Tartu raekoda

Tartu raekoda on Tartu rae, linnavalitsuse ja linnavolikogu ajalooline ametihoone.

Tartu raekoda
Tartu Raekoda 2012 cropped.jpg
Üldinfo
Asukoht Tartu kesklinn, Raekoja plats
Stiil barokk
Ehituse algus 1782
Ehituse lõpp 1789
Renoveeritud 2001
Aadress Raekoja plats 1A, 51007 Tartu
Tehniline ülevaade
Korruseid 3
Projekt ja ehitus
Arhitekt ehitusmeister Johann Heinrich Bartholomäus Walter, Rostockist
Raekoja plaan, Johann Christoph Brotze, 1782.

Linnavalitsuse kõrval tegutsevad Tartu raekojas Apotheka ketti kuuluv apteek ning Tartu linnavalitsuse infopunkt ja sihtasutuse Tartumaa Turism Tartu Külastuskeskus, kus 2015. aastani paiknes Tartu linnamuuseumi püsinäitus "Aeg ja Tartu linna valitsemine"[1], külastuskeskuse koridoris vahetuvad ajutised näitused. 2015. aastal rajati külastuskeskuse kõrvale Smart City Labi ja Teaduskeskus AHHAA esindus. Raekoja III korruse saalis korraldatakse kontserte. Varem on hoones olnud ka Tartu Linna Panga ruumid, vaekoda ja raevangla.[2]

Tartu raekoja hoone asub Tartu vanalinnas Raekoja platsil. Raekoja ette jääb Raekoja plats, mis piirneb Vabaduse puisteega ning raekoja vastas on üle jõe Kaarsild: mille vastasservas möödub Vabaduse puiestee ning selle taga ületab Emajõe Kaarsild. Raekoja tagant möödub Ülikooli tänav, mille taha Toomemäe nõlvale jääb Pirogovi plats, Raekoja nurga juurest tõuseb aga mäkke Lossi tänav.

EhitusluguRedigeeri

Sõdade ja tulekahjude tõttu on Tartu keskaegsest vanalinnast säilinud vaid paar üksikut hoonet. Nii on ka Tartu raekoda näiteks Tallinna raekojaga võrreldes suhteliselt uus: see ehitati 17821789.

Raekoja projekti tegi Rostockist pärit ehitusmeister Johann Heinrich Bartholomäus Walter. Hoone on eklektiline, selles võib näha kolme arhitektuuristiili.

Kolmekorruseline, kõrge kelpkatuse ja haritorniga raekoda esindab oma põhikujus Madalmaade barokse linnapalee traditsiooni (samas stiilis on ka Narva raekoda). Peafassaadi viiluvälja ehib rokokoostiilis kartušš, seinte kujunduses ja interjööris valitseb aga varaklassitsism.[3]

Tartu raekoja arhitektuur on erinevate  suundumuste sümbioos, kannab 1775. a. suurele tulekahjule järgnenud ülesehitusperioodi iseloomulikke jooni. Selle arhitektuuriline lahendus sarnaneb linnapaleega. On näha Baieri arhitektuurikultuuri mõjutusi üldkavatises, ruumiprogrammis ja ka  interjööride dekoori kavandites. [4]

EksterjöörRedigeeri

Hoone on kaheksateljeline, kõrge kelpkatusega (Baltimaade jaoks valmistati eriprojekte, milles arvestati traditsioonilise kõrge katusega) ja eenduva keskrisaliitiga. Raekoda rajati haavapuust alusparvele, kuna pinnas oli soine.[4] Arhitekt Johann Heinrich Bartholomäus Walther pakkus kaks fassaadi projekti. Üks nendest oli dekoorirohke (vanikute ja urnide motiiv) raekoda, mille astmikfrontoonil asus kell. Otsus langes aga teisele kartušimotiiviga kolmnurkfrontoonil ja kellatorniga  lahendusele.[5] Kolmikjaotust rõhutavad paarisliseenid ning pilastrid hoone ja keskrisaliidi servadel. Kuubilise ehituskehandi rustreeritud soklikorrus on eraldatud ülakorrusest eenduva graniitsimsiga. Keskrisaliiti kroonib kolmnurkne ehisviil, akende kohal paiknevad kaarfrontoonid. Viiluväja ovaalakna (nn härjasilma) kilpornament kujutab konnakarpi. Klassitsistlikus stiilis kahetiivalise ukse on valmistanud tisler Adam Filip Paul. Seda kaunistavad girlandid, vanikud ja akantuserosetid. Vastavalt ehitusdokumentatsioonile on alust arvata, et Paul oli kogu hoone juures tislermeistriks. Toomemäe poolne fassaad on peaaegu sama esinduslik, kui peafassaad.[2] [5][4]

Ažuurne, laternakujuline haritorn on neljast küljest lahtise galeriiga ja sellest kerkivate kiivripaisutustega. Esimene aste on barokselt vormitud katus. Kuppelkiivrit kaunistavad neli vaasi iga galerii kohal. Teine aste on sibulakujuline. Tornilaterna ballustraad ning neli dekoratiivvaasi tornikaartel on treialmeistri H. W. Möhlbergi töö. Torni tippu paigutatud kuuli, tuulelipu ja tähe kuldas vöötegija- meister N.W. Braunschweig. Seda tüüpi tornikiivrid olid levinud 18. sajandi algusel saksa katoliiklikute kirikute seas. Toomemäe poolse kella paigaldati ülikooli jaoks 1805. aastal.[4]

Interjöör ja ruumijaotusRedigeeri

Kujunduses peegelduvad hoone funktsioon nii administratiiv- (linnapaleelik fassaad ja pidulik raesaal) kui ka kohtuhoonena (trööstitud vanglaruumid soklikorrusel ja keldris).

Keldris asusid lubja- ja puukeldrite kõrval üksikkongid. Vangikongide vahel kulges lahtine kloaak, kuhu suubusid mustusekanalid. Ka soklikorrusel asusid vasakus tiivas vangikambrid, need olid saksa soost kodanikele. Paremal, tänapäeva apteegi ruumides, paiknes vaekoda, mis meenutas põhja- ja lõunafassadi ühendavat koridori. Sinna oli võimalik sisse sõita koormatega läbi laia portaali Toomemäe-poolses fassaadis. Samal pool ruumides asus materjaliladu ning koht vangivalvurile, peatrepi kõrval oli köök.[4]

Soklikorusel puudub vestibüül (peaportalist sisse astudes näeme kohe teisele korrusele viivat graniidist astmetega treppi), mis rõhutab korruste funtsionaalset eraldatust ka sisekujunduses. Laed on võlvitud, kuid need ei mõju sarnaselt keskaegsetele raskena või konstruktiivsena, võlve on kasutatud arhitektuurilise lahendusena. Teist korrust kaunistavad koridorides rist- ja ruumides radiaalvõlvid, mis loovad huvitava valguse-varju mängu, ja laemaalingud. Kohtutoad ja bürgermeistri vastuvõturuum oli planeeritud mõlemalt poolt koridori.

Kolmanda korruse keskel asusid võlvitud arhiivruumid. Paremasse tiiba on ehitatud klassitsistliku sisekujundusega raesaal - raekoja kõige pidulikum ruum. Ruumi seinad on õrnrohekat värvi, neid kaunistavad kunstmarmorist tahveldised ja raamistavad lihtsad stukkliistud. Nende vahel sügavad põrandani ulatuvad aknaorvad on rokokoole omane „lehtla“-motiiv, kuid rangelt tahvliteks liigendatud seinapinnad on juba iseloomulikud klassitsismile, samamoodi nagu ka nendele stukist modelleeritud drapeeritud ripprätikud. Supraporti, lambrii ja aknapealsed ristkülikukujulised dekoratiivpinnad on kaunistatud loorberi- ja roosivanikutega ning rosetikestega.  Rosetid, girlandid, draperiid ja teised ornamendid valmisid J. H. B. Walteri stukitöökojas. Vaasiga kaunistatud kahhelahi pärineb 19. sajandist (pottseppmeister Grossmann).[5][4] [2]

Hilisemad muutusedRedigeeri

Enim remoti vajanud oli torn (1827, 1890, 1979) ja kell. 1833. aastal sai raekoda uue värvkatte – ookri ja indigo kombinatsioon (1970-ndatel aastatel taastati originaalvärv). 1885. aastal asendati kivikatus plekkkatusega. 19. sajandil likvideeriti soklikorrusel asunud vaekoda. Esialgu olid ruumid vahtkonna kasutuses. 20. sajandil (1922. a.) rajati sinna apteek. Sama korruse vasaku tiiva ja keldri ruumid olid Tartu Linna Panga kasutuses. 1931. aastal A. Podtschekajevi projekti järgi asendati pangaruumides vaheseinu kaartega; ehitati kinni apteegi ühendus teiste ruumidega. 1984. aastal muudeti kolmeastmeline trepp viieastmeliseks ning tehti esimese korruse treppi lühemaks. Arhitektiks oli T. Org. 1980. aastal uuendati katust. Samal aastal restaureeriti raesaal (tööd jätkusid 2003).  Kümme aastat hiljem alustati vundamentide kindlustamisega. Klassitsistlikus stiilis välisust restaureeriti aastal 2000 ning järgmisel aastal sai raekoda endale 18 kella, mis mängivad kellamängu. Kahe vana kella asukoht muutus.[4][2]


Teose tähtsusRedigeeri

Tartu raekoda on Eesti arhitektuuri pärl. Hilisbaroki mängulisus ja varase klassitsismi rangus, mis siiski võimaldab endiselt vormide õrnust, sulasid selles hoones kokku. Selles keerulises arhitektuuri traditsiooni muutumise olukorras tuleb pöörata erilist tähelepanu arhitekti tööle, kes suudab kahe stiili vahel manööverdada. Selline osavus pole pelk juhus. Olles müürimees ja arhitekt ühes isikus, täiendas Walther oma teadmisi ulatusliku raamatukogu abil, tema valduses oli 124 köidet raamatuid. Tööjõust areneva talendi kasuks räägivad tema varaloendis olnud 703 vasegravüüri.[5] Vaatamata muutustele ja kitsastele rahalistele oludele[4] kinkis Walter Tartu elanikele lossi, mis tornib küll majesteetlikult hoonete üle, kuid sobib samas ideaalselt linnakeskkonda. Palee pole mõeldud kuningatele, vaid tavainimestele. See on tõhusa ajutöö monument, milles on kajastatud ülikoolilinna vaim.

Raekoja kelladRedigeeri

2001. aastal paigaldati raekoja torni kellamäng, mis võimaldab esitada mitmesuguseid meloodiaid. Iga päev mängivad raekoja kellad Raimond Valgre "Tartu marssi". 18 kellast koosnev kariljon valmis Saksamaal Karlsruhe kellatehases ja maksis 700 000 krooni (45 tuhat eurot), selle paigaldas tehase kellameister Günter Granz.[6] Alles jäid ka kaks vana kella.[2].

PildigaleriiRedigeeri

Tartu raekoda 2012

ViitedRedigeeri

  1. "Raenäitusest"
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Tartu raekoda kultuurimälestiste riiklikus registris
  3. Kaur Alttoa Voldik Tartu raekojast
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Üprus, H. (1984). Tartu Raekoda. Tallinn: Eesti Raamat. 
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Epi, T. (2017). Tartu linnaruum ja arhitektuur 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel valgustusajastu ideede kontekstis. Eesti kunsti ajalugu 3. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 243. 
  6. "Tartu raekoda sai uhke kellamängu" Delfi/BNS, 24. detsember 2001

KirjandusRedigeeri

  • Helmi Üprus "Tartu raekoda" Tallinn: Eesti Raamat, 1984
  • H. Ruusmaa "Tartu raekoja ehituslugu" – Rmt: "Tartu ja kultuur" Tln: Eesti Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjon, 1990, lk 87–95

VälislingidRedigeeri