Ikonograafia

Ikonograafia (kreeka keele sõnadest εἰκών eikón 'kuju', 'kujutis' ja γράφειν gráphein 'kirjutama') on kunstiteaduse haru, mis tegeleb kujutava kunsti taiestes esinevate motiivide uurimise, eritlemise ja selgitamisega. Uurimisobjektiks on teatud isiku või teema traditsiooniliste motiivide, sümbolite ja atribuutika kujutamise reeglistik kunstis. Eriti põhjalikult on uuritud antiikkunsti ikonograafiat ja kristlikku ikonograafiat.

Ajaloost

Kujunes välja 19. sajandil, metodoloogiliselt tugines Hippolyte Taine'i (1828–1893) positivistlikule filosoofiale. See oli esialgu eelkõige kirjeldav teadus, mida esindasid Emile Mâle ("L'Art religieux du XIIIe siècle en France, étude sur l'iconographie du Moyen Âge et sur ses sources d'inspiration.", 1899), Anton Springer ("Ikonographische Studien", 1860), Raimond van Marle ja Louis Réau.

Ikonograafia teaduslikule käsitlusele panid aluse kunstiajaloolased Aby Warburg (1866–1929) ja Erwin Panofsky (1892–1968), kes taotlesid vaid kirjeldava käsitluse ületamist ja püüdsid tõlgendada, lähtudes eeldusest, et vormi tingib vaimne tähendus. Mõnikord eristatakse seda suunda kirjeldavast ikonograafiast eraldiseisva ikonoloogiana.

Vaata ka

• Pildiprogramm
• Atribuut (kunst)