Loomuõigus

Loomuõigus (ladina ’ius naturale’, ’ius’ õigus ja ’naturale’ loomulik) lähtub vana-rooma arusaamast, et Jumal on loonud selle maailma ja inimese ning kehtestanud selles oma ’loomuliku korra’. [1] Eesti keeles on saksa õigusteooria eeskujul levinud ka termin ülipositiivne õigus (überpositives Recht). Selline sõnakasutus on problemaatiline, kuna see ei anna edasi mitte loomuõiguse ja positiivse õiguse vastandust, vaid jätab mulje, nagu oleks loomuõigus ülimalt positiivne õigus.

Loomuseaduse kontseptsiooni sõnastasid vana-kreeka filosoofid (Herakleitos, sofistid, Aristoteles ja Platon) ja see lähtub mõttest, et „inimeste kooselu aluseks on nende olemuse ja vajaduste rahuldamine“.[2] Sellest omakorda lähtub arusaam, et igal inimesel on tema olemusest tulenevad võõrandamatud õigused, mis ei sõltu tema soost, vanusest, kohast, rahvusest või valitsusvormist, mille all ta elab.[3] Kuna sõna ’loomus’ märgib inimese „olemust“, mitte meie looduslikku keskkonda, siis on see aluseks nii inimõiguste kontseptsioonile, kui ka majandus- ja riikidevahelisele õigusele. Kreeka filosoofid põhjendasid seda sellega, et inimese loodud seadused (nomos) lähtuvad inimloomusest (physis), s.t nii physis kui nomos teostuvad logos’es, mille aluseks on maailma loomulik kord.[4]

Loomuõiguse kontseptsioonile vastanduvad sotsiaaldarvinismi „tugevama õiguse“, elitaristliku klassühiskonna „(esma)sünniõiguse“ ja paternalismi „vanema õiguse“ kontseptsioonid. Loomuõiguse kontseptsioonil on omad tõlgendused õigusteoorias, filosoofias ja teoloogias. Õigusfilosoofias on loomuõigusest välja kasvanud püüd sõnastada „moraali käske“ ja seda järgiv kohtupraktika.[5]

Loomuõiguse kontseptsioon on Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni (1776) ning inimõiguste ja kodanike õiguste deklaratsiooni (1789) võtmekomponendiks, sellest lähtub ka Prantsuse ja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonid (1948) ning Euroopa Nõukogu Euroopa inimõiguste konventsioon (1953).

ViitedRedigeeri

  1. Hattenhauer, Hans. Euroopa õigusajalugu. Juura. 2007. ISBN 978-9985-75-219-7. Art 936
  2. Ernst-Wolfgang Böckenförde, Franz Böckle: Naturrecht in der Kritik. Matthias-Grünewald-Verlag, Mainz 1973, ISBN 3-7867-0390-6.
  3. Diese Zurechnungsposition geht vornehmlich auf die Sophistik zurück, vgl. Erik Wolf: Griechisches Rechtsdenken, Band II, Vittorio Klostermann, Frankfurt am Main 1952, lk 103, 134.
  4. Forschungsstätte der Evangelischen Studiengemeinschaft (FEST) e.V. [1]
  5. Jan Schröder: Naturrecht bricht positives Recht in der Staatstheorie des 18. Jahrhunderts?. In: Dieter Schwab, Dieter Giesen, Joseph Listl, Hans-Wolfgang Strätz (Hrsg.): Staat, Kirche, Wissenschaft in einer pluralistischen Gesellschaft. Festschrift für Paul Mikat, Berlin 1989, lk. 419–433.