Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib graafikatehnikast. Mikrokiipide lülitusskeemide koostamise kohta vaata Litograafia (tehnoloogia).

Litograafiatehnikas trükitud maakaart 1902. aastast, originaalsuurus 33 × 24 cm.

Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos 'kivi' + graphō 'kirjutan') on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati.

Trükkimiseks võetakse 8–12 cm paksune lihvitud lubjakiviplaat ehk litokivi ja millele kantakse litokriidi, -tuši või -pliiatsi abil kujutis, motiiv tagurpidi. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga lämmastikhappe lahusega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga. Joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna aga vastuvõtlikuks vee toimele. Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga. Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile – värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse kõrgtrükipaberile spetsiaalse litopressiga (vanasti koos meistriga käsitsi, nüüd juba elektrimootori abil).

Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.

Litograafiaga kaudselt sarnanevaid meetodeid on tänapäeval kasutusele võetud ka mikrokiipide tootmisel. Näiteks nanoelektroonika valdkonnas rakendatakse nanolitograafiat.

AjaluguRedigeeri

18. sajandi lõpus leiutas Alois Senefelder (17711834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse – kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastaks oli arvatavasti 1796. Alois Senefelder ei olnud tegelikult graafik, vaid näitleja, muusik ja luuletaja, aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt noodikirjade paljundamiseks), kui olid olnud senised. 1796. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed noodivihikud, neile järgnesid koolilaulikud.

1799. aastal avas Senefelder Münchenis oma trükikoja.

Baieri õukonnaraamatukogu direktor C. v. Aretin (17731824) otsustas 1807. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed joonistajad (näiteks Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty) ja peatselt ühines ka Alois Senefelder. Müncheni kunstikogud sisaldasid rohkesti kuulsate meistrite teoseid, mida laiemale publikule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia kui graafikaliigi ja kõnesoleva litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.

 
Litograafia 1827. aastast, autor Felice Festa. 37,5 x 20 cm

1810. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate 15.18. sajandi meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja "Litograafiad" kaudu, mis ilmus kuueleheliste vihikutena kuni 1816. aastani, kokku 72 vihikut. 1817. aastal hakkas ilmuma teine kunstiteoseid reprodutseeriv sari "Baieri maalisaal" ("Bayerischer Gemälde-Saal"), millest 1821. aastani oli välja tulnud 108 lehte.

Kunstiteoste reprodutseerimise kõrval hakati kiviplaati kasutama ka maastiku- ja arhitektuurivaadete vahetuks edasiandmiseks.

1818. aastal andis Alois Senefelder välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der Steindruckerey", mis osutus väga oluliseks litograafiatehnika kuulsuse kasvule. See litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükkimise võtetest.

Uue tehnika levik oli kiire ja seda kasutati 19. sajandil suuretiraažiliste väljaannete trükkimisel.

Tänapäeval kasutatakse litograafiat põhiliselt kunstis, trükitööstusliku litograafia asemel on kasutusel ofsettrükk.

Litograafia ajalugu EestisRedigeeri

 
Georg Friedrich Schlateri litograafia Tartu Ülikooli peahoonest (loodud u 1832–1835)

Eesti esimese litotöökoja asutas kunstnik Carl Sigismund Walther 1818. aastal Tallinnas. 1832. aastal rajas Georg Friedrich Schlater Tartusse litograafiameetodil töötava trükikoja. Sama sajandi teisel poolel võeti litograafia kasutusele ka mitmes varem asutatud trükikojas ning sajandi lõpul loodi suur hulk uusi trükikodasid.[1]

Litograafia püsis trükikodades kasutusel kuni 1970. aastateni, mil selle vahetas välja ofsettrükk. 1970ndatel harrastati Eestis ka fotolitot, kus kivile kanti valgustundlik kiht, millele projitseeriti foto. Teise maailmasõja eelsest ajast oli levinud ka mõiste „autolito“: see tähendas seda, et kivile kandis kujutise ja selle trükkis ka paberile autor ise, mitte meister.[2]

Kui värvilise litograafiaga vaeva ei tahetud näha, võidi teoseid koloreerida akvarelli või pliiatsiga. Suurem osa 1920. ja 1930. aastate lasteraamatute illustratsioonidest on trükitud litograafiatehnikas.


Litograafia liikeRedigeeri

Tuntumaid litograafeRedigeeri

Teoste näiteidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 9.4.1. Kirjastused. Trükikojad. Raamatukauplused
  2. Lapin, Leonhard. "Litograafia pilamine". Sirp, 27.03.2015. Vaadatud 7.10.2019.

VälislingidRedigeeri