Ava peamenüü

Venemaa eestlased

(Ümber suunatud leheküljelt Eestlased Venemaal)

Eestlased PeterburisRedigeeri

  Pikemalt artiklis Peterburi eestlased

Eestimaaga piirneva Peterburi piirkonnaga, kui suurlinna ja kultuurikeskusega olid eestlastele eriti tihedad sidemed. Pärisorjuse tõttu puudus eestlastel võimalus lahkuda iseseisvalt elukohtadest enne 1816. aasta talurahvaseadust. Üldjuhul Peterburis lihttöid (kutsarid, teenrid, majateenijad) tegevate eestlaste kõrval on silmapaistvamad eesti päritoluga isikud, patriootlikud haritlased: Philipp Karell, Johann Köler, Friedrich Nikolai Russow, kellest 1850. aastate lõpul tekkis nn Rahvasõprade ehk Peterburi patriootide ring, tänu kellele jõudis 1862 Peterburi naasnud ja rühma liidriks tõusnud Johann Köleri eestvedamisel Eesti talurahva hulgas tekkinud sotsiaalmajanduslik liikumine oma palvekirjadega ka Venemaa keisri ette.

20. sajandi revolutsioonisündmustes Petrogradis osales aktiivselt eestlasest Paul Laasimir, kes oli Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee esimene esimees ning 1917. aasta märtsis korraldasid Petrogradis viibivad eestlased Eestimaa kubermangu autonoomia saavutamiseks massilise demonstratsiooni.

  Pikemalt artiklis Eestlaste demonstratsioon Petrogradis

1926. aasta rahvaloenduse ajal asus Petrogradi oblastisLuga rajoonis, Oranienbaumi rajoonis, Jamburgi rajoonis, kus oli ligi 130 kolhoosi, umbes 22 000 eesti rahvusest elanikku[1].

Eestlased SiberisRedigeeri

Eestlaste vabatahtliku ja sunniviisilise ümberasumise ja remigratsiooni Siberist võib jaotada 6 perioodi:

  1. 1802. aastast kuni 1880. aastate keskpaigani, eestlaste ja teiste Balti- ja Läänekubermangude elanike Siberisse asumisele saatmine;
  2. 1890. aastate algusest kuni 1914. aastani, vabatahtlik ümberasumine koos osalise tagasirändega ja kriminaal- ja poliitiliste süüdimõistetute asumisele saatmine;
  3. Aastatel 1914–1917 seoses Esimese maailmasõjaga tööstustööliste ja rindeäärsete piirkondade elanike evakueerimine;
  4. Aastatel 1920–1923, pärast Eesti iseseisvumist ja Vabadussõja tagasipöördumine Eesti kodakondsuse valimise ehk optsiooni tulemusel ning ka osaline reoptsioon;
  5. 1940. aastatel Nõukogude võimu poolt sunniviisiliselt asumisele saadetud (märtsi- ja juuniküüditamine) ning ka pärast vabanemist vaba elukoha piirangute alusel sunnitult Siberisse jäänud. 1940. aastal pärast juunipööret Eestisse suunatud Venemaa eestlaste, Teise maailmasõja ajal Eesti Laskurkorpusse mobiliseeritud ning ka pärast Teist maailmasõda Eestisse suunatud Venemaa eestlased.
  6. Pärast 1991. aastal Eesti iseseisvuse taastamist NSV Liidust Eestisse naasnud.

Eestlasi sattus Siberisse pärast Rootsi ja Venemaa vahelist Põhjasõda, Rootsi sõjaväelastest vangidena, 19. sajandi alguses saadeti aga eestlasi Lääne-Siberisse asumisele kriminaalkuritegude või vastuhakkude eest. Ühena esimestest Lääne-Siberisse saadetud eestlaste asulana on nimetatud Tobolski kubermangu Rõzkovo asulat, mille olevat asutanud sinna vastuhaku eest asumisele saadetud Ingerimaa mõisniku Ungern-Sternbergi talupojad. Läti ajalookirjanduses on seostatud aga asula teket 1802. aastal Lätimaal Vidzeme Riia maakonnasValmieras, Burtniekis, Raunas ja Cēsises toimunud talurahvarahutustest osavõtnud asumisele saadetutega, millele viitab asula nimi Рыжково (Rižkova)[2]läti Rīga.

Parema elu ja töö otsinguil ning maapuuduse tõttu (1/3 talurahvast oli maata) rändasid eestlased massiliselt välja Ameerikasse ja Venemaa sisekubermangudesse ning Siberisse, kuhu aktiivne ümberasumine algas pärast 1861. aasta Stolõpini reforme.

1917. aastal elas väljaspool Eestit viiendik eestlastest (250 000), neist Petrogradis 50 000; 40% kõrgharidusega eestlastest töötas Venemaal. Venemaa Siberi osas elas ligi 40 000 eestlast, kes olid sinna asunud nii Stolõpini reformide käigus uute maade asustamise kui ka Venemaa Keisririigi karistuspoliitika tulemusena, mille käigus oli saadetud Siberi kubermangudesse halduskorras ning kriminaalkuritegude eest asumisele[3].

  Pikemalt artiklis Eesti külad Venemaal
  Pikemalt artiklis Eestlased Krimmis
  Pikemalt artiklis Eestlased Venemaa Kaug-Idas(Venemaa Kaug-Ida)
 
Jaan Anvelt

Eestlased Venemaa revolutsioonides ja kodusõjasRedigeeri

 
Hans Pöögelmann

Eesti kommunistid emigratsioonis VenemaalRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti kommunistliku liikumise ajalugu

Eesti sotsiaaldemokraatlik ja seejärel bolševistlik liikumine oli oma moodustumisest saadik tõmbekeskuse VSDTP Peterburi organisatsiooni mõju all ja iseseisev Eestimaa kommunistliku partei organisatsioon puudus, kuni 1920. aastani, mil pärast Eesti Vabadussõja lõppu moodustati iseseisev illegaalne Eestimaa Kommunistlik Partei Eestis. Kuni 1920. aastani tegutsesid Eesti kommunistid VK(b)P ja ÜK(b)P sektsioonidena piirkondlike parteiorganisatsioonide koosseisus ja organisatsioonide juhtorganiks oli VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee.

  Pikemalt artiklis VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee
  Pikemalt artiklis Põhja Oblasti Kommuunide Liidu Petrogradi Rahvusasjade Komissariaat
  Pikemalt artiklis VK(b)P Petrogradi kubermangukomitee Eesti sektsioon ja VK(b)P Petrogradi kubermangukomitee Eesti sektsiooni kirjastus, mis andis Petrogradis välja ajalehte Edasi
  Pikemalt artiklis VK(b)P KK Eesti Sektsioon, sekretär Otto Rästas (1925–)
  Pikemalt artiklis Kommunistliku Internatsionaali Eesti Sektsioon, sekretär Otto Rästas (1929–)
  Pikemalt artiklis VK(b)P Petrogradi Eesti sektsioonide komitee
 
Venemaalt suunatud Punaarmee ja Eesti kütivägede vallutused Vabadussõjas

Esimene maailmasõdaRedigeeri

1918. aasta veebruaris-märtsis kogunesid Saksa keisririigi vägede pealetungi eest taganenud ja evakueerunud eestlased Loode-Venemaale. Petrogadi, koondusid nii bolševistlikult meelestatud eesti kommunistid, kui ka osa rahvuslikult meelestatud eesti sõjaväelasi (Johan Laidoner), kes koostöös Antante sõjaliste missioonidega organiseerisid kaitset Murmanski piirkonnas asuva ekspeditsioonikorpuse abil.

Eesti VabadussõdaRedigeeri

1918. aasta sügisel, pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas organiseeris VK(b)P abil organiseerunud VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee koos Punaarmeega Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviisi ja Eesti kütivägede väeosadega Punaarmee juhtimisel Eesti hõivamise katse, vallutasid 28. novembril 1918 Jaanilinna ja Narva, mida loetakse Eesti Vabadussõja alguseks.

  Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda
  Pikemalt artiklis Eesti kütiväed, 1. Eesti Kütidiviis, Eesti Punaarmee

Opteerumine VenemaaltRedigeeri

Pärast Eesti Vabadussõda Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Tartu rahulepingu sõlmimist ning kodakondsuse valikut puudutava kokkuleppe alusel said Eestisse opteerumise ehk Eesti kodakondsuse valimise võimaluse varem Venemaa Keisririiki rännanud ning Esimese maailmasõja ning Vene kodusõja ajal Venemaale sattunud eestimaa päritoluga elanikud. Aastatel 1920–1923 opteerus Eestisse ligi 40 000 inimest (37 578 : 1920. aastal 14 909, 1921. aastal 15 866, 1922. aastal 5380 ja 1923. aastal 1423 inimest[8]).

Kontrolli-opteerimiskomisjoni osakond töötas Petrogradis 1922. aasta sügiseni.

Valik opteerunuid ja nende järglasi: Georg Ots (sünd 1920 Petrogradis);

Poliitilised repressioonidRedigeeri

1937–1938 toimunud NSV Liidu nomenklatuuri vastu suunatud repressioonide kõrgpunktis, võeti teiste vähemusrahvuste vastu suunatud direktiivide seas ka NKVD direktiiv repressioonide kohta NSV Liidus elavate eestlaste vastu

  1. 14. detsembril 1937 anti NSVL SARKi rahvakomissari Nikolai Ježovi poolt käskkiri № 49990, mille raames "Eesti liinis" mõisteti süüdi 9735 ja neist maha lasti 7998 inimest[9], millele järgnes NSVL SARKi käskkiri 1938. aasta 1. veebruarist nr 233, NSVL SARKi käskkiri 1938. aasta 28. maist nr 1160,
  2. 24. juunil 1938 NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi määrus kõigi mittevene päritolu (sakslased, eestlased, lätlased, leedulased, soomlased, rumeenlased, korealased jt) sõjaväelaste vallandamiseks armeest, NSVL relvajõududest vallandati 312 eestlast.

1941. aasta juuniküüditamineRedigeeri

  Pikemalt artiklis juuniküüditamine

Venemaa eestlased Eesti NSV-sRedigeeri

  Pikemalt artiklis juunipööre
  Pikemalt artiklis Venemaa eestlased, jeestlased

Venemaa eestlased Teises maailmasõjasRedigeeri

1941. aasta lõpus vallutasid saksa väed II maailmasõja käigus Narva taguse Leningradi oblasti ning viisid seal asuvate eestlaste, soomlaste ja teiste soome-ugri rahvaste registreerimise ja moodustati Julgeolekupolitsei ja SD registreerimiskomisjon Ingerimaal[18], kus võisid end ümberasumiseks Eestisse arvele võtta eesti ja ingeri soost elanikud. Detsembrist 1941 kuni märtsini 1942 registreeriti kokku 81 218 inimest, neist: eestlasi 12 590 ja soomlasi (ingerlast) 65 241, kellest enamik evakueerus Eestisse nende jaoks ajutiselt sisse seatud Paldiski-Klooga-Põllküla piirkonna karantiinilaagrisse ja ingerlased sealt hiljem Paldiski sadama kaudu Soome. Kuid pärast II maailmasõja lõppu nõudis NSV Liit lahkunute "repatreerimist" ning 1944. ja 1945. aastal oli Soome sunnitud ligi 57 000 inimest saatma tagasi Nõukogude Liitu.

  Pikemalt artiklis Eesti Laskurkorpus
  Pikemalt artiklis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
  Pikemalt artiklis Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid

1949. aasta märtsiküüditamineRedigeeri

  Pikemalt artiklis märtsiküüditamine

Eestlased Venemaal XXI sajandilRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • August Nigol: Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal (PDF ja DjVu). Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kodumaa Tundmaõppimise Toimekonna toimetised nr 1, 1918
  • August Nigol: Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal. Tartu: Eesti Kirjastuse-Ühisuse "Postimehe" trükk, 1918
  • Jüri Meomuttel: Eesti asunikud laialises Wene riigis (PDF ja DjVu). Tartu: Postimees, 1900, Andmed ESTERis
  • Torbino Eesti asundusest, Nowg. kub., Päevaleht, nr 23. 29.1.1909, lk. 4
  • Ilmar Arens: Eestluse tekkest Peipsi taga ning ta hävitamisest kommunistliku režiimi ajal 1917–1941. / Eesti riik ja rahvas Teises Maailmasõjas 6. Stockholm, EMP, 1958
  • Маамяги, Виктор Андреевич:. Эстонские поселенцы в СССР : (1917–1940 годы)., Таллинн : Ээсти раамат, 1976
  • Viktor Maamägi: Uut elu ehitamas : Eesti vähemusrahvus NSV Liidus (1917–1940)., Tallinn : Eesti Raamat, 1980
  • Маамяги, В.А.: "Эстонцы в СССР 1917–1940 гг." Москва : Наука, 1990. ISBN 5020100331
  • Olev Remsu, Liiviküla ehk Lifljandia, Eesti Raamat 2010
  • М.Н. Колоткин, «Балтийская диаспора в Сибири: Опыт исторического анализа 20–30-х годов»
  • Aadu Must: Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin. Tartu Ülikooli Kirjastus 2012

ViitedRedigeeri

  1. Мы сражались плечом к плечу
  2. Skujnieks M. Ieceļošana un izceļošana Latvijā // Domas. 1912. № 6. 611.– 615. lp.; 1913. № 7. 768.–777. lp.
  3. ОПТАЦИОННАЯ КАМПАНИЯ И ЭВАКУАЦИЯ ГРАЖДАН ПРИБАЛТИЙСКИХ ГОСУДАРСТВ НА ИСТОРИЧЕСКУЮ РОДИНУ В НАЧАЛЕ 1920Х ГОДОВИ.В. Лоткин
  4. Революции профессионал
  5. История Запорожья
  6. Известные революционеры. САЛЬМ Николай Васильевич (род. в 1888 году)
  7. Лев ЛИВШИЦ, Через века в современность, "Молодежь Эстонии", 16.04.2002
  8. Маамяги В.А. Эстонские поселенцы в СССР (1917–1940 гг.) / В.А. Маамяги. – Таллин, 1977. – С.211.
  9. [1]
  10. Aрно-Тоомас Пихлак: «Наконец 23 апреля 1958 года я высвободился из сетей КГБ, в которых находился 16 лет и 10 месяцев – с 14-летнего возраста»
  11. СПИСОК ГРАЖДАН, РАССТРЕЛЯННЫХ В НОЯБРЕ 1937 ГОДА В ЛЕНИНГРАДЕ И ВПОСЛЕДСТВИИ РЕАБИЛИТИРОВАННЫХ
  12. Л. ЗАКОВСКИЙ — О некоторых методах и приемах иностранных разведывательных органов и их троцкистско-бухаринской агентуры — Троцкисты и правые—шпионско-диверсионная агентура фашизма
  13. СПИСОК ГРАЖДАН, РАССТРЕЛЯННЫХ В НОЯБРЕ 1937 ГОДА В ЛЕНИНГРАДЕ И ВПОСЛЕДСТВИИ РЕАБИЛИТИРОВАННЫХ
  14. Антон Гансович Ведру (парт, псевдоним Рауд), член ЦК Компартии Эстонии, член КПСС с 1917 года, делегат 3-х первых съездов КПЭ
  15. Aadu Must, Eestlased ja suur terror, Postimees, 1.03.2008
  16. Raimu Hanson, Stalinlik veretöö: Leningradis piinles enne surma mitu tuhat eestlast, Postimees, Arvamus, 9.01.2012
  17. Edgar Savisaar mälestas NKVD veresauna ohvreid, www.DELFI.ee, 31. oktoober 2010
  18. Tiit Noormets, Eestlaste ja teiste rahvusvähemuste ümberasustamine Loode-Venemaalt Saksa okupatsiooni ajal 1942–1943

VälislingidRedigeeri