Kerjusmunk

See artikkel See artikkel räägib katoliku kiriku kerjusmungaordu liikmest. Budismi kerjusmunga kohta vaata artiklit Bhikkhu.

Kerjusmunk (ladina keeles kasutatakse sõna frater 'vend', inglise keeles friar) on munk, kes kuulub mõnda rooma-katoliku kerjusmungaordusse. Nagu kõikide ordude, nii ka kerjusmunkade kloostrirajatised ei kuulu kohaliku piiskopi jurisdiktsiooni. Kõige laiemalt tuntud kerjusmungad on need, kes kuuluvad vanimatesse ordudesse: dominiiklased, frantsisklased, augustiinlased ja karmeliidid.

Frantsiskaani vend. Rembrandt, umbes 1655
Dominiiklasest munk vend Kolda abtiss Kunigunde passionaali illustratsioonil, u 1321
Martin Luther (1483-1546) augustiinlase mungarüüs. Lucas Cranach Vanem, 1528

ErisusedRedigeeri

Kerjusmunkade elukorraldus on vastavalt kerjusmungaordude põhimõtetele apostelliku elu väärtused vaesus, kasinus, alandlikkus ja teenimine. Kui kloostrimungad (näiteks benediktlased, tsistertslased) pühenduvad jumalateenimisele ja askeesile kloostriseinte vahel oma suletud kogukonnas, töötavad kerjusmungad palju ilmalike inimeste keskel ja elavad toetustest või heategevusest. Tõotuse andmisega pühenduvad kerjusmungad oma töös laiemale alale kui kloostrikogukond, näiteks maakonnale või provintsile, ja nad liiguvad vajadusel ühes asupaigast teise.

OrdudRedigeeri

Katoliku kirikus jaotatakse kerjusordud järgmisel: neli suurt ordut, mis on ühtlasi neli vanimat, ja väiksemad ordud.

Suured ordudRedigeeri

Suured ordud nimetati Lyoni II kirikukogul (1274):

  • dominiiklased, asutatud 1216. aastal. Neid on nimetatud ka jutlustajavendadeks või mustadeks munkadeks nende musta mantli järgi, mida kanti valge rüü peal. Ordu asutaja on Dominicus Guzmanist, ametliku paavstliku tunnustamise said nad paavst Honorius III-lt 1216. aastal. Algselt olid nad Püha Augustinuse reegli järgijad, kerjusmunkadeks said nad 1221. aastal.
  • frantsisklased, asutatud 1210. aastal. Neid on nimetatud ka vähemateks vendadeks ja minoriitideks (fratres minores). Ordu asutaja on Franciscus Assisist, suulise tegevusloa said nad paavst Innocentius III-lt 1210. aastal ja ametliku paavstliku tunnustamise Honorius III-lt 1223. aastal. Frantsisklaste ordus võib vend olla ordineeritud preester või ordineerimata lihtvend.
  • karmeliidid, asutatud 1155. Kandsid valget mantlit pruunil rüül. Ametliku tunnustuse said nad paavst Honorius III-lt 1226. aastal ja hiljem Innocentius IV-lt 1247. aastal. Karmeliidid oli algselt puhtalt kontemplatiivne ordu, kerjusmunkadeks said nad 1245. aastal.
  • augustiinlased, asutatud 1244. aastal ja laiendatud 1256. aastal. Neid on nimetatud ka püha Augustinuse eremiitideks. Ordureegel põhineb kirikuisa Augustinuse kirjutistel. Väikestest erakute rühmadest kerjusmungaorduks nimetas nad paavst Innocentius IV 1244. aastal, 1256. aastal lülitas paavst Alexander IV nende ordu koosseisu veel augustiini erakute rühmi.[1]

Väiksemad ordudRedigeeri

Kerjusmungad EestisRedigeeri

Vana-Liivimaal oli 12 kerjusmungaordude kloostrirajatist, neist kuus tänase Eesti territooriumil. Dominiiklaste kloostrid olid Tallinnas, Tartus ja Narvas. Frantsisklaste kloostrid olid Tartus, Rakveres ja Viljandis. Karmeliidid ja augustiinlased-eremiidid Eestisse ei jõudnud.

Kaheteistkümnest kloostrist Vana-Liivimaal on tänapäeval on maa peal alles lisaks Tallinna Katariina kirikule Viljandi frantsiskaanide kirik ning Riia dominiiklaste kiriku pikihoone koos värava ja kahe ristikäigu võlvikuga.

Viljandi kirik säilis peale reformatsiooni, sest võeti kasutusele hävinud linnakiriku asemel. Riia kirik läks samuti kohe peale reformatsiooni protestantidele ning on järjepidevalt tegutsenud pühakojana.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri