Ava peamenüü

1775. aasta Tartu tulekahju toimus 6. juulil (vkj 25. juunil) 1775 ning hävitas suurema osa Tartu kesklinnast.

Kuna Põhjasõjas suur osa Tartust rüüstati ja lasti õhku, eeslinnad põletati ning linnakodanikud küüditati Venemaale, käis sõjas hävitatud kivimajade taastamine linnarahval üle jõu, nende asemele ehitati arvukalt tuleohtlikke õlg- või laudkatustega puumaju. Nii kimbutasidki 18. sajandi teisel poolel Tartu linna tulekahjud, suuremad neist leidsid aset 1755., 1763. ja 1775. aastal. Seetõttu pole suurem osa Tartu vanast puitarhitektuurist säilinud, vanim puumaja on osalt 1720. aasta paiku valminud Uppsala maja Jaani tänaval. Samuti pääses 1740. aastail valminud elumaja samal tänaval, milles tänapäeval tegutseb 19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseum.

1775. aasta tulekahju sai alguse praegusel Rüütli 17 krundil asunud koolimaja kõrvalhoonest, mille hoovil matemaatikaõpetaja õlut tegi. Põleng kandus tuulega kiiresti kesklinna ja üle puusildade ka Emajõe teisele kaldale.[1] Tulekahjus hävis mõne hinnangu kohaselt kuni 2/3 linnast. Maha põles 290 maja, 2 silda ja enamik poode[2], samuti 1730. aastal Raekoja platsile püstitatud puust raekoda.[3]

Õnnetust kirjeldas üksikasjalikult Tartu tütarlastekooli õpetaja Thiel, kes koos teiste linnaelanikega jälgis toimuvat Toomemäelt.[1][4]

TagajärjedRedigeeri

Tulekahjul olid Tartu linna arengule kaugeleulatuvad tagajärjed. Pärast 1775. aasta tulekahjut ehitati Tartu südalinn üles neoklassitsistlikus stiilis, mistõttu moodustab Tartu kesklinn tänapäeval suuresti ühtse ansambli. Tulekahju järel kehtestati määrus, mis lubas ehitada linna ainult kuni kolmekorruselisi kivikatusega kivimaju. Tartu linn sai Vene riigilt hävinud hoonete taastamiseks protsendita laenu, uue linnaplaani kinnitas Vene keisrinna Katariina II.[5]

Tulekahju tõmbas muuhulgas kriipsu kavale rajada uus kivisild Laia tänava otsa, praeguse Vabadussilla kohale. Selle asemel ehitati aastatel 1779–1784 Liivimaa kindralkuberneri George Browne'i algatusel ja Katariina II käsul Kivisild, mis jäi Tartu üheks sümboliks kuni hävimiseni 1941. aastal.[5]

Pärast 1775. aasta tulekahju otsustati Tartu linn välja arvata kindlustatud linnade nimekirjast[6], ehkki seni oli püütud kindlustustöödega jõudumööda tegelda – 18. sajandil rajati Toomemäe nõlva varju suur püssirohukelder.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri