Michelangelo Caravaggio. Püha Peetruse ristilöömine. Õli lõuendil. 1600–1601. Santa Maria del Popolo basiilika, Rooma
Lluís Borrassà (1375–1424). Jeesus päästab Peetruse veest. 1411. Peetruse altar. Església de Sant Pere, Terrassa Barcelona lähedal
Juuda suudlus. Tundmatu kunstnik, 12. saj. Uffizi galerii Firenzes. Juudas Iskariot annab Jeesuse ära teda põsele suudeldes. Pildil on ka Peetrus, kes mõõk käes Jeesust kaitseb

PeetrusRedigeeri

TutvustusRedigeeri

Apostel Peetrus, kelle teine nimi oli Siimon (suri aastal 64 p.Kr.), oli üks kaheteistkümnest Jeesuse jügrist. Kristlik kogukond tunneb teda kui jüngrite juhina. Ta oli Katoliku Kiriku traditsioonis esimene paavst. Teda peetakse paavstluse ja kiriku kaitsepühakuks. Jeesus kutsus Siimoni omale jüngriks oma aktiivse kuulutamise algusajal. Jeesus andis Siimonile nime Kephah (“Kivi” Aramea keeles), millest kreeklased tõlkisid selle “Petroseks”, millest omakorda tuleb meie kultuuri sõna Peetrus (St. Peter inglise keeles). a moodustas koos Jakoobuse ja Johannesega tähtsaima kolmiku evangeeliumi lugudes. [1]

Ta oli pärit Betsaidast, tema venna nimi oli Andreas, mõlemad olid juudist kalurid. Peetrus oli abielus.[2]

Peetruse maja varemed seisavad praegugi Kapernaumas, sünagoogi kõrval, mis kinnitab Uue Testamendi pärimust (Jeesus ravis seal terveks Peetruse naise ema ja halvatu). Egeria (u 383 a) teatab, et sünagoogi lähedal asuvast Peetruse majast Kapernaumas oli tehtud kirik. Midraš Kohelet Rabba (u 640–900) teatel elasid Kapernaumas minim´id (sektandid), s.t juudakristlased. Maja purustasid ilmselt iraanlased 614. aastal. Hoone jäänused kaevati välja aastatel 1921–1926. Maja vanim osa pärineb ajast pärast 63 e.m.a ja seda kasutati Jeesuse ajal.[3]

Maalidel on püha Peetrust kujutatud taeva võtmeid hoidmas. Vahel on tal käes kala, mis vihjab sellele, et ta oli hingede püüdja. Mõnikord on tema läheduses kukk, mis vihjab tema salgamisele. Tema mantel on erekollane, sümboliseerides ilmutatud usku.

Katoliku kiriku suhtumine PeetrusesseRedigeeri

Jeesus kõnetab kõige rohkem oma kaheteistkümnest jüngrist Peetrust. Rooma Katoliku kirik peab Peetrust Kiriku alustalaks ja ülemaks teistest jüngritest, viidates piiblikohale Matteuse Evangeeliumist: [2] (Mt. 16:18-19)

Tuues võrdluseks kõrvale Jeesuse suhtumisi teistesse jüngritesse, on raske väita, et Jeesus Peetrust ülejäänutest ülevamaks pidas. Sarnaselt Mt. 16:18-19-le pöördub ta kõigi oma jüngrite poole:[2] (Mt. 18:18)

Selline Peetruse ülevamaks seadmine Katoliku Kirikus on teoloogide hulgas hulgaliselt vaidlusi tekitanud. Kui Jeesus tõesti läbi Jumala vaimu endas on andnud Peetrusele ülema voli oma koguduse üle, siis miks Peetrus seda ise ei tunnista?

"Kogudusevanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja ning tulevikus ilmsiks saava auhiilguse osaline." (1. Pt 5:1)

Viidates endale kui “kaasvanemale”, tunnistab Peetrus oma võrdsust teiste Jeesuse järgijatega. Lisaks tundub väga vähetõenäoline, et Peetrus teadlikult eriaks Jeesuse ja seega  Jumala käsku olla koguduse ja jüngrite juht.

Katoliiklased peavad igat paavsti Peetruse ideeliseks järeltulijaks/järglaseks, mis seab paavsti õigusega kõigi piiskoppide ülemaks. Peetrus ei kutsunud end paavstiks, teda ei kutsutud nii ka tema järgijate poolt, aga Katoliku kirik peab Peetrust esimeseks paavstiks. Neid seisukohti põhjendab Katoliku kirik kahe piiblikoha abil: (Jh 21:15-17)

Sellest piiblikohast põhjendatakse Katoliku kiriku traditsioonis Jeesuse otsest käsku Peetrusele, et viimane kannaks hoolt Kristlaste ja nende usu eest pärast Jeesuse lahkumist.

Teiseks piiblikohaks loeb Katoliku kirik (Mt 16:18), kus Jeesus kommenteerib Peetrust kui kivi, millele ta ehitab oma kiriku, mida ei hävita miski.

Paavst kannab tänapäevani sõrmes "kalamehe sõrmust", mis viitab Peetruse endisele elukutsele enne apostliks saamist. Sõrmusel on kujutatud Peetrust võrku heitmas. Mõnikord on paavstil kaasas ka suur võti, mis sümboliseerib "taevariigi võtmeid", mille Jeesus oma sõnas Peetrusele andis.

Allikad Peetruse kohtaRedigeeri

Suurem osa arvestatavast infost Peetruse kohta pärineb Uue Testamendi neljast Evangeeliumist, Pauluse kirjadest ja kahest Peetruse kirjast. Tema nimest esineb Uues Testamendis mitu vormi: Peetrus (Kreeka k. “Petros”), Siimeon (Heebrea k. Nimetatud 2 korda UT-s), Siimon (Kreeka k. Nimetatud 49 korda UT-s) ja ka ühend Siimon Peetrus (esineb väga harva).[1]

Mõned Uuest Testamendist eraldiseisvad allikad viitavad sellele, et Peetrus lahkus Antiookiast umbes 55 p.Kr. ja läks Rooma. Seal ta suri märtrisurma Keiser Nero valitsemise all. Ta oli kohaliku kiriku pea. Ta löödi risti tagurpidi, pea allpool, jalad üleval. Vatikani mäge peetakse tema ristilöömispaigaks. Vatikani mäe arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on leitud mitmeid luustikke, aga neid ei omistata Peetrusele.[2]

Peetrus ja PaulusRedigeeri

Peetruse kohta on empiirilisi viiteid Pauluse esimeses kirjas Korintlastele ja kirjas Galaatlastele. Pauluse kirjad on vanimad Uue Testamendi kanoonilistest tekstidest ja nendes on viiteid Peetruse tegevusele ammu enne kirjade kirjutamist. Paulus ei viita Peetrusele kui Jeesuse tegevust õieti tõlgendavale apostlile, need viited peidavad endas pigem negatiivsemat ja hukkamõistvamat suhtumist. Paulus kutsub oma kirjades Peetrust tihedamini Keefaseks (Gl 1:18; 2:9; 11; 14, 1Kr 1:12; 3:22; 9:5 15:5), mitte Peetruseks (Gl 2:7-8).

Galaatlased pidasid Peetrust autoriteediks ja järgisid tema Kristlikku õpetust, mis hõlmas ka ümberlõikamist ja Juutide kalendri pühade pidamist. Paulus oli Pagana-kristlane, kes neid tavasid ei mõistnud, ega ka järginud. Ta võitles nende vastu ja sealt tekkis Peetruse ja Pauluse vahel pingeid.

Peetrus ja Paulus kohtusid kolm korda, iga kord esines nende vahel pingeid. Esimene kord külastas Paulus Jeruusalemma, ka teist korda külastas Paulus Jeruusalemma, kolmandal korral kohtusid nad Antiookias, kus Paulus Peetrust tugevalt noomis. Õhus on küsimus Peetruse ja Pauluse võimuvahekorrast. On selge, et nende vahel käis võimuvõitlus suuremal või vähemal määral. Mõlema apostli üleoleku kohta on küllalt viiteid ja kindlat teadmist, kes oli autoriteetsem, ei ole.[4]

Peetrus inimesenaRedigeeri

Parima ülevaate Peetruse olemusest ja iseloomust saame Uuest Testamendist. Teda on kujutatud väga mitmekesiselt, ebakindel ja libastuv (suhtumises Antiookia kirikusse): (Gl 2:11-14)

Kindel ja vankumatu: (Ap 4:10)

Ustav ja truu: (Lk 22:33)

Julm ja reaktsiooniline: (Jh 18:10)

Armastav ja lojaalne: (Jh 21:15-17)

(Ap 4:13) viitab sellele, et Peetrus oli harimatu ja on kaheldav, et ta oskas Kreeka keelt. Ta oli aeglane õppija, aga vastutavalt positsioonilt tõestas ta end võimekana.

Esimene ja kõige olulisem apostel?Redigeeri

Peetrus oli väga unikaalses olukorras, tema oli esimene Jeesuse Jüngritest, kes tunnistas Jeesust Messia ja Jumala Pojana, Peetrus oli Jumaliku valgustatuse esimene saaja. Olles ka ainus, kelle poole Jeesus otseselt pöördub väites, et Peetruse kui Kivi peale ehitatakse Ülestõusnu kirik, mida keegi enam maha ei lammuta, on Peetrusel justkui ülem roll kõigist Jeesuse järgijatest. Peetrus oli sellest arvatavasti teadlik ja võttis endale ülesandeks koguda kokku ja hoolitseda Jeesuse järgijate kogukonna eest, nagu talle oli ülesandeks jätnud Jeesus. See viis selleni, et apostel Pauluse ja Peetruse vahel eriarvamused tekkisid, mõlemad tõlgendasid end Kristliku kogukonna ja Jeesuse mõtte tõlgendamise alustalana, mida nad mõlemad ka olid.[5]

Peetruse esimene kiriRedigeeri

Peetruse esimese kirja kristoloogia kokkuvõtteks võib öelda, et Peetrus esitleb Jeesust kui kannatavat Jumala Sulast prohvet Jesaja kuulutusest. Vana Testamendi ühendamine Jeesuse tulekuga ei piirdu üksnes Js 53-ga, Peetrus toob sisse ka teisi pilte Jumala Sulase lauludest. Peetrus seob Jeesuse oleku ja nime Vana Testamendiga. Esimeses kirjas on Jeesusel kui Issandal oluline koht kuid see jääb varju Jahve Sulase nime ees ning jääb omaette teemana välja aretamata.[6]

Peetruse 1. Kirjas esineb sõna "Kristus" üle kahekümne korra kuid vaatamata selle nime sagedasele esinemisele, jääb Kristuse kui eshatoloogilise valitseja tähendus tagaplaanile. Enamasti esineb "Kristus" pärisnimena. Üheksal korral on ta ühendina Jeesus Kristus ning tema isikud on seostatud rohkem Kannatava Jumala Sulasena - Ebed Jahvena. Viidet Kristuse preeksistentsi kohta võib ehk tunnetada väljendis "Kristuse Vaim"

Peetruse kristoloogia üks jooni on tema mittemõistmine "vajaliku kannatuse" kohta. Peetrus oli see, kes otsustaval hetkel püüdis Jeesust päästa, kasutades selleks vägivalda, ta ei mõistnud miks Jeesus peab surema. See väljendub ka tema kristoloogias ja kirjades, Jeesuse mõiste on toodud nimena mitte eshatoloogilise valitsejana. Küsimus, kas Peetrus mõistis lõpuks Jeesuse surma vajalikkust, tekitab teoloogide hulgas praeguseni vaidlusi.[7]

Peetruse teine kiriRedigeeri

Peetruse teise kirja puhul kaheldakse tema autorsuses mitmel põhjusel. See kiri on väga lähedane Juuda kirjale. Kuna Peetruse teises kirjas ennustatud valeõpetajad on Juuda kirjas juba esile kerkinud, võime järeldada, et Peetruse teine kiri koostati enne Juuda kirja. Veel tuleb tähele panna Peetruse kahe kirja stiililisi erinevusi, seda võib muidugi põhjustada ka Silvanuse kaastöö. Esimese kirja koostamiskohaks peetakse Roomat (1Pt 5:13), mida juba algkristluse ajal nimetati Jumalavaenulikkuse ja patususe pärast nimega Paabel. Peetruse teise kirja koostamise koha kohta ei teata midagi. Kuna selles kirjas ei ole viiteid Nero-aegsele kristlaste tagakiusamisele aastal 64 pKr, peab teine kiri (nagu ka esimene) olema kirjutatud enne seda. Teise kirja põhihoiakust võib järeldada, et see kiri kirjutati kui testament ähvardava surma varjus.

Teise kirja sisu jätkab esimese liini: Jumala riik on tulemas, läbivaks teemaks on uuestisünd ja lootus.[8]

Peetruse surmRedigeeri

Peetrus veetis oma elu lõpuaastad Roomas, kus ta pöördus kirja teel koguduse poole. Oletatavalt põhineb Markuse evangeelium Peetruse mälestustel, sest Markus oli Peetruse tõlk. Peetruse märtrisurma ennustatakse Uues Testamendis ette (Jh21:19), otseselt sellest siiski ei jutustata. Vaatamata Peetruse toomkiriku väljakaevamisele teame Peetruse surmast ja tema hauast väga vähe. Oletusel, et Peetrus oli 25 aastat Rooma piiskop, ei ole mingeid ajaloolisi aluseid. Kristlikus maailmas levib arusaam, et Peetrus suri märtrisurma, et ta löödi risti pea-alaspidi, kuid sellekohaseid viiteid ajaloost leitud ei ole.[8]

Kirjanduse nimekiriRedigeeri

  1. Arne Hiob. Püha maa, juudid ja Jeesus. 2012, 150–151.
  2. (1992). The Anchor Bible Dictionary. Doubleday. Lk 251-262.
  3. Martin Hengel (2006). St. Peter, the underestimated Apostle. Lk 14-20.
  4. Peeter Roosimaa (2002). Peetruse 1. Kirja kristoloogia. Tallinn: Kristlik kirjastusselts LOGOS. Lk 93-97.
  5. Peeter Roosimaa (2002). Peetruse 1. Kirja Kristoloogia. Kristlik Kirjastusselts LOGOS. Lk 98-99.
  6. Fritz Rienecker, Gerhard Maier (1994). Suur Piibli-Leksikon. LOGOS. Lk 487-489.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 "St. Peter the Apostle". Vaadatud 01/11/2019.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Saint Peter".
  3. Arne Hiob. Püha maa, juudid ja Jeesus. 2012, 150–151.
  4. (1992). The Anchor Bible Dictionary. Doubleday. Lk 251-262. 
  5. Martin Hengel (2006). St. Peter, the underestimated Apostle. Lk 14-20. 
  6. Peeter Roosimaa (2002). Peetruse 1. Kirja kristoloogia. Tallinn: Kristlik kirjastusselts LOGOS. Lk 93-97. 
  7. Peeter Roosimaa (2002). Peetruse 1. Kirja Kristoloogia. Kristlik Kirjastusselts LOGOS. Lk 98-99. 
  8. 8,0 8,1 Fritz Rienecker, Gerhard Maier (1994). Suur Piibli-Leksikon. LOGOS. Lk 487-489.