Villem Raam

Eesti ajaloolane

Villem Raam (õieti Vilhelm-Voldemar; 17. mai (vkj)/ 30. mai 1910 Pärnu21. mai 1996 Tallinn) oli eesti kunstiteadlane ja muinsuskaitsja, kelle peamine uurimisvaldkond oli Eesti keskaja arhitektuur.

Eesti NSV teeneline kunstitegelane ja Nõukogude Eesti preemia laureaat. Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees ja Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane.

ElukäikRedigeeri

Villem Raam sündis koolmeistri perekonnas. Lõpetas 1930. aastal Rakvere Õpetajate Seminari ning töötas 1930–1932 kooliõpetajana Virumaal Aluveres. 1932. aastal astus Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus peaaineks valis kunstiajaloo. Samast ajast töötas õpetajana ka Tartus. 1934. aasta kevadsemestril astus Eesti Üliõpilaste Seltsi. 1936. aastal täiendas end Soomes ja 1938. aastal Rootsis.

1938. aastal pälvis ta võistlustöö "Keskaegne ehituskunst Eestis ja tsistertslaste mungaordu" eest ülikooli kõrgeima auhinna. Tartu Ülikooli lõpetas Villem Raam 1940. aastal professor Sten Karlingi õpilasena, kuid jätkas samas veel õpinguid.

Esimese suurema erialase tööna juhatas ta aastatel 1936–1939 Padise kloostri konserveerimistöid.[1] Enne Teist maailmasõda tegi ta esimesed sammud kunstikriitikuna ning hakkas tõsisemalt huvituma arhitektuuriajaloost ja restaureerimisproblemaatikast.

1940. aastal käis riigi stipendiaadina end täiendamas Itaalias. Oktoobris 1940 määrati ta Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi direktoriks. Järgmise aasta juunis ta arreteeriti ning saadeti 15 aastaks Siberisse.[2] Algul oli ta Molotovi oblastis Ussollagis (1941–1951), pärast seda asumisel Krasnojarski krais (1951–1956).

Pärast naasmist 1956. aastal töötas ta Teadusliku Restaureerimise Töökojas ja sellest välja kasvanud uurimis-restaureerimisettevõtetes. Seda aastatel 1956–1965 teaduri, 1965–1982 peaspetsialisti ja 1982–1990 konsultandina.

LoomingRedigeeri

Villem Raami tähtsaim uurimisteema oli keskaja arhitektuur, sealhulgas Padise ja Pirita klooster, Saare-Lääne ja Järvamaa keskaegseid kirikud, Tallinna linnamüüri, Põltsamaa ja Haapsalu linnus. Uurimisega kaasnes sageli restaureerimistööde juhendamine, muinsuskaitseline tegevus ja meie ehituskunsti pärandi tutvustamine.[1]

Lisaks keskaegsetele meistritele jätkus tal tähelepanu ka kaasaegsetele kunstnikele: Ott Kangilaski, Lepo Mikko, Leili Muuga, Evald Okas, Richard Sagrits, Olev Soans, Vive Tolli jt. Olulisim töö ses vallas oli monograafia Evald Okasest. 1960.–1980. aastatel osales ta kõigi peamiste eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloo käsitluste ning teatmeteoste koostamisel, viimaseks suuremaks tööks jäi leksikoni "Eesti arhitektuur" üldtoimetamine. Lisaks raamatutele on ta avaldanud üle 60 teadusliku artikli ja kirjutanud umbes 130 käsikirjalist aruannet.[1]

Villem Raami isikuarhiiv asub Eesti Rahvusraamatukogus.

KronoloogiaRedigeeri

TunnustusRedigeeri

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

1996. aastal asutas Eesti Muinsuskaitse Selts Villem Raami fondi, et toetada Eesti keskaegse kunsti ja arhitektuuri uurimist ning muinsuskaitselist tegevust. Alates 2000. aastast annab fond iga viie aasta tagant Villem Raami sünnipäeval 30. mail välja Villem Raami preemiat. Stipendiumi saaja valib Eesti Rahvuskultuuri Fondi Villem Raami allfondi halduskogu välja keskaega uurinud kunstiajaloolaste hulgast, kes on oma kirjutiste ja tegevusega avardanud keskaja uurimise piire Eestis ning toonud sellesse valdkonda nii mõttevärskust kui ka uusi, vaimukaid avastusi.

IsiklikkuRedigeeri

Tema isa oli kooliõpetaja Voldemar Raam. Tema tütred on keemik Helle Lippmaa ja kunstiajaloolane Kaia Haamer.

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri