal aastal ilmunud romaani „Tuulearmuke”. Autor pälvis teosega kirjastuse Loodus romaanivõistlusel teise koha August Jakobsoni „Vaeste-Patuste alevi” järel. [1]

„Tuulearmukest” tunnustati võistlusel kõrgelt, ent Alver ise on teosesse suhtunud kriitiliselt. Alveri-uurija Karl Muru on välja toonud Alveri ladusa jutustamisoskuse, aga ka nauditava trotsliku hoiaku, mis edaspidigi Alveri loomingut iseloomustab. 1930. aastal ilmus Alveri teine jutustus „Invaliidid”, mille retseptsioonis on laidetud tegelaste ebausutavaid suhteid, ent kiidetud karkteriloomet ja olustikukujutust, eriti debüüdiga võrreldes. [3] 1935. aastal ilmus Alveri varase loomeperioodi viimane proosateos „Viletsuse komöödia”, kuigi veel 1979. aastal ilmus temalt novell „Kõmpa” [10].

1931. aastal avaldati ajakirjas Looming Alveri esimesed luulekatsetused – „Pedja” ja „Raskelt valgub vaha”. Samal aastal ilmus ka värssromaan „Lugu valgest varesest”, mille puhul kriitika täheldas otseseid mõjutusi Aleksandr Puškini „Jevgeni Oneginist” (1963 ilmus Alverilt „Jevgeni Onegini” eestikeelne tõlge). Järgmise viie aasta jooksul avaldas Alver üle 20 luuletuse, millest umbes pooled jõudsid ka tema debüütluulekogusse „Tolm ja tuli” (1936). Aastatel 1932–1935 ilmusid Loomingus veel poeemid „Vahanukk”, „Ulla” ja „Kapten Oleander”, mida iseloomustab groteskne karakteriloome ja inimese ihade paradoksaalne äärmuslikkus. [2]

Luulekogu „Tolm ja tuli” on eesti luulemaastiku üks märgilisemaid teoseid. 1931–1936 aastal kirjutatud 59 luuletusest 23 jõudsid Ants Orase 1938. aastal koostatud antoloogiasse „Arbujad” (kokku oli Alveri luuletusi seal 29). „Tolm ja tuli” jaguneb neljaks temaatiliseks tsükliks, ent luulekeele poolest moodustab kogu ühtse terviku. [2] Luulekogu läbivaks motiiviks on l'art pour l'art, st kunst leiab Alveri näol omale looja ja kaitsja. Kogus kohtub „elujanuline täiuseotsija” tumedamate toonidega, dekadentidele omase spliiniga. „Tolmu ja tule” luulemina on ülitundlik, ta kasutab irooniat, et distantseeruda sügavalt isiklikest tunnetest, objektiviseerida intiimne ning jõuda reaalsuseni, kus hingeline lüüriline mina tõrjutakse kõigest kõrvalvaatajaks. [3]

TeosedRedigeeri

LuuleraamatudRedigeeri

Luuletused koguteostesRedigeeri

  • "Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat", Tartu 1938
  • Kümme luuletust. – "Ammukaar": kirjanduslik koguteos. I, Tallinn 1942
  • "Leib": luuletus. – "Ammukaar": kirjanduslik koguteos. II, Tallinn 1943
  • "Kummituslikud laulud", Stockholm 1965 (luulevalimik)
  • "Me hoiame nõnda ühte", Tallinn 1982 (luulevalimik)
  • "Tasakaal", Tallinn 1982 (luulevalimik)
  • "Seitse naist", Scarborough 1988 (7 eesti naisluuletaja luuletused)

Betti Alveri luule tõlkedRedigeeri

2007. aastal oli Göteborgi raamatumessi peakülaliseks Eesti ja selle tarbeks tõlgiti rootsi keelde 21 eesti kirjandusteost, nende seas Betti Alveri "Lugu valgest varesest". See on Põhjamaade suurim raamatumess, mida igal aastal külastab üle 100 tuhande inimese.[11]

ProosaRedigeeri

  • "Tuulearmuke", Tartu 1927 (romaan)
  • "Invaliidid", Tartu 1930 (romaan)
  • Kirjandusnädala album: "Vabaharidustöö" kirjandusnädala erinumber: II-III, Tallinn 1930 (koguteos)
  • "Viletsuse komöödia", Tartu 1935 (proosapoeem; 2. trükk Tallinn 1990)
  • "Teosed", 2. kd: "Tuulearmuke", "Invaliidid", "Viletsuse komöödia", "Kõmpa". Proosa 1927-1976, Tallinn 1992

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Šegai, Evelina (2014). "Betti Alver".
  2. 2,0 2,1 2,2 Süvalep, Ele (2018). "Kommentaare". Koguja. Tartu: Ilmamaa. Lk-d 539–553. ISBN 978-9985-77-677-3.
  3. 3,0 3,1 3,2 Muru, Karl (2001). "Eluallikad on täis. Betti Alveri 60. sünnipäeva puhul". Luuleseletamine. Tartu: Ilmamaa. Lk-d 21–50. ISBN 9985-77-038-2.
  4. "Betti Alveri (1906 - 1989) haud". info.raad.tartu.ee. Vaadatud 3. aprillil 2023.
  5. "Juhan Liivi luuleauhind". Juhan Liivi luuleauhind. Vaadatud 3. aprillil 2023.
  6. "Muuseumi kujunemise lugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. september 2016. Vaadatud 10. novembril 2016.
  7. "Muuseumi veebileht". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 10. novembril 2016.
  8. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 349
  9. Juhan Alwer. Alwer'ite suguvõsa kroonika. Tallinn, 1939
  10. Metste, Kristi; Kronberg, Janika; Süvalep, Ele (23. november 2006). "Betti ja Heiti luule". Eesti Ekspress.
  11. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 353

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri