Ava peamenüü

Vladimír Macura [vl'adimiir m'atsura] (7. november 1945 Ostrava17. aprill 1999 Praha) oli tšehhi kirjanik, kirjandusteadlane ja tõlkija, estofiil.

HaridusRedigeeri

Macura lõpetas keskkooli Ostravas ning asus 1963. aastal õppima tšehhi ja inglise filoloogiat Olomoucis asuvas Palacký ülikoolis, ent suundus isa töökoha vahetuse tõttu hiljem Prahasse Karli ülikooli, mille ta lõpetas 1968. aastal.[1][2]

1969. aastal sai ta nn väikese doktorikraadi (PhDr., vastab ligikaudu magistrikraadile) tööga neologismidest František Halasi teoste struktuuris ("Neologismus ve struktuře Halasova díla"), 1987. aastal kaitses ta kandidaadikraadi tööga tšehhi sotsialistliku kirjanduse poeetikast ("Poetika české socialistické literatury") ning 1993. aastal doktorikraadi tööga tšehhi taassünnist kui kultuuritüübist ("České obrození jako kulturní typ").[1][2]

TöökäikRedigeeri

1969–1971 oli ta praktikal Tšehhi Teaduste Akadeemia Tšehhi Kirjanduse Instituudis, kuhu asus seejärel tööle assistendina ja hiljem vanemteadurina kirjandusteooria osakonnas. 1990–1992 oli ta selle instituudi direktori asetäitja, 1993–1999 direktor.[1][2]

Kirjanduslik tegevusRedigeeri

Alates 1961. aastast avaldas Macura arvustusi, teadusartikleid, ilukirjandust ja tõlkeid. Seejuures ilmus mitu tema käsitlust eesti ajakirjades (Keel ja Kirjandus, Looming) ja ajalehes Sirp ja Vasar. 1974. aastal oli ta üks Prahas tegutseva Läänemere Liidu asutajaist, mis ametlikult registreeriti 1990.[2] Mõnikord kasutas ta pseudonüümi Vladimír Kreutzwald.[2]

Macura on eesti keelest tšehhi keelde tõlkinud mitme eesti kirjaniku teoseid. Ta on kirjutanud A. H. Tammsaaret käsitleva raamatu ("A.H. Tammsaare aneb cesta za epopejí", 1999).

Macura algatusel asutati 1991. aastal Tšehhi-Eesti Klubi.

TeoseidRedigeeri

  • "Občan Monte Christo"
  • "Informátor"
  • "Komandant"
  • "Guvernantka", eesti keeles "Bonne", Loomingu Raamatukogu 2015, 24–27. Tõlkinud Küllike Tohver.
  • "Medikus"
  • "Ten, který bude" (tetraloogia, mille osad on "Informátor", "Komandant", "Guvernantka" ja "Medikus")

Eesti autorite teoste tõlkeid tšehhi keeldeRedigeeri

  • Aimée Beekman, "Bramborový karneval: poslední dny manželského života Benity a Josse z Rihvi" ("Kartulikuljused: Rihva Jossi ja Benita abielu viimased päevad"), Praha: Lidove nakladatelství, 1978
  • Silvia Rannamaa, "Kadri a labutě" ("Kadri", "Kasuema"), Praha: Albatros, 1979
  • Jaan Kross, "Ústupky v zájmu dohody" (koos Jaroslav Piskáčekiga), Praha: Odeon, 1980
  • Betti Alver, "Hrom je můj bratr" (koos Jiří Žáčekiga), Praha: Mladá Fronta, 1980
  • Mati Unt, "Než přijde vlkodlak", Praha: Svoboda, 1981
  • Jaan Kaplinski, "Křídla zvedají stíny", Praha: Odeon, 1982
  • Arvo Valton, "Dům plný přízraků" (novellid "Pööriöö külaskäik", "Läbi unemaastike", "Mustamäe armastus", "Võõras linnas"), Praha: Lidové nakladatelství, 1983
  • Aimée Beekman, "Kolovrátek" ("Väntorel"), Praha: Svoboda, 1984
  • Arvo Valton, "Osm Japonek" ("Kaheksa jaapanlannat"), Praha: Odeon, 1984
  • Enn Vetemaa, "Snovači stříbrných snů", Praha: Odeon, 1984
  • Jaan Kross, "Blázen Jeho Veličenstva" ("Keisri hull"), Praha: Lidové nakladatelství, 1985
  • Mati Unt, "Podzimní ples: scény z městského života" ("Sügisball: stseenid linnaelust"), Praha: Lidové nakladatelství, 1988

TunnustusedRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Macura esimene abikaasa oli keeleteadlane Alena Macurová (sünninimi Pšenčíková, sündinud 1946), teine abikaasa oli tõlkija Naděžda Macurová (sünninimi Šimonová, sündinud 1949). Tema poeg Ondřej (sündinud 1980) on luuletaja.[1][2]

ViitedRedigeeri