Viivi Luik
Eesti kirjanik ja luuletaja
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Viivi Luik (sündinud 6. novembril 1946 Viljandimaal Tänassilmas) on eesti[1] luuletaja, proosakirjanik ja esseist.
Viivi Luik | |
---|---|
Viivi Luik kohtumisel kirjanik Herta Mülleriga Foto: Ave Maria Mõistlik, 16. aprill 2011 | |
Sünniaeg |
6. november 1946 Tänassilma, Eesti |
Amet | prosaist, luuletaja |
Elukäik
muudaAastatel 1954–1965 õppis Viivi Luik Risti algkoolis, Kalmetu 8-klassilises Koolis ja Tallinna Kaugõppekeskkoolis.[viide?]
1965.–1967. aastani töötas ta Tallinnas arhivaarina ja raamatukoguhoidjana, seejärel sai temast kutseline kirjanik.[viide?]
Alates 1970. aastast on ta Kirjanike Liidu liige.[viide?]
1974. aastal abiellus eesti kirjaniku ja hilisema diplomaadi Jaak Jõerüüdiga. Eeskätt abikaasa töö tõttu on Luik elanud Helsingis (1993–1997), Roomas (1998–2003), New Yorgis (2004), Riias (2006–2011) ja Stockholmis (2011–2014). 1996. aastal elas ta Saksa Akadeemilise Vahetusteenistuse (DAAD) stipendiaadina Berliinis.[viide?]
Teosed
muuda- "Pilvede püha" (luulekogu, 1965)
- "Taevaste tuul" (luulekogu, 1966)
- "Hääl" (luulekogu, 1968)
- "Lauludemüüja" (luulekogu, 1968)
- "Ole kus oled" (luulekogu, 1971)
- "Pildi sisse minek" (luulekogu, 1973)
- "Leopold" (lasteraamat, 1974)
- "Salamaja piir" (jutustus, 1974)
- "Vaatame, mis Leopold veel räägib" (lasteraamat, 1974)
- "Põliskevad" (luulekogu, 1975)
- "Leopold aitab linnameest" (lasteraamat, 1976)
- "Luulet 1962–1974" (valikkogu, 1977)
- "Maapäälsed asjad" (luulekogu. 1978)
- "Tubased lapsed" (lasteraamat, 1979)
- "Rängast rõõmust" (luulekogu, 1982)
- "Kõik lood Leopoldist" (lasteraamat, 1984)
- "Seitsmes rahukevad" (romaan, 1985)
- "Kolmed tähed" (lasteraamat, 1987)
- "Ajaloo ilu" (romaan, 1991)
- "Inimese kapike" (esseed, 1998)
- "Maa taevas, luulet 1962–1990" (1998)
- "Elujoon: valitud luuletused 1962–1997" (2005)
- "Aabitsajutud" (lastele; pildid joonistanud Made Balbat; 2006)
- "Tubased lapsed" (luulekogu, 2006)
- "Kõne koolimaja haual: artiklid ja esseed 1998–2006" (2006)
- "Kogutud luuletused 1962–1997" (järelsõna: Arne Merilai; 2006)
- "Varjuteater" (romaan, 2010)
- "Ma olen raamat" (koos Hedi Rosmaga; 2010)
- "Pildi ilu rikkumise paratamatus. Esseed ja artiklid" (esseekogu, 2017)
- "Selle kevade tervitus" (esseede ja intervjuude kogu, 2020)
- "Seitsmes rahukevad" (uustrükk, eessõna: Maarja Vaino, Joonas Hellerma; 2021)
- "Kuldne kroon" (2023)
- "Salamaja piir" (uustrükk, 2023)
- "Pühaduse purunemine" (2024)
Artiklid
muuda- Viivi Luik: kirjanik ja surnupesija. Postimees.ee, 18. märts 2009
- Viivi Luik: miks on kirjanikke vaja. Postimees.ee, 4. aprill 2009
Tunnustus
muuda- 1976 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Põliskevad")
- 1977 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Leopold aitab linnameest")
- 1983 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Rängast rõõmust")
- 1986 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Seitsmes rahukevad")
- 1986 – Eesti NSV teeneline kirjanik
- 1986 – A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Seitsmes rahukevad")
- 1988 – Juhan Liivi luuleauhind ("On aastasaja lõpp. On öö")
- 1992 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia ("Ajaloo ilu")
- 2000 – Valgetähe III klassi teenetemärk[2]
- 2006 – Salme Ekbaumi ja Minni Nurme koduluulepreemia (¨Kogutud luuletused 1962—1997")
- 2011 – Go Traveli reisiraamatu preemia ("Varjuteater")
- 2011 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia ("Varjuteater")
- 2017 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendium
- 2019 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
- 2020 – Jaan Krossi kirjandusauhind (esseed ja artiklite kogumik "Pildi ilu rikkumise paratamatus")
- 2022 – Rahvusmõtte auhind[3]
Viited
muuda- ↑ Luik, Viivi, ENE 1. väljaanne, 4. köide, lk 556.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ "Rahvusmõtte auhind". Tartu Ülikool. Vaadatud 9. detsembril 2022.
Kirjandus
muuda- Viivi Luik. Kirjanduse nimestik. Koostanud Helen Voogla, Tallinn 1977, 36 lk
- Mati Hint "Viivi Luige märksõnad ja määratlused" (peamiselt romaanist "Seitsmes rahukevad"). Looming 1986, nr 8, lk 1118–25
- Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 2. raamat. Eesti Raamat, Tallinn 1991, lk 507–511 (ülevaate autor Silvia Nagelmaa ja bibliograafia lk 541–542
- Sirje Kiin "Hirme ja arme". Kupar, Tallinn 1993, lk 151–190
- Tõnu Kaalep "Rahvusluse viimsed ohked". Eesti Ekspress 1997, nr 44 (Areen)
- Arne Merilai "Viivi Luik linnulennul". Keel ja Kirjandus 2006, nr 9, lk 689–713
- "Looming – olemise kehtestamine. Viivi Luik" (kogumik, mis sisaldab Viivi Luige 60. sünnipäeva konverentsi ligi 30 ettekannet aastast 2006). Tartu Ülikooli Kirjastus 2007, 334 lk
- Eneken Laanes. "Viivi Luige hüppelaud". Sirp, 22.02.2019.
- Maarja Vaino. Tuttav lõhn sünnist saati. Lõhnamotiive Viivi Luige loomingus. Looming 2020, nr 6.
- Maarja Vaino. Seitsmes rahukevad - tulevikuromaan. Järelsõna Viivi Luige romaanile "Seitsmes rahukevad" (301−319). Tallinn: SE&JS Kirjastus, 2021.
Välislingid
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Viivi Luik |
- Being one with the world i.e. why leave home. An interview by Aija Sakova in Estonian Literary Magazine 2/2018