Betti Alver
Betti Alver (õieti Elisabet Alver, aastast 1937 Elisabet Talvik, aastast 1956 Elisabet Lepik; 23. november (vkj. 10. november) 1906 Jõgeva – 19. juuni 1989 Tartu) oli eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija.
Elulugu
muudaElisabet Alver sündis raudteelase suures perekonnas.[1]
1914–1917 õppis ta Tartu Puškini-nimelises Tütarlaste Gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–1929 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane. [1]
Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas ta vabakutselise kirjanikuna Tartus.[1]
Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi". Teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti kirjutas ta teosed "Invaliidid", "Viletsuse komöödia" ja "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlvemälestustele.[1]
Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastal ja kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutus ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed roopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda".[2]
1934. aastal sai ta Eesti Kirjanikkude Liidu liikmeks. Ta kuulus luulerühmitusse Arbujad.[1]
1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini "Jevgeni Onegin" (1964). Ta on tõlkinud eesti keelde ka Kristian Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid.[3]
Tema haud on Tartus Raadi Vana-Jaani kalmistul.[4]
Varane loomeperiood
muudaKuigi pilkeajakirjas Sädemed ilmusid Betti Alverilt 1927. aastal esimesed lühemad palad "Liivi Deevidiivi" ja "Vaene väike", võib tema kirjanduslikuks debüüdiks pidada samal aastal ilmunud romaani "Tuulearmuke". Autor pälvis teosega kirjastuse Loodus romaanivõistlusel teise koha August Jakobsoni "Vaeste-Patuste alevi" järel. [1]
"Tuulearmukest" tunnustati võistlusel kõrgelt, ent Alver ise on teosesse suhtunud kriitiliselt. Alveri-uurija Karl Muru on välja toonud Alveri ladusa jutustamisoskuse, aga ka nauditava trotsliku hoiaku, mis edaspidigi Alveri loomingut iseloomustab. 1930. aastal ilmus Alveri teine jutustus "Invaliidid", mille retseptsioonis on laidetud tegelaste ebausutavaid suhteid, ent kiidetud karakteriloomet ja olustikukujutust, eriti debüüdiga võrreldes. [3] 1935. aastal ilmus Alveri varase loomeperioodi viimane proosateos "Viletsuse komöödia", kuigi veel 1979. aastal ilmus temalt novell "Kõmpa" [5].
1931. aastal avaldati ajakirjas Looming Alveri esimesed luulekatsetused – "Pedja" ja "Raskelt valgub vaha". Samal aastal ilmus ka värssromaan "Lugu valgest varesest", mille puhul kriitika täheldas otseseid mõjutusi Aleksandr Puškini "Jevgeni Oneginist" (1963 ilmus Alverilt "Jevgeni Onegini" eestikeelne tõlge). Järgmise viie aasta jooksul avaldas Alver üle 20 luuletuse, millest umbes pooled jõudsid ka tema debüütluulekogusse "Tolm ja tuli" (1936). Aastatel 1932–1935 ilmusid Loomingus veel poeemid "Vahanukk", "Ulla" ja "Kapten Oleander", mida iseloomustab groteskne karakteriloome ja inimese ihade paradoksaalne äärmuslikkus. [2]
Luulekogu "Tolm ja tuli" on eesti luulemaastiku üks märgilisemaid teoseid. 1931–1936 aastal kirjutatud 59 luuletusest 23 jõudsid Ants Orase 1938. aastal koostatud antoloogiasse "Arbujad" (kokku oli Alveri luuletusi seal 29). "Tolm ja tuli" jaguneb neljaks temaatiliseks tsükliks, ent luulekeele poolest moodustab kogu ühtse terviku. [2] Luulekogu läbivaks motiiviks on l'art pour l'art, st kunst leiab Alveri näol omale looja ja kaitsja. Kogus kohtub "elujanuline täiuseotsija" tumedamate toonidega, dekadentidele omase spliiniga. "Tolmu ja tule" luulemina on ülitundlik, ta kasutab irooniat, et distantseeruda sügavalt isiklikest tunnetest, objektiviseerida intiimne ning jõuda reaalsuseni, kus hingeline lüüriline mina tõrjutakse kõigest kõrvaltvaatajaks. [3]
Mälestuse jäädvustamine
muuda2006. aastal avati Jõgeval Betti Alveri Muuseum[6]. Muuseumi juures asub mälestuspark[7] ja pargis on Betti Alveri mälestusmärk (skulptor Terje Ojaver).
Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond annab välja Betti Alveri kirjandusauhinda.[8]
Tunnustus
muuda- 1966 – Eesti NSV teeneline kirjanik
- 1967 – Juhan Liivi luuleauhind ("Tähetund")
- 1977 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Kõmpa")
- 1980 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Lendav linn")
- 1981 – Eesti NSV rahvakirjanik
- 1987 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Korallid Emajões")
- 1987 – Juhan Liivi luuleauhind ("Elul on väikene hingemaa")[9]
Isiklikku
muudaTa oli abielus luuletaja Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta kirjandusteadlase Mart Lepikuga.[1]
Eduard Alver ja Siim Kallas on Betti Alveri sugulased[10].
Teosed
muudaLuuleraamatud
muuda- "Lugu valgest varesest: poeem", Tartu 1931
- "Tolm ja tuli: luuletusi", Tartu 1936
- "Luuletused ja poeemid", Stockholm 1956
- "Mõrane peegel: kuus poeemi", Tallinn 1962
- "Tähetund", Tallinn 1966
- "Uued luuletused ja poeemid", Toronto 1968
- "Eluhelbed", Tallinn 1971
- "Tuju", Tallinn 1976
- "Lendav linn", Tallinn 1979 (luuletused ja poeemid)
- "Korallid Emajões: luuletusi", Tallinn 1986
- "Teosed", 1. kd: "Üle aegade Assamalla; Luuletusi ja poeeme 1931–1988", Tallinn 1989
- "Üle sõnade serva", Tallinn 2004
- "Koguja: suur luuleraamat", Tartu, 2005 (2. trükk samal aastal)
- "Välgusähvatus allikal“, Tallinn, 2021, Hea Lugu, ISBN 9789916646649
Luuletused koguteostes
muuda- "Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat", Tartu 1938
- Kümme luuletust. – "Ammukaar": kirjanduslik koguteos. I, Tallinn 1942
- "Leib": luuletus. – "Ammukaar": kirjanduslik koguteos. II, Tallinn 1943
- "Kummituslikud laulud", Stockholm 1965 (luulevalimik)
- "Me hoiame nõnda ühte", Tallinn 1982 (luulevalimik)
- "Tasakaal", Tallinn 1982 (luulevalimik)
- "Seitse naist", Scarborough 1988 (7 eesti naisluuletaja luuletused)
Betti Alveri luule tõlked
muuda- "Eestin runotar", Helsingi 1940 (17 eesti luuletaja antoloogia, Alveri luuletused tõlkinud Lauri Viljanen, Matti Kuusi, Otto Manninen)
- "Estonian poetry". I, London 1950 (eesti luuletajate tõlkeid E. Howard Harrise tõlkes)
- "Acht estnische Dichter", Stockholm 1964 (8 eesti luuletaja luuletused Ants Orase tõlkes)
- Betti Alverová. "Hrom je můj bratr", Praha 1980, tõlkinud Vladimír Macura ja Jiří Žáček
- Betti Alver. "Selected poems", Toronto 1989, tõlkinud Taimi Ene Moks, Willis Barnstone, Felix Oinas, Billy Collins, Mardi Valgemäe, Elmar Maripuu, Talvi Laev, Ivar Ivask, Bernard Lionel Einbond
- "Das Leben ist noch neu: zehn estnische Autoren: eine Anthologie", Karlsruhe 1992 (10 eesti luuletaja antoloogia Gisbert Jänicke tõlkes)
- "Kuus eesti luuletajat: Ants Orase tõlkes" = "Six Estonian poets in translations of Ants Oras": Gustav Suits, Marie Under, Heiti Talvik, Betti Alver, Uku Masing, Aleksis Rannit, Tallinn 2002
2007. aastal oli Göteborgi raamatumessi peakülaliseks Eesti ja selle tarbeks tõlgiti rootsi keelde 21 eesti kirjandusteost, nende seas Betti Alveri "Lugu valgest varesest". See on Põhjamaade suurim raamatumess, mida igal aastal külastab üle 100 tuhande inimese.[11]
Proosa
muuda- "Tuulearmuke", Tartu 1927 (romaan)
- "Invaliidid", Tartu 1930 (romaan)
- Kirjandusnädala album: "Vabaharidustöö" kirjandusnädala erinumber: II-III, Tallinn 1930 (koguteos)
- "Viletsuse komöödia", Tartu 1935 (proosapoeem; 2. trükk Tallinn 1990)
- "Teosed", 2. kd: "Tuulearmuke", "Invaliidid", "Viletsuse komöödia", "Kõmpa". Proosa 1927-1976, Tallinn 1992
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Šegai, Evelina (2014). "Betti Alver".
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Süvalep, Ele (2018). "Kommentaare". Koguja. Tartu: Ilmamaa. Lk 539–553. ISBN 978-9985-77-677-3.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Muru, Karl (2001). "Eluallikad on täis. Betti Alveri 60. sünnipäeva puhul". Luuleseletamine. Tartu: Ilmamaa. Lk 21–50. ISBN 9985-77-038-2.
- ↑ "Betti Alveri (1906 - 1989) haud". info.raad.tartu.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2023. Vaadatud 3. aprillil 2023.
- ↑ Metste, Kristi; Kronberg, Janika; Süvalep, Ele (23. november 2006). "Betti ja Heiti luule". Eesti Ekspress.
- ↑ "Muuseumi kujunemise lugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. september 2016. Vaadatud 10. novembril 2016.
- ↑ "Muuseumi veebileht". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 10. novembril 2016.
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 349
- ↑ "Juhan Liivi luuleauhind". Juhan Liivi luuleauhind. Vaadatud 3. aprillil 2023.
- ↑ Juhan Alwer. Alwer'ite suguvõsa kroonika. Tallinn, 1939
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 353
Kirjandus
muuda- Betti Alver: personaalnimestik (koostanud Vaime Kabur, 1981)
- Betti Alveri peegeldusi. (Tsitaadid:) Helene Siimisker, Margarita Aliger, Aleksander Aspel, Vladimir Macura, Kalle Kurg, Harald Peep, Paul-Eerik Rummo, Kulno Süvalep, Svetlan Semenenko, Heiti Talvik, Karl Muru, Aino Bach, Pavel Uljašov, Heino Puhvel. Valinud Vaime Kabur. Looming 1981, nr 11, lk 1609–1612
- Aili Paju, "Betti, kibuvits õitseb: dialooge Betti Alveriga" (1992, 2. trükk 2006)
- Karl Muru, "Betti Alver: elu ja loomingu lugu" (2003, 2. trükk samal aastal)
- Kristi Metste, "Betti Alveri päevikuid lehitsedes." Tuna 2006, nr 3, lk 118–141 ja nr 4, lk 129–141
- "Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused". Koostanud ja toimetanud Enn Lillemets ja Kristi Metste. Eesti Kirjandusmuuseum ja kirjastus Tänapäev, Tallinn 2007, 528 lk; ISBN 9789985625798
- "Minu lamp põleb. Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947–1970" (261 kirja). Koostanud ja saatesõnad: Kristi Metste ja Eve Annuk, Varrak ja Eesti Kirjandusmuuseum, Tallinn 2015, 304 lk; ISBN 9789985333433
Välislingid
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Betti Alver |
- Marta Sillaots, Tuulearmuke, "Eesti Kirjandus" 1927, nr 12
- Ants Oras, Tolm ja tuli, "Looming" 1936, nr 10
- Aleksander Aspel, Tolm ja tuli, "Eesti Kirjandus" 1937, nr 9
- Betti Alver Eesti biograafilises andmebaasis ISIK