Evi Tihemets

Eesti kunstnik

Evi Tihemets (1968. aastast kodanikunimi Evi Viires; sündinud 21. augustil 1932 Tapal) on eesti graafik.

Elulugu muuda

Tapal sündinud Evi Tihemets astus kunstiinstituuti sooviga õppida maalikunsti, kuid juhuste kokkulangemise tõttu hakkas õppima graafikat ja lõpetas 1958. aastal raamatugraafikuna. Diplomitööks valmisid tal illustratsioonid Kitzbergi näidendile „Libahunt”. Pärast kooli lõpetamist on Evi Tihemets olnud vabakutseline kunstnik.

1958. aastal, kui Evi Tihemets kunstiinstituudi lõpetas, oli üks erialase tööga tegelemise võimalusi loomereis. Selliseid reise võimaldati kunstnikele Nõukogude Liidu eri piirkondadesse. Tihemets läks Koola poolsaarele ja Karjalasse koos maalikunstnike Elmar Kitse, Viktor Karruse ja Priidu Aavikuga. Ametlikult nõuti tööstuspiirkondade kujutamist; kuid kunstnikke huvitasid pigem looduslikult põnevad ja eksootilised kohad. Karjala-reisi pildimaterjal on väga rikkalik. Murmanskis, Arhangelskis, väikses Pegrema külas, Sortavala linnas ja Valamo saarel saadud kogemused võttis kunstnik endaga ellu kaasa. Kaks aastat hiljem oli tal võimalus elada ja töötada Krimmi lõunarannikul Gurzufis vene kunstniku Konstantin Korovini endises majas, mis oli olnud kuulus kunstnike kogunemise koht, 1960. aastatel aga juba üleliiduline loominguline baas.[1]

1961. aastal käis Evi Tihemets Armeenias, kus viibis kunstnik Knarik Vardanjani külalisena. Kolleeg tutvustas talle Armeenia kultuuri ja vanu arhitektuurimälestisi, samuti käis ta külades joonistamas ning tõi sealt kaasa suurepäraseid maastikuvaateid ja portreid. Neil reisidel tehtud päevikumärkmete ja sealt Eestisse saadetud kirjade põhjal koostas Vappu Thurlow raamatu pealkirjaga „Hüvasti, kuuekümnendad!“. Fotode asemel on selles reisiraamatus joonistused.

1960. aastate keskel tuli Tihemetsa teostes natuuri ümberjutustamise asemele ümbermõtestamine, tekkis huvi globaalsete teemade vastu. Keskkonna ja maailmaruumi üle juurdlemisele osutavad graafilised lehed „Kuumaastik” (värviline söövitus, 1966), „Linnud kuristiku kohal” (söövitus, 1966) ning „Ähvardus linna kohal” (1968) ja selle variant „Ohustatud maailm” (1970, mõlemad söövitus, värviline litograafia). Juba varakult sai Tihemetsale tüüpiliseks mitmete graafikatehnikate kombineerimine, lõpptulemuse nimel keerukate graafiliste võtete rakendamine. 1968. aastal toimus tema isikunäitus Tallinna kunstisalongis märgati noort graafikut ja määratleti tema andelaadi n-ö naiselikuna.[2]

Looming muuda

Ta on viljelenud paljusid tehnikaid, eelkõige värvilist litograafiat, pehmelakki ja teisi sügavtrükitehnikaid, segatehnikaid. Ta on loonud nii pisigraafikat, portreesid kui ka monumentaalseid suurvorme, illustreerinud raamatuid, kujutanud nii loodust kui ka tööstusmaastikke. Ta on üks esimesi, kes 1960. aastatel tõi eesti graafikasse, selle eri tehnikatesse järjekindlalt ja tulemusrikkalt värvi kui ühe olulise väljendusvahendi.[3] Viimastel aastatel on Evi Tihemets armastanud kasutada kollaažitehnikat: ta on oma varasemaid graafikatõmmiseid lõiganud, sealsed kujundid teisiti asetanud ja need uute elementidega kokku liitnud. See on eakale kunstnikule leidlik võte, n-ö kunstimemuaarid. Kui heita pilk Evi Tihemetsa elutee kollaažile, võib kõigepealt märgata suuri, plahvatuslikult tugevate värvide, triibuliste, täpiliste ja ruuduliste faktuuridega pilditahvleid. Neil on ka rahvakunsti viiskandasid ja muhu mändasid, Eesti haritlaste portreid (Paul-Eerik Rummo, Villem Raam, Olga Terri, Tiiu Pallo-Vaik, Naima Neidre), risti- ja inglimotiive, Memento lipuvärve, hõimlaste halle varjunukke jne.[2]

Alates Kunstiinstituudi lõpetamisest on kunstnik osa võtnud kõigist eesti graafika näitustest nii Eestis, teistes tolleaegsetes liiduvabariikides kui ka paljudes välisriikides. Tema teoseid on eksponeeritud Soomes, Saksamaal, Jugoslaavias, Poolas, Belgias, Uus-Meremaal jm.[3] 2012. aastal, kui Tihemetsal täitus 80 eluaastat, moodustus tema isikunäitustest terve ahel: Tallinna Kunstihoone galeriis, Rahvusraamatukogus, Tallinna Jaani kirikus, Tapa raamatukogus, millele järgnesid 2013. aastasse üle kandunud näitused Viimsi Püha Jaakobi kirikus, Kumus (koos Avo Keerendi teostega) ja Eesti Draamateatris („Öine maskiball”).[2]

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Ants Viires oli Evi Tihemetsa abikaasa. Nende tütar Epp Viires on foto- ja maalikunstnik.[4]

Viited muuda

  1. Valme, Valner. Täna meenutab Evi Tihemets Vabaduse galeriis vanu aegu - ERR Uudised, 24.03.2015
  2. 2,0 2,1 2,2 Untera, Anne. Evi Tihemets teekonnal kunstilabürindis - 10.04.2013, Sirp
  3. 3,0 3,1 Evi Tihemets 80 - Tapa Muuseumi pressiteade, 2012
  4. Ema ja tütar maailma muutes. Pärnu Postimees, 21.01.2005.

Välislingid muuda