Ava peamenüü
"Kristus ristil". Francisco de Zurbaráni maal

Ristilöömine on ajalooline hukkamisviis, mille puhul ohver seotakse või naelutatakse suure puust risti või T- kujulise põikpuuga posti külge ning jäetakse sinna rippuma, kuni ta sureb. See oli tavaline hukkamisviis 6. sajandist eKr kuni 4. sajandini pKr, eriti Pärsias, Egiptuses, Kartaagos ja Roomas. Risti külge sidumist on nimetatud ka ristipoomiseks.

Ristilöömine omandas suure tähenduse kristluses, kuna seda meetodit kasutasid roomlased Jeesuse hukkamiseks. Rist on tähtsaim kristluse sümbol, mis on andnud sellele ka rahvapärase nimetuse ristiusk.

Vähemal määral on ristilöömist kasutatud ka kristlikes maades, näiteks kajastab seda iiri folkloor. Ristilöömise analoogiat on nähtud skandinaavia mütoloogia kirjelduses sellest, kuidas Odin ennast ilmapuu Yggdrasili otsa poos, et omandada teadmisi maagilistest ruunidest.

KristlusRedigeeri

Kristlikel ikoonidel on ristilöödu naelutatud risti külge peopesadest läbi löödud naelte abil. Ajalooliselt ja tehniliselt ei saanud selline variant olla reaalne, kuna peopesadest läbi löödud naelad ei saa rippuvat keha üleval hoida, sest kämbla luude vaheline sidekude lihtsalt rebeneks ja ristilöödu kukuks alla.

Tegelikult toimus ristilöömine naelte abil, mis olid löödud randme tagant, küünarluu ja kodarluu vahelt.

Sellest hoolimata on kristlikus ikonograafias kujutatud ristilöödut nii, et naelad on löödud läbi peopesade. Paljud kristlikud pühakud, näiteks padre Pio, on Kristuse kannatusi ette kujutades saanud endale samasugused haavad (stigmad), nagu Kristus pärimuse kohaselt sai. Kätel olevad haavad asuvad sellisel puhul alati peopesades, vastavalt kristlikule ikonograafiale.