Loomuõigus

Loomuõigus on õigusteooria, milles usutakse, et on olemas mingisugused moraalipõhimõtted ja reeglid, mida inimene mitte mingil juhul muuta ei tohi ja mis kehtivad eranditult kõikidele inimestele. Selles õigusteoorias on õiguse kehtimise aluseks õiguse vastavus moraalile.[1] Loomuõigus võib kitsamalt lähtuda ka vana-rooma arusaamast, et Jumal on loonud selle maailma ja inimese ning kehtestanud selles oma 'loomuliku korra'.[2]

Loomuõiguslik lähenemine õigusele on sama vana kui inimene ise ning on maailma ajaloo jooksul olnud ka kõige laiaulatuslikum õigusteooria. Loomuõigus on universaalne ja üldinimlik ning avaldub igas kultuuriruumis ja väärtussüsteemis erineval moel.[1]

Loomuõiguse erisuse väljatoomise järele tekkis vajadus 18. ja 19. sajandil, kui esile kerkis õiguspositivism. Positivismi kohaselt pole õigusel moraaliga mingit pistmist ja õigus on kehtiv, sest inimene on selle pannud kehtima. Loomuõiguses on seevastu kindlad moraalinormid, millega õigus ei tohi vastuollu minna.[3]

Varem on eestikeelses kirjanduses kasutatud loomuõiguse (ladina ius naturale, kus ius 'õigus' ja naturale 'loomulik') kohta ka sõna loodusõigus.[3] Eesti keeles on saksa õigusteooria eeskujul levinud ka termin ülipositiivne õigus (saksa überpositives Recht). Selline sõnakasutus on problemaatiline, kuna see ei anna edasi mitte loomuõiguse ja positiivse õiguse vastandust, vaid jätab mulje, nagu oleks loomuõigus ülimalt positiivne õigus.

Loomuõiguse kontseptsioonile vastanduvad sotsiaaldarvinismi tugevama õiguse, elitaristliku klassühiskonna (esma)sünniõiguse ja paternalismi vanema õiguse kontseptsioon. Loomuõiguse kontseptsioonil on omad tõlgendused õigusteoorias, filosoofias ja teoloogias. Õigusfilosoofias on loomuõigusest välja kasvanud püüd sõnastada moraali käske ja seda järgiv kohtupraktika.[4]

Loomuõiguse kontseptsioon on Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni (1776) ning inimõiguste ja kodanike õiguste deklaratsiooni (1789) võtmekomponent. Sellest lähtub ka Prantsuse ja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonid (1948) ning Euroopa Nõukogu Euroopa inimõiguste konventsioon (1953).

Antiikmaailma lähenemine loomuõiguseleRedigeeri

Loomuõigust on tavatsetud mõista läbi usuliste tavade, sest moraal, mis on loomuõiguse teoorias õiguse aluseks, on väga tihedalt seotud religiooniga. Antiikmaailma mitmetes kõrgkultuurides oli levinud ja tuntud arhetüüpne õiglusejumalanna. Vanad egiptlased nimetasid teda Maatiks, vanad kreeklased Themiseks ning vanad roomlased Justitiaks.[5]

Antiikmaailmas panid Vana-Kreeka mõtlejad aluse mõistuslikule lähenemisele ja teaduslikule meetodile ning see väljendus ka loomuõiguse mõistmises. Loomuseaduse kontseptsiooni sõnastasid vana-kreeka filosoofid (Herakleitos, sofistid, Aristoteles ja Platon) ja see lähtub mõttest, et "inimeste kooselu aluseks on nende olemuse ja vajaduste rahuldamine".[6] Sellest omakorda lähtub arusaam, et igal inimesel on tema olemusest tulenevad võõrandamatud õigused, mis ei sõltu tema soost, vanusest, kohast, rahvusest või valitsusvormist, mille all ta elab.[7] Kuna sõna loomus märgib inimese olemust, mitte inimese looduslikku keskkonda, siis on see aluseks nii inimõiguste kontseptsioonile kui ka majandus- ja riikidevahelisele õigusele. Kreeka filosoofid põhjendasid seda sellega, et inimese loodud seadused (nomos) lähtuvad inimloomusest (physis), s.t nii physis kui nomos teostuvad logos’es, mille aluseks on maailma loomulik kord.[8]

Ka Vana-Roomas levis õpetus logos’e kui igavese maailmaseaduse kohta, mis hõlmas nii mõistuseta kui ka mõistusega looduse. Logos’e alusel on inimesel võimalik eristada head ja kurja. Kuna Rooma riigi piirid ulatusid väga kaugele, siis iseloomustas tolleaegset loomuõiguse õpetust ka ülim kosmopoliitsus. Nähti, et logos on universaalne ja olemas kõikides inimestes. Cicero aga hakkas tegema vahet kehtival ehk positiivsel õigusel ning igavesel õigusel.[9]

Kristlik lähenemine loomuõiguseleRedigeeri

Kui antiikmaailmas püüti loomuõigusest aru saada vaid mõistuse ja tunnetuse abil, otsides seda loodusest või inimloomusest, siis judaismist välja kasvanud kristlus oli seisukohal, et Jumal on andnud inimestele otsesed seadused ja reeglid, mis on ka kirja pandud (näiteks 10 käsku). Kristliku loomuõiguse seisukohalt on kõige olulisem õigusallikas Piibel.[10]

Sellegipoolest ei välistanud kristlik õpetus seda, et hea moraal on midagi, mis on inimloomusele sisse ehitatud. Apostel Paulus kirjutab kõikide mitteusklike ehk paganate kohta järgmist:

"Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid."[11]

Kristlik teoloog ja preester Aquino Thomas uuris põhjalikult Aristotelese kirjutisi loomuõiguse kohta. Aquino Thomas leidis, et antiikmõtlejate teooriad loomuõiguse kohta sobivad kristliku õpetusega. Thomas eristab nelja õiguse tüüpi:

  • igavene õigus, mida teab vaid Jumal;
  • jumalik õigus, mis on tehtud teatavaks ka inimestele jumaliku ilmutuse läbi, mis on kirja pandud Piiblisse;
  • loomuõigus, mis on kirjutatud kõikide inimeste sisse;
  • inimeste õigus ehk positiivne õigus, mis on muutuv ning inimeste vaheline kokkulepe, mis võib sõltudes ajast ja kohast olla väga isemoodi.[12]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Luts, Marju (1997). Sissejuhatus õigusfilosoofiasse. Tallinn: Juura. Lk 32. 
  2. Hattenhauer, Hans. Euroopa õigusajalugu. Juura. 2007. ISBN 978-9985-75-219-7. Art 936
  3. 3,0 3,1 Luts, Marju (1997). Sissejuhatus õigusfilosoofiasse. Tallinn: Juura. Lk 33. 
  4. Jan Schröder: Naturrecht bricht positives Recht in der Staatstheorie des 18. Jahrhunderts?. In: Dieter Schwab, Dieter Giesen, Joseph Listl, Hans-Wolfgang Strätz (Hrsg.): Staat, Kirche, Wissenschaft in einer pluralistischen Gesellschaft. Festschrift für Paul Mikat, Berlin 1989, lk. 419–433.
  5. "Themis, Goddess of Justice". University of Washington School of Law, 6. detsember 2011.
  6. Ernst-Wolfgang Böckenförde, Franz Böckle: Naturrecht in der Kritik. Matthias-Grünewald-Verlag, Mainz 1973, ISBN 3-7867-0390-6.
  7. Diese Zurechnungsposition geht vornehmlich auf die Sophistik zurück, vgl. Erik Wolf: Griechisches Rechtsdenken, Band II, Vittorio Klostermann, Frankfurt am Main 1952, lk 103, 134.
  8. Forschungsstätte der Evangelischen Studiengemeinschaft (FEST) e.V. [1]
  9. Luts, Marju (1997). Sissejuhatus õigusfilosoofiasse. Tallinn: Juura. Lk 64-65. 
  10. Luts, Marju (1997). Sissejuhatus õigusfilosoofiasse. Tallinn: Juura. Lk 66. 
  11. Piibel. Uus Testament. Pauluse kiri roomlastele 2:14-15
  12. "St. Thomas Aquinas Natural Law and the Common Good". CONSTITUTIONAL RIGHTS FOUNDATION, 2006.