Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel kõneleb Tartu Ülikooli praeguse peahoone kohal asunud kirikust, mis põles 1704; kirikust Pepleri ja Kuperjanovi tänava nurgal loe artiklist Tartu Maarja kirik.

Tartu vana Maarja kiriku fassaadid ja lõiked. Reinhold Guleke, Alt-Livland, 1896

Tartu vana Maarja kirik oli Tartu kirik, mis hävis Põhjasõjas ning mille krundile 19. sajandi algul ehitati Tartu Ülikooli uus peahoone.

AjaluguRedigeeri

Kirik ehitati arvatavasti 14. sajandil Tartu saksa koguduse kirikuks (eesti kogudus kasutas Jaani kirikut), aastail 16401642 kasutas seda Tartu ülikool[1].

1763. aastal valminud jooniste järgi oli Maarja kirik 3-lööviline tellisbasiilika polügonaalse lõpmikuga koori, läänetorni, kahe väikese trepitorniga pikihoone läänenurkades ja kabelitega koori ja pikihoone külgedel. Nagu enamik teisi Tartu vanalinna ehitisi, oli ka Maarja kirik ehitatud parvedele.[viide?]

2010. aastal toimunud arheoloogilistel uuringutel tuli peahoone ja Tartu Ülikooli vana keemiahoone vahelisel alal maapinnast välja arvukalt kunagise Maarja kiriku kalmistule maetud inimeste luustikke. Arheoloog Martin Malve usub, et kalmistu piir ulatub keemiahoone keskpaigani ja terve Jakobi tänav on kalmistuala. Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arheoloogia vanemteadur Heiki Valk on ühe lapsematuse dateerinud 13.14. sajandisse, kaela pandud helmeste järgi[2].

Kaevamistel leiti ka üks Rootsi aega paigutuv mehe matus. Rootsi ajal oli Maarja kirik teadaolevalt Rootsi garnisoni pühakoda,[viide?] samuti toimus aastatel 16381641 osa ülikooli õppetööst kiriku kooriruumides[3].

1656. aastal peideti Maarja kiriku kooriruumi-alustesse hauakambritesse Vene vägede eest ülikooli arhiiv, raamatukogu ja trükimasinad. Välja toodi need alles 30 aasta pärast. Ajaloolase Malle Salupere arvates võis just sellest tekkida legend, mille järgi peidetud ühte Maarja kiriku hauakambrisse või kaevu Liivi sõja aegu varandus.[4]

HävingRedigeeri

Malle Salupere kinnitust mööda jäi Maarja kirik varemetesse juba 1667. aasta põlengus, mil hävis torn ja kellad üles sulasid[4]. Kirikuhoone kannatas ka Põhjasõja ajal 1704. aastal[5] ja 1775. aasta tulekahjus[viide?]. Maarja kiriku ja 1708. aastal Toomemäel õhitud piiskopilinnuse tellistest rajati Toomemäe nõlva sisse – praeguse Lossi tänava poole – aastatel 17681778 püssirohukelder, kus 1982. aastast peale töötab restoran.[5] Lõplikult lammutati kirikuhoone 19. sajandi algul.

Hilisemad ehitised samal kohalRedigeeri

 
Tartu Ülikooli peahoone ehitamise käigus samas asukohas varem olnud Tartu vanasse Maarja kirikusse ja surnuaeda maetud inimeste luud maeti 1806. aastal ümber Toomemäe vallikraavi, kuhu püstitati Krause jooniste järgi neljakandiline punastest tellistest monument, Rahvaste mälestussammas.

Nüüdne Tartu Ülikooli peahoone ehitati aastatel 18041809 ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi endise Maarja kiriku kohale. Ehitamise käigus väljatulnud luustikud maeti ümber Toomeorgu, kuhu püstitati Rahvaste monument.[viide?]

1860. aastal ehitati ülikooli peahoone taha uus kirik ülikooli koguduse tarbeks, tänapäeval paiknevad selles hoones ülikooli allasutused.[viide?]

ViitedRedigeeri

  1. Eesti arhitektuur 4. Tallinn, 1999, lk 18.
  2. Jüri Saar "Arheoloogid leidsid hulga luustikke" Postimees, 16. august 2010.
  3. Villu Päärt. "Ajaloo ja keemia vahel" Tarkade Klubi, jaanuar 2008, lk 41–43.
  4. 4,0 4,1 Malle Salupere. Tuhandeaastane Tartu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 96–97.
  5. 5,0 5,1 Püssirohukelder. Ajalugu www.pyss.ee Kasutatud 23.08.2012.

VälislingidRedigeeri